'Dying too young', or 'not having lived long enough'

Jerry Doyle, who played "Michael Garibaldi" in Babylon 5, died recently.

People often write of famous (and non-famous) people who have recently passed away, that they died too young.

It's all relative.

60 is not too young; half a century ago, it was the average lifespan for many people in the industrialised world. Since occurence of such a lifespan still falls within living memory, then it's not too surprising.

For me, anything less than sixty would elicit a 'shucks, they might have done more great things', and that 'they died [well] before their time'. — When they died, Philip Seymour Hoffman was 46, Prince was 57, Whitney Houston was 48, and her daughter Bobbi Kristina Brown was just 22. The people who were killed at the Orlando shooting were also too young.

The feels are different wrt people over 60 who have continued to be creative. Robin Williams was 63, and it feels to me, like he died too young. David Bowie was 69.

With loved ones who are old, we don't think of them anymore as having died too young, but that they haven't lived long enough. With us.

24.04.2023 Update: More people have died before their time than ever before. Before 2022, many succumbed to the coronavirus, starting with the year 2020. Many of the pandemic-related losses in life were of health causes that could have been delayed, had COVID-19 not introduced its own massive delays in the healthcare systems of all the countries.

Before 2020, most of the people who'd passed away, were usually old, so the death of a much younger person always so untimely.

On the year of the original publication of this post, two major personalities died: George Michael on 25. and Carrie Fisher on 27. december. Not a lot of time had passed, when Chester Bennington died the next year, on 20.07.2017. Aaron Carter on 5 November 2022. They were all too young to die.

Alos, a lovely thank you to the commenter below.

The Sisko and the burden of The Greater Good

This is a reply to a YouTube comment in a thread that was initially over the definition of "he (Sisko) can live with it" — a phrase from the last scene of "In the Pale Moonlight", an episode of "Star Trek: Deep Space Nine". One poster interpreted 'living with it' as living with the burden of having done these things, thus indirectly attributing guilt to Sisko. I disagreed with that.

The episode shows Sisko's evolution from potentially becoming a continually-burdened man to not being one.

I guess, Sisko realised, that if he chose to be a burdened man, he would become ineffective as a leader, and especially as a war leader.

Sisko couldn't have done these things himself, because he had long ago adopted a certain value system, and was basically living it.

Had The Sisko done all those things on his own, he would have been court-martialed, if found out. He was also given a go-ahead by Starfleet Intelligence.

That's why Sisko went to Garak, because doing so allowed the Starfleet officer to skirt the rules in such a way that would not deeply compromise his conscience and his uniform.

Only he didn't know it yet until after finishing his personal log.

He 'could [finally] live with it' — without being burdened by it.

What Sisko and Garak did, was so wrong, it was right. (Perhaps I shouldn't be expressing it that way, but it sounds nice :-)

re Garak's conscience:

Eventually, Garak began semi-​officially working
with the Federation and against the Dominion (officially allies of the Cardassian Union, but de facto governing it), which effort indirectly affected Cardassia and Garak's people.	for the Federation and indirectly against Cardassia and his people.

In "Afterimage", Garak seems to have developed PTSD because of this.

Edit: Updated wording and context. Sidelined some original text.

Brexit. Mis edasi?

Disclaimer: Kirjutatud veidi kiiruga, mitte kõik pole faktiliselt tõendatud, ning võib olla suures osas spekulatsioon.

Ühendkuningriik pole Euroopa Liidust lahkumise läbirääkimisi veel alustanudki, kui kõik juba jagavad nahka veel enne seda kui küttima on mindud. Kõik.

Mis siis toimus?

Päris alguses oli nii, et tooride seas tegivad kulisside taga mitu erilist isiksust kõvasti kampaaniat, et ise peaminister David Cameroni asemel peaministriks saada.

Arvan, et muuhulgas olid mängu taga nüüdsed Brexiti suured väikesed toetajad Boris Johnson ja Michael Gove, aga mängutegelasi oli kindlasti veelgi. Sest tooride alus logises juba 2013. aastal, ning Cameron tuli siis ühe USA lennujaama pitsabaaris hiilgavale mõttele võita üldvalimised lubadusega Euroopa Liidu referendumist. Parteipoliitika, noh.

