Herkulapuder ja kaerahelbepuder

Putrude vahe on selles, et herkulapuder on nõukogude igand, roheline ja väkk kokatädide alatu kättemaks järgmisele põlvkonnale (teenimatult); parimal juhul odav maoloputusvahend, millega muudetakse ajutiselt seedetrakti liikluskorraldust, et läbi viia ootamatult erakorraline "kanalisatsioonipuhastus". Nii et haigelt roheline mass, mis korrumpeerib sisikonda.

Seevastu kaerahelbepuder on midagi maitsvat.

Ma tean nüüd küll, et õige kirjapilt pidavat olema herkulopuder, aga lasteaias oli see minu ja teiste kasvandike jaoks alati herkulapuder, ning teist hääldusviisi ma 2016. keskpaigani kunagi ei teadnud. Isegi kui keegi täiskasvanutest ütles herkulopuder, muutus see laste suus sujuvalt herkulapudruks.

Pressikonverentsile keelamise kriitika põhjused

Hiljuti on kritiseeritud peaminister Taavi Rõivast selle eest, et ta keelas Tallinna Televisioonil (TTV) juurdepääsu valitsuse pressikonverentsidele. Eesti tasakaaluka meedia (sh ERR, PM, EPL, ÄP jpt) on selle üle mitmel heal põhjusel kõvasti lokku löönud, kuid ämbrisse astunud sellega, et on jätnud täpsemalt seletamata, et miks.

Nimelt on pressikonverentsile mittelaskmine kehva variant, kuna sellest võib vastane kohalikult tasandilt eeskuju võtta ja siis näiteks "Postimeest" ühe suure kohaliku omavalitsuse pressikonverentsile mitte lubada. Või kui valitsuses juhtub olema praegu riigi tasandil opositsioonierakond, siis tekib küsimus, et kas nad ei hakkaks ise sama tegema, sest "Rõivas ju tegi ka nii." Veel annab selline tegu jõudu praeguse valitsuse kriitikutele. Lisaks ahendaks see Eesti meediavabaduse indeksit, kus me oleme ühel kõige kõrgematest kohtadest. Ilmselt nendel põhjustel peaministrit tasakaaluka meedia poolt ka kritiseeritakse.

Peaministrile oleks olnud lihtsam ja ka kõrgem tase pressikonverentsil TTV küsimustele mitte vastata või TTV küsimus küsija enda vastu pöörata. Pigem midagi niisugust oleksin Rõivaselt oodanud, sest Rõivas on tark mees ja suu peale kukkunud ta pole. Peaministri ameti vastupidavuse üks näitaja on kujundlikult ka paks nahk. Seega minu meelest hetkel parim relv TTV vastu on ignorants, praegu läks teisiti. Küll on võimalik situatsioon enda kasuks tagasi pöörata, lubades siiski TTV valitsuse pressikonverentsile.

Täiendavalt oleks peaministrile tuleviku mõttes abiks, kui Riigikogu vaatab üle ja vajadusel muudab ja karmistab seaduseid, mis sätestavad kohaliku omavalitsuse rahastamise põhimõtteid, et ei tekiks olukorda, kus kohalikule omavalitsusele riigieelarvest eraldatud raha kasutataks/e mittesihipäraselt.

Minu arvates peegeldab TTV meelsus seda toetava erakonna meelsust, mis seisneb autoritaarse riigikorra toetamises idapool Eestit (parteide-vaheline leping, mis sõlmiti 2004. aastal) ning võib-olla kaude ka Eestis endas juhul, kui võimule satutakse. Idanaabri juures meediavabadust ju pole.

Eesti tasakaaluka meedia kohta ka niipalju, et see kahjuks ei taju piisavalt teravalt, et selle ajakirjandusvabadust ja õigusi kuritarvitatakse ja solgitakse munitsipaalmeedia poolt selleks, et autoteede ja lasteaedade arvelt solvata eestlaste, eestluse, Eesti riikluse ja Eesti Vabariigi seisukohast äärmiselt küsitavate sõnavõttude kõrvalt veel ka peaministrit ja tema naist. Tekib küsimus, et kas tasakaalka meedia tahab, soovib, on suuteline või peab enda kohuseks võidelda selliste ilmingutega. Sest kuskilt käib ka taluvuse piir ning TTV on selle mitmekordselt ületanud.

Määrdunud korvid poodides ja mida peale hakata

Nagu teada,
on poodides plastmasskorvid ja kärud kole mustad.

Tehke nii:

1. Võtke üks kilekott rullist, mis on tavaliselt puu- ja köögiviljaletis. (Need kilekotid on enam-vähem tasuta, kui neid eesmärgipäraselt kasutada. Tervet rulli ära võtta muidugi ei maksa.)
2. Pange sinna kilekotti oma kaup.
3. Kui kott saab täis, võtke uus.

(Kergelt määriv kaup, nagu näiteks hallitusjuust, tulekski jätta kilekotti.)

4. Kassas: Laduge kaup kilekotist lindile.
...
5. Siis võtke kilekott, pöörake tagurpidi ja pange jopetasku.
6. Saadud kilekotti saab kasutada koera jalutamiseks.
Profit...

7. Koera jalutamisel võtke kilekott, pöörake see käe peale tagurpidi nii, et varem korvis määrdunud kilekotipool jääks välja (kui see mingi kauba poolt enne ära määritud polnud).
8. Korjake koerakaka üles, siduge kilekott kinni ja visake koerakaka vastavaks otstarbeks mõeldud ühe partei värvidega äravõõbatud kasti.

"Something good..."

There is an English-language phrase about "something good coming out of something bad". Such sentiment would only serve as a fallacy with regard to gravely horrible history anywhere, as if this kind of wording were to justify the means to an end.

Rich Juzwiak's glasses. A critique.

