pühapäev, 22. veebruar 2009

Säästupirnidest

Seesinane on siis vastukajana eri kommentaaridele "Tartu Postimehes" säästupirne kajastava artikli juures. Kirjutama ajendas see kommentaar.

Umbes 2004/2005 ajaperioodil (või isegi pistu varem) sattus minu peresse ka terve posu säästupirne, mille kohta on mul kaks-kolm ehedat näidet. Kuna nad põlevad väga kaua (kui on ka piisavalt kvaliteetsed), siis nende läbipõlemine ja kestvus tuleks kasvõi sportliku hasardi huvides ära dokumenteerida.

Vist umbes 2006. aastal panin laualampi spiraalikujulise säästupirni, mis lõpetas töö selle aasta veebruaris. Kestis umbes kolm aastat. Enne seda oli laualambis (varem mujalgi) umbes kaks aastat üks väga tore 7W sinise värviga lamp. Meeldis õieti seetõttu, et see väga sobis hommikul ülestõusmiseks ning ei riivanud minu unist silma.

2006. või 2007. aastal läks tualeti lambipesasse üks suuremate gabariitidega säästupirn, mis põleb edukalt siiani. Peale pikemat põlemist on pirnil juures mingi lõhn, kuid see võib olla ka sellest, et lambisokkel on ka oma 40 aastat vana. Isegi kui faktoriks oleks ka säästupirni küsitav kvaliteet (ei ole tuntud bränditootja), siis selle eelis on vähemalt see, et põleb kasutamisel enamasti lühiajaliselt. Samuti ei sega ka see, et võtab eredaksminekuga aega. Ega tualetis seda valgust kohe niiväga ka vaja ole.

Juba nimetatud põhjuste hulgas iga E14 säästupirn Livali igale poole kinnitatavatele E14 pesaga lambikestele (mida sai tellida soome kaubakataloogidest) ei kõlba. Põhjus on rohkem levinud suurte säästupirnide kaalus, kuna kinnitatava lambikese haare on nõrk, lamp võib juhuslikult maha kukkuda ning pirn katki minna. Seega poest tuleks valida niisugune säästupirn (õige nimetusega kompaktluminofoorlamp), mis on väga väike ja kaalub ka väga vähe.

Fame (1980 film)

To those not in the know, here's a link to the Wikipedia article about the film.
I submitted a very similar comment at the film's IMDb discussion board.


Saw it on Turner Classic Movies, I think since the part of the musical rumble in the cantina.

What I found to be so incredible, or perhaps really interesting, is that this is the kind of film that might mark an era in many, mostly positive ways. Not a Christmas movie, but perhaps something to be aired once school is (finally) out. Maybe it is aired at that time.

What had me interested were the hairdos, the clothes, the music, kids' attitudes and all of them listening to that music and wearing some of what was to become the mainstream fashion well into the 1980's. The cars of the period, too.

As I kept watching (while missing some parts for the snacks, because TCM doesn't play ads inside the movies), the things that made the film interesting were the trends in diversity that we now seem to take for granted almost everywhere throughout the nowadays' TV- and movie-land.

The film stays faithful to the title subject and the adage of how there are people who are artists and those that want to be artists (or someone at all).

And then, the movie is still about the youth of that time. Being 27 myself, it was a year before I was born (behind the iron curtain, no less). So for me it served as something of a revelation about how the ostensibly average young people of 29 years ago lived and interacted, what were their thoughts and dreams and what did they do to realize their dreams.