Prestige science fiction series

I've posted here first as a comment reply on reddit.

Prestige sci-fi, in order of appearance:

* Star Trek: The Next Generation (1987−1994)

* Star Trek: Deep Space Nine (1992−1999) — very much stands the test of time, especially all the episodes featuring Cardassians and Garak (Andrew J. Robinson).

The first American tv show to talk about comfort women in "Wrongs Darker than Death or Night" (1998).

Behind the camera: Ira Steven Behr, Ron D. Moore and Naren Shankar.

* Farscape (1999−2003, 2004) — Made in Australia. Great animatronics and puppeteering, fantastic sci-fi.

Starring: Ben Browder, Claudia Black, Virginia Hey, Lani Tupu, Wayne Pygram (once played Tarkin, btw), Jonathan Hardy (voice), Gigi Edgley, Rebecca Riggs, and many others.

Behind the camera: Brian Henson, Rockne S. O'Bannon and Naren Shankar.

* Star Trek: Enterprise (2001−2005). There was a lot of fan disdain for it, but it seems to have gained a resurgent following. 9/11 changed the world, and took the show with it.

* Battlestar Galactica (2003, 2004−2009) — upped the space physics realism part. Created and ran by Ron D. Moore. Score by Bear McCreary.

* Stargate Universe (2009−2011) — Starring Robert Carlyle, Louis Ferreira, Brian J. Smith, Elyse Levesque, David Blue, Alaina Huffman, Jamil Walker Smith, and Ming-Na Wen (The Mandalorian and The Book of Boba Fett).

SGU features the first LGBT primary character in a space-based sci-fi show, and is one of the earliest to have a gay starring actor in a sci-fi show in Brian J. Smith (not related to the in-show character), though he wasn't out yet at the time. Brian J. Smith has starred in Sense8*, *Treadstone*, *Matrix 4*, and the upcoming series Essex County

Stargate Universe features an awesome score by the late Joel Goldsmith (son of Jerry Goldsmith), comparable in quality to that of Andor, and musical montages with the eclectic music of the day.

Some of the episodes depict in some detail what it's like to live with a family member who has HIV/AIDS, a life-long disability, and separately shows the progression of ALS and explains what it is.

By the time SGU aired, Star Trek: TNG had become dated in terms of style and presentation.

* The Expanse (2015−2022) — upped the space physics realism and greatly raised the standard on that. Shohreh Aghdashloo steals the show.

* Westworld — Season 1 and Season 2 stand out and raise the bar. Seasons 3 and 4 are weaker.

* The Mandalorian — the great space western. The Book of Boba Fett is good, too, once I disregard the inclusion of the teen biker gang. Boba Fett fills the lone ranger genre very nicely.

* The Boys — A very gory anti-superhero show, but worth watching for the gallows humour. Serious issues through and through. Adults only!

* Invincible — A bloody, gory, and messy cartoon, and a very good one at that. If you're an adult, it's worth the watch.

I must add extra caution wrt The Boys and Invincible, because they are so gory, that anyone who has seen bloody deaths, war, and battle trauma, might find these two shows very triggering.

Invincible is like the superhero version of Happy Tree Friends. If you know what that is, you'll get the gist.

* Andor — hugely raises the bar, and is on par with SGU, BSG, Farscape, DS9, and Westworld. (I've lost interest in The Expanse, though.)

Edit:

• Star Trek: Strange New Worlds is great Star Trek and captures some of the classic feel with Captain Pike and Lt. Spock.

• Star Trek: Lower Decks is a lot of fun, captures the TNG feel, and has some lovely moments.

• Star Trek: Prodigy is a great choice for children.

The other Star Trek shows are meh.

Miks esoteerika on Eestis nii popp

minu Redditi-postitusest

Disclaimer/Lahtiütlus: UFO-teema kuulub tänapäevani suuremalt jaolt esoteerika ja konspiratsiooniteooritate valdkonda. Palun ärge uskuge kõike, mis teile sel ja teistel uhhuu-teemadel jahutakse, iseäranis anonüümseid postitusi.

Soovitan tõsiselt lugeda, vaadata ja kuulata tõsiseltvõetavaid ja respektaableid väljaandeid (ERR, Postimees) ja mõelda oma peaga, ning mitte pimesi uskuda (anonüümseid) postitusi ning inimesi (sh poliitikuid, millistest suurem hulk on äärmuslike vaadetega), kes vandeseltslaslikult ja/või salapärasel hääletoonil räägivad asjadest "mida nemad teile ei räägi, ega taha, et teie teaksite...", ning kes avalikult pröökavad "süVaRiiGiSt".