So the video is here, the start is set to 1:27.

The following is a list of which glasses I liked the most on Rich Juzwiak, the writer at Gawker.

All in all I counted 19 different pairs.

Disclaimer: I'm gay, too, so all this is meant from my rather reserved (and maybe conservative) perspective of (gay) fashion.

So, if anyone gets to read this, I hope ye won't feel offended, 'cuz I meant to have fun with this :>

And, so, here goes...

1. Light ones. The colours match, but proportions seem wrong;
2. Best light frames;
3. (Black with thickish frames) Best in a dark-lit club or intellectual event;
4. (red ones) Too fabulous;
5. (golden ones) - kinda fabulous, but not in a good way;
6. < This one is the favourite, for some reason, but they're pink, too. Only that the pink colour there is not so in your face. So, if the frame colour were slightly different...
7. Blue - too fabulous, too 1970's;
8. Black ones with white edges - Too Apple. "I want to hide myself."
9. (light frames) Too fabulous and outdated;
10. Black shades. This must have something to do with retrofuturism, but I somehow like it. "I hide myself, but I still want to see you."
11. Police Cruiser shades. The most form-fitting, except that it accentuates the nose the most (sorry, Rich, I like you the most when you're not wearing spectacles (;
12. Dark ones. It's warm and light outside. Yuppie style;
13. Square shades. I like those. 1980's (retro)futurism. Still accentuates the nose.
14. Black shades. Fabulous, 1979 going on 1982. I don't know, which way, though.
15. Red, again. Too fabulous.
    
16. Dark shades. I don't know.


17. Dorky, Gotham style. Maybe if you meet The Dark Knight one day...


18. 1970's, def. Southern states;


19. Big black ones. The Fly. Jeff Goldblum.

Värdsõnad redux.

Mispärast kõlbab eesti keelde
"prügikonteiner", mis on 14 tähe, 5 silbi ja 4 eri täishäälikuga,
kuid mitte
"voogedastus", mis on 11 tähe, 4 silbi ja vaid 3 eri täishäälikuga?

Aga sellepärast, et viimane rikub eesti keelele omast hääldusrütmi, kuna puudub sujuv üleminek ühelt (täis)häälikult järgmisele — sõltumata sellest, kui kiiresti on võimalik ebamugavat sõna hääldada võrreldes pikema ja pealtnäha keerulisemaga.

Mõtlesin alguses, et üleminekuks võiks lugeda kaashäälikuid, mis siis vastavalt hääldusomadustele toetaks või ei toetaks üleminekut.

Siis selgus, et kaashäälik on osa üleminekust kui protsessist, kuna kaashäälikust sõltub see, milline peaks olema järgmine sobiv täishäälik. Sõltub – kui mitte täielikult, siis vähemalt osaliselt.

Teisalt tuli meelde, et oma kaalu annab ka täishäälikute endi pikkus ja asetus sõnas ning eri täishäälikute kokkusobivus sõna sees. /Selle põhjal võiks teha huvitavat statistikat. Äkkk on midagi olemas ka juba?

Võib tähendada, et eesti keele morfoloogias teatud häälikuühendid lihtsalt ei sobi kokku, mistõttu nende kombinatsioonid ebaloomulikena tunduvadki.

Samuti saaks lähtuda kasvõi silbiehitusest: enamik silpe algavad kaashäälikuga, aga liitsõnas "voogedastus" koosneb teine, ühetäheline, silp täishäälikust ja kolmas algab kaashäälikust.

Omaette teema oleks kogu selle sobivuse mõõtmine/hindamine, ning see, milline on eesti keelele (või ka keeltes üldisemalt) loomulik või ebaloomulik üleminek ühelt (täis)häälikult teisele.

Miks siiski ei sobi juba ülalpool mainitud "edastusohje", ning teisedki, nagu ütk, kärajad, vabakond, taristu, tüürel, ajur ja muud nisksed, kui on juba olemas ülekandekontroll, infrastuktuur, draiver, ajam? Miks ei juurdunud "selver"? Aga seetõttu, et eeltoodud on kõik uudissõnad. Jaa, "selver" ka.

"Selver" ei kõlvanud ka seetõttu, et siis oli juba mitu kasutusel olevat sõna: laat, turg, pood, kaubamaja. Uut vaja ei olnud.

Ja üldse sellel ajal: "lihapood", "piimapood", "viinapood", "leivapood". "GUM", "abc", defitsiit, "letialune" ja "tutvused". "Lihakarn" on veel õite vana.

Nüüd: "Prisma", "Selver", "Rimi", "Hüperrimi", "Norde Centrum", erinevad paiganimega keskused.

"Mitu kokka head suppi ei tee."

Esiti toimub pompöössusega tipnev vähest kajastust saanud sündmuste jada, kuhu kuulub ja millest võtab osa kitsas ring ajuhiiglaseid. Muidugi on nende töö viljakas ja ennastsalgav ;-)

Siis võtab kirjutav ja rääkiv meedia need sõnad kähku kasutusele, veel ootamata, et säärased mõistusetöö tulemused oleksid vastavalt ka keelde juurdunud. Kes üldse palus??

"Kui see pole katki, ära paranda seda."

Sellepärast ongi (õieti olidki) olemas sellised väljaanded, nagu "Väike uudissõnastik" (1983), mida luges piisavalt palju inimesi, kes kokku moodustasid arvult kriitilise ja sellest johtuvalt ka väga usaldusväärse valimi, mille peamiseks iseloomuks oli detsentraliseeritus. Seda veel sügaval nõukogude ajal (ei, ma ei igatse seda aega taga).

Niisugune raamatuvormis uudissõnade nimistu oli sama hea kui tänapäeval tarkvaraprogrammi arendus- või beetaversioon. Ainult et antud trükimaterjali eeliseks oli suurem "testijate" ring; hüljatud sõnade arv näitab vägagi hästi ära kui armutult praak välja roogiti.