Cameron tegi selle referendumi tegelikult selleks, et konsolideerida konservatiivide parteid, aga lõpupoole, kui valimispäev polnud mitte kaugel enam, lõid omad parteikaaslased Boris Johnson ja Michael Gove Cameronile selga sellega, et hakkasid tõsimeeli toetama lahkumise ehk Brexiti poolt olevat kampaaniat.

Õieti, kui referendumi kõikidele üllatuslikud tulemused lõpuks selgusid, sai Cameron kogu olukorrast lõpuks aru ja esitas lahkumisavalduse. Et formaalselt lahkub ametist oktoobris, mil partei valib peale parlamendi suvevaheaega uue peaministri.

Selle käigu tulemusel sai selgeks, et Londoni endine linnapea Boris Johnson põhimõtteliselt kaotas kogu mängu, sest järgmise peaministrina oleks UK lahkumist vedama pidanud näiteks tema, ning seesama Boris Johnson EL-ist tegelikult lahkuda ei taha.

Mis nüüd saab?

Järgmine peaminister

Mis järgmisesse (veel) UK peaministrisse puutub, siis peaminister David Cameron jättis Euroopa Liidust lahkumise järgmise peaministri teha, ning Cameroni enda väljakäidud ajaplaani järgi selgub järgmine peaminister alles sügisel oktoobrikuus 2016, kui toorid teevad parteis sisevalimised, sest parlamendi eelmiste valimistulemuste järgi peab järgmine peaminister olema samuti konservatiiv. Alles siis saab uus peaminister teha mingi avalduse, et "noh, et lahkume nüüd," vms.

Kuna Boris Johnson [erinevatel (ülaltoodud) põhjustel] "jäi aiast välja", siis hakkas nüüd juba peale referendumit aktiivset peaministri-kampaaniat tegema Michael Gove, kes on seevastu Brexiti-usklik (sahistatakse lausa, et Gove nö "suskas" omakorda Johnsonile).

Loodetavasti saab järgmiseks peaministriks hoopis Theresa May, kes oli kogu Brexiti-referendumikampaania ajal tagaplaanil, ehk ei teinud ühe või teise argumendi poolt avaldusi. Mitte et uus positsioon May'legi väga meeldiv oleks, aga temast paistab olevat seda meelekindlust, millega see laevuke kuidagimoodi liikuma saada.

Võib võita, et kuna lahkumisreferendumi tulemused osutusid brittide jaoks nii ebameeldivaks, hakkavad nad sellega nüüd kummi venitama.

Kaks aastat lahkumisprotsessi hakkab jooksma alates sellest hetkest, kui uus Briti valitsus on teinud Euroopa Liidule ametlikult teatavaks, et tahab ära minna.

Seni on Ühendkuningriik sees mis sees (ehk siis Euroopa Liidus) ega niipea veel ei lahku.

Euroopa Liidu poliitikute kõrgeim ešelon on muidugi tulivihane, et britid referendumi üldse tegid ja et inglased lahkumise poolt veel ka hääletasid. Lõpuks avastati, et kõikidele teistele EL-i liikmesriikidele ja nende valitud ja määratud poliitikutele jääb väiksemas liidus nii võimu rohkem juurde, kui UK-d enam juures pole. Non Pas?

Seega tahavad mõned EL-i liidrid alustada lahkumisläbirääkimistega nüüd ja kohe, sest nende tõlgendust mööda on Ühendkuningriik oma lahkumisavalduse referendumi näol juba teinud. Õnneks vajutas Merkel pidurit.

Võimalikud takistused

Lisaks leiti UK-s mitu seaduseauku lahkumise vastu: Esiteks peab lahkumise kinnitama Briti parlament, ning teiseks peaksid lahkumise kinnitama ka šotlased, sest Šotimaal on nimelt oma parlament. Täiesti võimalik, et järgmine peaminister kuulutab välja hoopis erakorralised üldvalimised.

Võimalikud haruarengud

Et ei tekiks mingeid rahutusi Põhja-Iirimaal, võib seal toimuda Iiri Vabariigiga ühinemise referendum.

Kaugel ei terenda ka uus Šoti referendum Ühendkuningriigist lahkumiseks, sest eelmise referendumi tulemustel jäädi UK-sse vaid seetõttu, et UK on Euroopa Liidu liige. Šotimaa esimene minister Nicola Sturgeon juba peab läbirääkimisi Euroopa Liiduga.

---

Niipalju siis praeguseks.