Niisiis...

Eesti raamatupoodides on alati olnud väga kirev esoteerikasektsioon.

Üleminekuajal, peaaegu et vahetult enne iseseisvuse taastamist olid esoteerika-teemalised eestikeelsed ajakirjad ja ajalehed putkades laialdaselt müügil, ning nad oli tolle aja kohta väga huvitava sisuga.

Vähe sellest: rohkelt UFO-jutte oli samal ajal nii "Horisondis" (tõsine teadusajakiri) kui "Põhjanaelas" (noorteajakiri, mis keskendus ulmele ja fantastikale).

Head seletust eestlaste konkreetselt UFO-huvile ei ole. Üleminekuperiood Eestis tekkis XX sajandi kaheksakümnendate lõpul, kui oli glasnost, mis kehtis Nõukogude perioodil Gorbatšovi ajal: kõigest rääkida veel ei saanud, aga osadest asjadest juba sai.

Seega Eesti vabaks-saamine oli perioodikas (ajalehed-ajakirjad) tundlik teema, sest iseseisvus polnud veel saavutatud ja Nõukogude väed veel sees, aga UFOdest sai kirjutada küll ja veel.

Regiooniti oli UFOdest kirjutav perioodika kaootiline, sest näiteks Tallinna putkades ei saanud seda materjali, mida Tartus või Põlvas, ning vastupidi.

Eestlaste esoteerika-huvi algas tegelikult vist juba palju varem, ilmselt vanade eesti muinasjuttudega — igast "Ennemuistsed lood", kus paranormaalsed ja hauatagused ilmingud olid väga levinud.

1980ndatel (sh. 1980ndate lõpp — 1990ndate algus) levisid kvaliteetsed raamatuseeriad eri rahvaste muinasjuttudest. Üks seeria oli väiksematele kooliealistele lastele, kus pealkirjad olid Eesti kalligraafi Villu Tootsi joonistatud. Teine seeria oli siis väiksemas formaadis ja kõlbas lugemiseks vanematele lastele. Kummagi seeria nime ma kahjuks ei mäleta.

"Põhjanaelas" oli mingil perioodil üldse erakordselt hea sisu, kus Eesti noorte enda tehtud Väga Head™ koomiksid maavälisest elust.

Üks koomiks oli puhta värviline ja väga tõsine, ning rääkis tulnukate tsivilisatsioonist Kuu sees (!) ja maalaste katsetest Kuu ära vallutada, ilmselt, et krabada endale sealne tehnoloogia, ning et töösturid saaksid pururikkaks. Sellest tuleks nii hea ideega teha mingi animafilm vms.

Teine koomiks oli mustvalge ja huumor, aga mitte halvem: üks Eesti jõmm saab tulnukaga suureks semuks ja suurem osa ajast möödub (mõlemal) purjus peaga mööda ilmaruumi tuulates; nad teevad pummelungi ja kooserdavad oma laevukesega ringi, kuni ufo-politsei nad ebamäärase lennutrajektoori eest vahele võtab. Lõpuks kui mees koju jõuab, on Eesti jõmmi jaoks paaripäevasest ringuitamisest Maa enda peal möödunud vahepeal mitu aastat (kui mitte paar aastakümmet). Mingi ime läbi oli tal naine ikka veel sama.

Lastele mõeldud perioodika ja ajalehed ei jäänud ka maha: ühes, näiteks, oli Disney koomiksiseeria "Must Auk" (põhines Disney' filmil "The Black Hole"), mis oli täitsa hea.

Süvariigi- ja vandenõude-teema avas hoopis fiktivine telesari "Salatoimikud", mis 1990ndatel oli üks vaadatuimaid telesarju nii Eestis kui ka mujal.

Nõidade kultuse otsa tõmbas lahti TV3 saade "Eesti Nõiad", mis oli täitsa tore. Seejärel tekkis "Nõidade tuleproov" (välismaiste "tõsielu"-meelelahutuse eeskujul).

Siis tuli "Halloo, Kosmos!", mis oma formaadilt oli tegelikult väga professionaalne. Intervjueeritavaid oli nii palju, et sinna sattus ka mõni väga kahtlane tegelane.