Nüüd tahetakse olla "protsessis sees", "olla selle osa" jne...

Jätan seesinase praegu ilma lõputa, nii et "Jätkub..."

Säästupirnide taarasüsteem

Esimesena avastasin selle idee siit, kuid lõpuks tekkis küsimusi ses osas, et kas on väga mõtet. Seega seesinane on rohkem nagu ülestähendus sellest, kuidas mu mõte antud teemal jooksis.

Taarasüsteem säästupirnidele (kompaktluminofoorlampidele) on tegelikult hea mõte, aga sellega on see jama, et neidsamu pirne tuleks käitlemisel väga õrnalt liigutada, et nad katki ei läheks, sest sisaldavad mürgiseid aineid. Ses mõttes on näiteks pudelite transport praegu palju turvalisem, sest katkiminekul ei eraldu ohtlikke aineid.

Ma tõesti ei tea, kas uuemat tüüpi säästupirnid on juba disainitud nii, et nad kukkumisel kergesti katki ei läheks. Sest "klassikalised" säästupirnid tuleks siiski ümber disainida/konstrueerida selliselt, et ohtlikumad ained on vähemohtlikematest üksteisest paremini eraldatud ja pirniklaasi katkimineku risk väiksem. — Kasvõi nii, et maha kukkudes läheks pirn näiteks pooleks nagu mõni vanem mobiilitüüp (aku ja korpus lahti), aga et üldjoontes oleksid suured detailid korralikult ühes tükis (jama on siis, et sellisel lambi eri osad läheksivad üksteisest turvaliselt lahkuda ja võisivad minna lihtsamini kaduma kui nad oleks püsivalt ühes tükis).

Disaini- ja konstruktsioonimuutusi on tehtud ja nad tähendavad tavaliselt esemete suuremat hinda. Ohutuse mõttes oleks see kogu muu infrastruktuurita juba praegugi väga kasulik.

Niisuguse süsteemi juurutamisel oleks mõtet näiteks siis, kui toodetaks vastavad kastid/karbid ning kogu muu juurdekuuluv infrastruktuur koos masinatega jne.

Üks variant oleks näiteks mingi suht kukkumiskindel konteiner (esimese korraga tuli pähe plastik, aga on ka huvitavamaid aineid), kuhu kasutatud pirn panna, et kukkumisel ja/või transportimisel ei läheks katki. Õhukindel konteiner oleks üldjoontes mitmekordse kasutusega senimaani kuni on toimunud õnnetus ja eraldunud mingi määratud kogus ohtlikke aineid. Kuna osad neist võivad olla paljale silmale suht nähtamatud, siis võiks läbipaistva konteineri sisepinnal toimuda mingi keemiline reaktsioon, mis näitab värviga, et selle sees on toimunud õnnetus ja seda rohkem kasutada ja/või vabas õhus avada ei saa.

Säästupirnide automaatne käitlusjaam oleks samuti suht keerulise ülesehitusega, kuna arvestada tuleks rohkemate muutujatega kui vaid plastmass, pudel ja paber. Heaks küljeks oleks näiteks kohapeal eraldatav tooraine (elavhõbe, jm), mida saaks peale töötlust viia taaskasutusse. Siin võib-olla olekski hea mõte juurutada kergelt demonteeritavaid säästupirne (kas sellised on juba olemas?), mille eri osi oleks kerge lahti võtta ja üksteisest ära eraldada ja saata tööstuslikku ringlusesse. Eelistatavalt muidugi masinatega.

Oletame, et Eesti ja ka teiste Põhjamaade ja Euroopa ettevõtted (ja nende insenerid) teevad koostöös selle asja ära — umbes nagu ka Skype'i tehti — ning siis saaks regiooni majandus hea tõuke selles suunas, et uued vastavad tehnoloogiad saaks patenteerida ja litsenseerida, näiteks. Tehnoloogiaid saab muidugi ka edasi müüa, kuid siis oleks tegemist ühekordse tehinguga. ("Edasimüük" võiks toimuda ka litsenseerimise kaudu.)

Kokkuvõtteks

tuleb nentida, et mõnes mõttes on kompaktluminofoorlamp (CFL) oma paljudest eelistest hoolimata siiski üleminekuline tehnoloogia. Tõsi, nende eeliste seas on ka teatud kordamatuid eripärasid, kuid üleminekulisust ning kogu seda säästupirni-taara-infrastruktuuri uitmõtet on edestanud LED lamp. LED lamp on mehaaniliselt robustne, samal ajal kui suurem osa teisi kunstlikke valgusallikaid on väga õrnad. LED valgusti on küll elavhõbeda-vaba ja seega palju turvalisem kui CFL-lamp, kuid sisaldab pliid ja arseeni.

Loomulikult tuleb ka LED-lampe järelkäidelda, kuid nende tööaeg on 6,25 korda suurem kui säästulampidel (uusimatel LED-lampidel 50 000 tundi vs kvaliteetsete säästulampide 8000 tundi/8 aastat vs hõõglambi 1000 tundi/1 aasta), mis tähendab, et LED-lampe tuleb kokku vähem järelkäidelda.

Küll on luminofoorlambi eeliseks see, et selle lihtsamad variandid ei ole enam patentide poolt kaitstud, mis langetab nii nende hinda kui tõstab ka üldist saadavust; samal ajal kui LED-lampide tehnoloogiad on patentidega vägagi hästi kaitstud ning innovatsioon nende alal käib metsikus tempos. LED valgustid on kallid nii patentide kui ka keerulise tootmisprotsessi pärast; siiski on energiasääst ikkagi suurem.

Ei saa ka eitada, et ka luminofoorlampide alal on arenguid, sest enam-vähem täielise tavalise hõõglambini läks esimestest juurutustest alates veel 25–30 aastat. Õigupoolest tuleb tõdeda, et luminofooride puhul peaks see aeg nagu nüüd olema juba, kuigi uuringud käivad praegu näiteks selle nimel, et valgusallika valguseraldus võimalikult hõõglambitaoliseks arendada.

Kontekst ja ajalugu

Hõõglambid on kõigist keeldudest visad kaduma seetõttu, et külmas kliimas annavad nad sooja. — Mis sest, et hõõglambi tehnoloogia on kõigi verstapostidega arvestades ikkagi väga vana.

Hõõglambi väga algelisel meetodil on vanust ilusti üle 200 aasta, tänapäevase hõõglambi vanuseks võib pidada umbes 100 aastat:

Andmeid ingliskeelse Wikipedia artiklist hõõglambi kohta, kastis oleva teksti litsents on Creative Commons Attribution-ShareAlike License:

210 aastat tagasi lõi inglane Humphry Davy esimese elektri jõul töötava valgusallika, kui ta kasutas plaatina-hõõgniiti. 203 aastat tagasi lõi Davy esimese süsiniku-kivisüsi traatidega laterna.
177 aastat tagasi demonstreeris James Bowman Lindsay oma püsival elektrijõul töötavat valgustit ja nii on Lindsay tuntud kui esimese hõõglambi leiutaja.

Vahepeale jääb 70–75 aastat erinevate leiutajate arendustööd.

132 aastat tagasi pandi eri leiutajate/ettevõtete poolt Inglismaal ja Ühendriikides esimesed hõõglambid majadesse sisse.

Meile teada-tuntud hõõgpirnide tehnoloogia kujunes nüüdisaegsena välja veidi rohkem kui sada aastat tagasi.

108 aastat tagasi said ungarlane Sándor Just ja horvaatlane Franjo Hanaman Ungari patendi Tungsteni hõõgniidiga hõõglambi eest.
104 aastat tagasi leiutas Thomas Alva Edison sokli, mida teatakse siiani Exx nomenklatuuri all, millest Euroopas on tuntuim E27.

Tuleb välja, et klassikalised "kodu"-säästupirnid ehk kompaktluminofoorlambid on samuti suhteliselt vanaldane tehnoloogia. Ka seda tüüpi lambid võivad tavaliste hõõgpirnide järel olla veel suhteliselt visad kaduma — oma mõningaste eriomaduste poolest ning ka lihtsalt inertsist — nad on odavamad ja asutustes on nendele mõeldud fikstuure palju-palju.

Näiteks mulle meeldivad sellised säästupirnid, mis kohe väga valgeks ei lähegi, vaid teevad seda sujuvalt ja suhteliselt aeglaselt (minutiga). See on hea olukordades, kus kohemaid väga eredat valgust vaja ei ole.

Peale selle räägib samaväärsete LED-lampidega võrreldes CFL-lampide poolt ka nende suhteline tükihinna odavus, suurendatud vastupidavus ebameeldivates ilmatingimustes (LED-valgustite puhul veel uuritakse seda täiendavalt) ning peaaegu et valmistehnoloogia hõõglampidega sarnase valgusspektri saavutamiseks.

Andmeid ingliskeelse Wikipedia artiklist kompaktluminofoorlambi kohta, kastis oleva teksti litsents on Creative Commons Attribution-ShareAlike License:

120 aastat tagasi, 10 aastat peale hõõglampide üleüldise juurutamise algust, leiutas Peter Cooper Hewitt kaasaegse luminofoorlambi eellase ja neid valgusteid kasutati fotostuudiotes ja tööstustes.
Pea kolmveerand sajandit tagasi valmistasid George Inman ja General Electric esimese praktilise luminofoorlambi, mida müüdi juba 1938. ja patenteeriti 1941. aastatel. Esimene luminofoorlamp ja fikstuur demonstreeriti 1939. aasta New Yorki maailmanäitusel.

36 aastat tagasi leiutas General Electricu insener Edward Hammer spiraallambi reaktsioonina 1973. aasta naftakriisile. Et aga uue tehase tegemiseks oleks läinud $25 miljonit, jättis GE asja sinnapaika.

32 aastat tagasi tõi Philips välja esimese sissekeeratava luminofoorlambi magnetilise ballastiga, millest sai esimene edukas hõõgpirni asendaja.
27 aastat tagasi tõi Osram välja oma mudeli, mis oli esimene kompaktluminofoorlamp elektroonilise ballastiga.
17 aastat tagasi (1995) kaotas viimane spiraallambi patent kehtivuse ja seda tüüpi lambid tulid laialdaselt saadavale ning sest ajast peale on nende läbimüük pidevalt suurenenud.

Eesti kodude kontekstis tuleb mainida, et hoolimata saadavusest hästi varustatud elektritarvete poodides jäi luminofoorlamp ikkagi kalliks: toavalgustuse jaoks mõeldud LED-lampe polnud veel olemas ja luminofoorlambid olid siis nagu kõige modernsem valgustustehnika, mida 1990ndate Eestis said võimaldada ja proovida need, kes seda endale lubada said. Juba erineva kujuga fikstuur (lambiseade) oli palju kallim kui E27 sokliga agregaat, mida pikka aega vahetama ei pidanud ega pea ka nüüd. Nii või teisiti kaasneb uute tehnoloogiate kasutusele-võtt põlvkondade ja ka elukeskkonna vahetusega.

Luminofoorlampe võis läbi aastate leida alati asutustes ja alates 1990ndate algusest teistel nišialadel (näiteks laualamp kontoris ja paremates peredes ka kodus :-). Tavalise hõõglambi asendajaks ning säästulambiks ristituna sai luminofoorlamp tuntumaks 2000ndate alguses, kui ühtäkki hakkas tõusma elektri hind. Tegelikkus oli mõnes mõttes ka proosalisem, sest esiteks tekkis säästulampide mitmekesisem saadavus ja nende hinnad langesid lubatavamale tasemele, kus elektrisääst kaalus Eesti inimese jaoks tolle aja kohta uudse pirni kirvena paistva hinna üles.

Sissekeeratavate kompaktluminofoorlampide sattumine laiadesse massidesse Eestis toimus ajalise nihkega, kuna Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud selliseid lampe lihtsalt saada ja vaid väga vähesed võisid teada, et sellised koduseks kasutuseks üldse olemas on.

E-sõidupiletist ja palju muud

Lugu inspireeris kirjutama Delfis avaldatud uue aasta Tallinna ühistranspordi hinnakirja artikkel, mille kommentaar venis nii pikaks nagu seesinane. Lõpuks otsustasin selle Delfis mitte avaldada.

See tallinlaseks ja mittetallinlaseks liigitamine on väga tõenäoliselt põhiseadusevastane ja ilmselt jõuab see otsaga Riigikohtusse, kui keegi aktiivne kodanik meie niigi leebele õiguskantslerile avalduse esitab.

Üleskutse teiste omavalitsuste poolt tallinlastele hinda kergitada on just see, mida keskerakondlikud tegelased tahavad, et tekiks inimeste (tallinlased vs mittetallinlased) ja regioonide (Tallinn vs Tartu jne) vahel lõhe ja käärimine. Arvake ära kolm korda, kelle ja mille eesmärke see teeniks.

Eestlasi ja eestimaalasi peab ühendama ühtsus, mis selle võõra võimu Tallinnas valimiste kaudu eemaldaks. Kasvõi erakorraliste valimiste kaudu, mille kuulutaks välja näiteks valitsus.

Kuna piletisüsteemi üle hoiab kontrolli ebausaldusväärne linnavalitsus, mida juhib partei, mis juba Eesti Vabariigi taasiseseisvusest alates ebausaldusväärne, ei ole välistatud, et selle e-kaardi ümber keerlevad isikuandmed saavad olema hallatud ebausaldusväärsete isikute (jõudude) poolt — sest ma sain asjast niimoodi aru, et iga e-sõidukaart seotakse nimeliselt (on ka teisigi alasid, kus Eesti elanike isikuandmete turvalisus võib olla küsimärgi all). Siin oleks kindlasti oma sõna öelda vähemalt Andmekaitseinspektsioonil.

Tallinna "oma" sõidukaart loodigi vist seetõttu, et ID-kaardi süsteemi haldab riik.

Ideaalis ei oleks selline e-kaardi bussisõidusüsteem paha, kuid kaardid ei tohiks olla nimelised, vaid numbrilised, nagu see on praegu mobiilikaartidega. Samamoodi võiks nimega sidumine olla puhtalt vabatahtlik.

Pole vahet, kas tasuline või tasuta bussiõigus, peab see olema ühe hinnaga kõigile ja soodustused kehtiksid registreeritud elukohast sõltumata näiteks vaid lastele ja tõepoolest väga eakatele inimestele ("noored pensionärid" ei loe).

Keskerakondlik Tallinn on seda bussipiletihinda ise eri põjuseid ettekäändeks tuues jõudsasti tõstnud ja ise seega hinnatõusu tekitanud, ajades paljud inimesed ühistranspordist autodesse ja vähendades sedasi sotsiaalselt vähekindlustatud ausate inimeste liikumisvõimalusi.

Bussipileti hind läks teenuse kvaliteediga võrreldes nii kõrgeks, et ajaga kaasas käiv elanikkond muretses endale esimesel võimalusel isikliku sõiduvahendi, mis suurel määral muutuski tugeva keskklassi välimäärajaks. Mingitest rikkuritest juttu ei ole — ringi sõidavad kõige tavalisemad inimesed tehes oma igapäevaseid käike. Kokkuvõttes sai autoga liikumine kiirem, puhtam ja mugavam. Ning mis kõige olulisem — palju odavam.

Riigikogu peaks samas seaduseid täiendama ja täpsustama, et Tallinnas sellised JOKK-skeemitamised lõppeksid; eeldatavalt mingi tõsise sanktsiooniga, mille rakendamise üle otsustaks kohus. Üks Eesti elanik "Postimehe" arvamusküljel näiteks juba nõudis Tallinna võimu ülevõtmist valitsuse poolt, et normaalne elu/rütm taastuks.

Ja veel:

1955. aastal keeldus Ameerika Ühendriikides naine nimega Rosa Parks istumast bussis mustade jaoks mõeldud sektsiooni, mis tegu alustas USA-s liikumist rassilise eraldatuse lõpetamiseks ja afro-ameeriklastele kodanikuõiguste nõudmise rahumeelse liikumise alguseks.

Aktsioon oli alustajate poolt rahumeelne ja levis üle kogu riigi.

Selle kõigega seoses tuleb öelda, et seadus on võrdne kõigile ja Tallinna linna-poolne nii autosõitjate kui autota inimeste vastandamine läbi BUS-radade,
ning
pealinna poolt tallinlaste ja mittetallinlaste vahel vahettegemine peab lõppema.

Mõõt on täis.
 

Revolution OS

Film review

Ahh, the good times :-)

This film was made during the dot-com boom, and, per release information on IMDb, first screened at the South by Southwest Film Festival in March 2001.

Only in its end titles does the film show the first casualties of the dot.com crash (a second release of the film was in 2002), so this documentary really well reflects the spirit of the times, just as the original series of "Star Trek" was the best science fiction in 1960's.

Despite its shortcomings of appearing propaganda-like (see some of the more balanced IMDb reviews) and not the most stellar music editing, I still kinda like the documentary, as it was filmed during a time when life seemed really nice: The dot com crash had yet to happen, and 9/11 hadn't happened yet... And so the times were quite a bit more hopeful than in the years that followed.

Alas, many of the companies mentioned aren't there anymore: VA Linux, Cygnus, Netscape, and many-many others. Not long after, Corel stopped making Linux. Sun Microsystems was purchased by Oracle. Red Hat is still here, but it's not exactly in the desktop business. Netscape itself was purchased by AOL, and subsumed into it, and then not much is left of it. Netscape's move to open-source its Communicator suite (which included the Navigator browser) was indeed pivotal, as it laid the ground for Mozilla and eventually Firefox.

Nobody at the time saw the emergence of Google. Or that the principles of this freedom would lead to Lawrence Lessing to found the Creative Commons movement, which gave additional impetus to found Wikipedia. Incredible.

I somehow failed to notice at the time how even the modern men's haircuts and hair styles were different back then, short of being less astute. I guess since these styles were ubiquitous, then nobody really noticed S:)

Sõpruse pst. Hüperrimi

Tallinna Sõpruse pst. Hüperrimis pole võrreldes "Prisma" keti poodidega (võrdluseks toodud Mustika "Prisma") järgmisi asju:
* Nööppatareisid;
* Magusaid kõrsikuid (neid häid Eesti omi);
* Lagritsakomme (vähegi mõistlikus valikus).

Rimi pole küll kohustatud kõike seda müüma, sest neil on müügis asju, mida ainult sealt saab. Headest omadustest välja tuues peatub näiteks ühistransport (vähemalt ühel suunal) ka peaaegu et ukse ees. Kui 20.02.2012 poes käisin, oli "Kirde" saia kampaaniahind ainult 32 senti :-).

Pläkk
Peale selle ei olnud juur- ja puuviljade ning kaalukommide juures näha kaalusid. Ainuke töösolev kaal oli kaalupähklite ja kuivatatud puuviljade juures. Nende ning juur- ja puuviljade ning kaalukommide vahel oli mitukümmend meetrit kõndimist. Kui ma sooviks mingi kindla kaaluga kaalukaupa, siis ei ole võimalik kuidagi kontrollida :/

Hinnakontrolli terminali polnud ka märgata.

Kuigi Mustika "Prismas" on müügil nööppatareid, siis neid, mida soovisin, pole (eks mõnes teises poes ikka on), aga muidu on sealne valik täitsa hea.

Kuna ma käin Sõprust pst. Rimis väga harva, siis on tõenäoline, et selleks ajaks kui sinna uuesti lähen, on võib-olla läbi viidud mõned kasulikud muudatused.

Women, kids, and Stargate Universe

To refer to a user on GateWorld Forums who contended that the most populous demographic watching Stargate Universe (SGU) were older (white) men who would watch any and all Stargate that was available. He asked if women and kids "killed" SGU — implying those Nielsen viewers who didn't watch Stargate Universe, thereby letting SyFy have low ratings as the official reason as to not renewing SGU.

I haven't seen the Nielsen statistics, but based on information presented here (that mostly men watched), then the conclusion is that not all [i]Nielsen[/i] women could watch the show — preferring "Dancing With The Star(let)s". — And those that could watch couldn't let their kids watch, effectively sacrificing watching it themselves.

Part of SyFy's favoured demographic wasn't adult enough: The young kids who couldn't see (under-14's), and older kids who wouldn't watch (the video game generation not interested in character drama). And assuming those were mostly male. The 'girl' demographic could have been turned off either by the very concept of science fiction, or other interests, such as Dancing With My Two Left Feet and a goth woman scientist secretly infatuated with her father-figure-boss.

There's been another thread over here questioning if any of the women characters could have been or could have become someone like Carter (I haven't read through all the thread yet, but I do have a draft reply for it), or very nearly as perfect as her. You know, these people are very few and far between anyway; the closest real-life examples are women astronauts or someone like Valerie Plame. — I have to admit I dropped my jaw when I first saw her on tv (IIRC :-).

This must probably be a cultural thing that women in nowadays' U.S.-based (or -targeted) television shows are very strong characters, possessing almost superwoman-like capabilities in each show, including NCIS, SG-1, and so on; as if that were something who young American women would strive to be, thereby failing to tolerate characters more fallible than your average superchick.

Truth of the matter is, that most people (including women) just are not as perfect as the 'hero'-type characters presented on popular tv shows. I have to contend that SGU was so realistic in its presentation that it perhaps turned viewers off to the collective dismay of us fans. I remember an unintentionally funny line by an SGU hater who wrote (on IMDb, I think) that tv shows weren't supposed to show real life...

Oh, and the kids that did watch SGU, didn't watch it from a Nielsen box, but I guess, very much on their own terms. I am also considering failures in marketing SGU, but I don't know where did the responsibilities lie as to who was supposed to do exactly what.

Three Excellent Women

...of comedy and drama —

In no particular order:
• Mindy Sterling (Frau Fabrissina, the cohort of Dr. Evil from Mike Myers' Austin Powers franchise)
• Linda Hunt (Ilsa Grunt in "If Looks Could Kill")
• Fran Lebowitz (not Lei-, so take note of that) — In terms of cutting wit, she's on the same level as Professor Sidney Morgenbesser and physicist Lev Landau)

Common denominators: These women are all short... (ish), witty (on screen or off screen or both), and accomplished. I realized that Lebowitz and Hunt are also lesbians, which makes the mix all the more fabulous :>

Moreover, they all belong to the same generation, and before knowing any better, I'd sometimes mix at least the first two up in my mind as the same person, one or the other.

Another witty woman of the same generation is Carrie Fisher.

(Oh, no men to speak of from the same generation, cuz I don't know of any >:-)

Sometimes it feels as if the three are really the same person, or three sisters of the same family scattered around the country.

The reason I wrote this, is because I somewhat stumbled upon a post written about Lebowitz by Stephen at post apocalyptic bohemian [sic].

So much of that :>

Going All the Way

Film review that was first a comment; in reply to a thread on IMDb.

I waited, too, to see if they'd discover one another further than what's in the movie, though New York's Greenwich Village alluded to as much.

The film felt open-ended and probably stayed true to the very letter of the novel it was based on, which, I assume, was just as vague, suggesting several possible outcomes, depending on the eye of the beholder.

I would have ended it differently and sweetly. Even if such a happy-end situation were there, then after they guys would meet in NYC, the most possible outcome would have by then been known in advance to any viewer with a brain.

Fortunately, the ending was not as tragic as the one in "The Locusts"...
Would I (have) cast a different actor to play Sonny, just for the sake of seeing Sonny and Gunner (as played by Affleck) discover one another and consummate a possible guy/guy relationship brewing underneath?

Well, I don't know if I would — Davies is just too unique an actor, and the original story shows an environment so devoid of substance that it would not want to suggest anything that would be gay; For example, sodomy laws in the U.S. were not repealed before 1970's, neither was homosexuality an acceptable topic in the kind of polite society shown in this film. The novel by the same title was published in 1970, which is when attitudes towards homosexuality in the U.S. somehow started to thaw, and then only really slowly.

I think I did notice some lines in the movie from which I could infer that there could have been guy/guy relationships, I think in the very inconspicous way Gunner formed words in his sentences. Oh well.

Yet, in conclusion, "Going All the Way" did suggest possible ways of how the Beat Generation sprung up.

"Super 8" movie review

Well, I hope this will be short enough
Warning: Here be spoilers

Ten, maybe fifteen years ago I would have liked this flick very much and just as much would have been very tempted to retell the story of the movie.
What a difference doubling my years of life then actually makes.

Over many years, I actually went to watch a movie in a movie theathre, over many years with a friend, and over many years with a friend whom I haven't been to pictures with since 2003.

Turned out that instead of a sci-fi action-drama which had kids in it, it was a kiddie-movie with sci-fi action and some drama, too. A very good kiddie-movie. If I were a kid, I am sure I would have really loved this film.

Cinematically, JJ Abrams has done very good work on "Super 8", echoing both of Spielberg's "Close Encounters of the Third Kind" and "E.T." After all, Spielberg's name was plastered all over the posters of "Super 8". Michael Giacchino does well with the score and his musical style is recognisable (see "Star Trek" (2009)).

The great stuff

• The train crash is the best train crash I've ever seen.
• SFX concepts of the alien ship are really out of this world. I mean, I've never had any idea a ship could be built like that.
• The late 1970's now refer to a time that eventually might be long forgotten well into our own future, but the film somehow manages to document a way of life and an America that back then was still a dreamable place to be in.

(One omission of the Summer 1979 events is the re-entry of Skylab, news of which was huge in America.)

The interesting and thought-provoking stuff

The most intriguing parts I found appeared to be the most insignificant ones.

• The Three Mile Island nuclear accident lent me to belive that the young protagonist Joe's mother died in that accident, and not in the steel mill, and Joe's young lady-friend Alice's (Elle Fanning) father was the one who failed to attend the shift at the time, which proved fatal to Joe's mother.
  
  The release of the movie in Summer of 2011 is somehow coincidental, after the Fukushima nuclear accidents in Japan, which began on March 11, 2011. Coincidentally, March 11 is a very loaded date for me since 2004 (the Madrid train bombings) and now even more since this year (2011). In 1979, the Chernobyl nuclear accident hadn't happened yet.
• Of course, 1979 wasn't exactly a crisis year in terms of the economy, despite the 1979 oil crisis, for example. It's also before the Savings and Loan crisis of early 1980's really came to be about. Maybe when one progresses into adulthood and reaches news-reading age, then in some ways, crises are always there, around the world; some are closer to home, some are less. So 1979 had its crises, but they weren't of the scale of now.
  
  In light of which is today (as of July 2011) regarded as the Great Recession, the film reminds well into its start for people to be compassionate, generous, and giving; sort of attempting to show that it's still a good thing™ to have these qualities, ways and means permitting. "Transformers: Dark of the Moon" also touches up on the recession.
  
  Breakdown (intentional or not) of the Nuclear Family and single parenting are referred to at least twice; My half-educated guess is that most actual series and films from around the era (1975-1985) wouldn't ever have any of that in the main cast line-up and storylines.
• The movie is good in tackling other difficult subjects, like imprisonment, maltreatment and mistreatment of foreigners (the alien being a substitute for the purposes of storytelling) who are regarded as low-lives, despite their sentience or even intelligence. Think Guantánamo. How would someone have to cope with the after-effects of gross mistreatment upon eventual release, what is the subsequent reaction and what should it ideally be (? — in the mind of a moviemaker and viewers who mostly tend to agree), or what can be the motives for aggressive behaviour and how to reduce chances of vengeance or any reoccurrence of it?
  
  This JJ Abrams film is the one where he very well manages in picture terms to explain all of the above to a young mind. Star Trek now seems like an 85% attempt at this, being a very engaging sci-fi action movie and all.
• The solution presented is not forgiveness, but departure and detachment. Current policy in world politics seems to desire this to be preferred behaviour, given that sincere forgiveness cannot be easy in the first place. The film suggests that perhaps it's expressions of compassion and dignity in the act of release that might prevent vengeance, or reoccurrence of it. Who knows. Has it been tested and proven already?
  
  Any political power wishes, and, in various degrees usually gets departure and separation of its prisoners from said power upon release, physically at least. Yet mental departure and detachment (letting go) is never easy. Most action flicks have not delved into this.
  
  In a "fish out of sea" situation, departure and detachment might be the first reactions anyway, especially if survival is the primary consideration. Sometimes, compassion and dignity are the first and best steps into repairing very bad relations, methinks, or at least help in stopping violence. A cease-fire, then: "...But you can live!". Well, the movie gets that right.
  
  Remembrance, on the other hand, is special:
  Would it be too difficult to explain all of that to adolescents?

• Kid acting kudos go to Joel Courtney (Joe) and Riley Griffiths ("Production value!!11!!!").
• Special kudos to Kyle Chandler and Elle Fanning.
• You won't notice David Gallagher from Seventh Heaven.

If you want to see what the times were back were then 30 years ago, or just reminisce of the times back then, then see all of this for yourself in the movie or from an optical disk once that comes out.

Yet, if a young mind might wish to ruminate over above topics in the bulleted list, I'd suggest watching a documentary or reading the Geneva conventions...

The Golden Age of Mustamäe

In reply to Giustino's missed america

I guess what Giustino is referring to about the simpler times of 1950's is what for some people resembled the Golden Era, a time, probably ending in 1940's when things were good and fine in America. I can't really put a spot on that one, but this might be a span of time before television took hold in the States, so for a similar reminiscense of "old good times", this time before the time of television, I'd tentatively put The Golden Age of Radio as the one.

When I further thought of this and similar terms, I realised that they have a tendency to come to use well after a period of growth and/or progress has (either gradually or abruptly) ended, in a time when people are a whole lot more sober about their outlook and look at the past with some nostalgia.

This is the kind of past that is not always known by today's contemporaries, but passed down by their older brethren and ancestors, through folklore and culture. We may not have a first-hand feeling of what the 1950's were like, but we've seen it in in the movies, read about it from the books.

Perhaps most interestingly, the books and movies that we refer to when reminiscing about an era may have had less significance in their time than now.

Some cultural items that proffer to establish in the minds of masses the way how things felt like at the time fail to do so, IMO, and some don't.

It's difficult to assess nostalgia. Sometimes it's as simple as having a meal with friends (or alone) in a local diner, or that you actually spent quite a lot more time actually talking, discussing, and interacting with friends and family.

---

"Nüüd elan Mustamäel...", which Liivimaa parim ratsutaja referred to, is "Mustamäe valss", the lyrics for which can be found here. The page has an inset which says that the song was written in 1971 and explains that Mustamäe was first known as All-Nõmme or Mustamäe-alune (I'm too tired to parse all this into English). The inset explains further that to people suffering from cramped dwellings in "wooden" districts, a spacious property seemed like a godsend.

Historically, before Mustamäe and Õismäe and Lasnamäe, there were more wooden houses and dwellings across all of Tallinn than Kalamaja (which is just representative of the type). A large amount of those wooden houses have been replaced by newer fare both in Soviet and post-Soviet times.

Even in 1980's, upgrading from ühiskorter (communal apartment) in ühiselamu (ühikas) or a one-room flat to a three-room flat anywhere in the city was like a huge stroke of luck. I know there are absurd-sounding, but probably true stories of even three generations living in a one- or two-room flat, and maybe a cat and a dog, too. In those times, a three-room flat was never unreasonable, but a dream not always attainable; well-todo people had a four-room flat and teh rich ppl had a private house, or eramaja :)

More on ühiskorter in Estonian Wikipedia can be read about in article talk about the term.

Language code

In reaction to “Igal tibil on auto tänapäeval”

@Giustino:
If the two men spoke Estonian with you, then it's best not to switch code.

I can bet the dude who you told "Thank you" to in Russian did understand what you said, yet I am sure was also dismayed that you spoke Russian to him by assuming he was Russian, only because he spoke the language with his lady friend. How and which tongue is he going to use in the public with his romantic interest after such an incident? Their speaking Russian with each other is their thing, even if the lady friend was potentially proficient in Estonian, too.

And in parts of Estonia that are not Tallinn and Ida-Virumaa, Estonian is lingua franca anyway. In Tartu, you don't encounter people asking which language do you speak, because the assumed language is Estonian.

Your situation reminded me of what AnTyx not so long ago wrote about.

I can well vouch as to what most patriotic Estonians now think of your friend Kristjan, who thinks our right-of-centre politicians to be neocons while they are not. I can even guess what party he is supporting.

Venelased, valimised, väljaränne

Kommentaar Jevgeni Ossinovski poolt "Postimehes" väljaöeldule:

"Vene noored ei huvitu poliitikast, nende valdavaks eesmärgiks on välismaale siirdumine."

Sellest johtuvalt ongi Keskerakonna valimiskampaanias ja retoorikas juttu "suurest väljarändest" ja et siis eeldatavasti noorte vene rahvusest väljarännanute mingil moel tagasi saamise püüetega, sest tegemist on ju selle erakonna potentsiaalse elektoraadi teatud eemaldumisega nii Eestist kui ka siinsest poliitikast.

Reaktsioonina E24 artikli
"Arrak: vaesus on iseloomuomadus" kommentaaridele
Ei õnnestunud miskipärast postitada, seega kirjutan siin

Mahatma Gandhi elas meie mõistes väga tagasihoidlikult, aga kas keegi vingujatest-kommenteerijatest julgeks teda vaeseks nimetada? Barack Obama vanaema pidi kasutama toidutalonge, et tema lapselaps saaks kvaliteetse hariduse. Kas Obama oli vaene, kui ta õppis väga mainekas ülikoolis? Või oli seda tema vanaema?

Seepärast ongi olemas terminid suhteline (tunnetatud) vaesus ja absoluutne vaesus — see, kui tõesti ei ole puhtust, süüa-juua, riideid ja ulualust.

See vaesus, mida mina tolle artikli enamikest kommentaaridest lugesin, on põhjustatud puhtast kadedusest: "Näe, mul on see ja see puudu ja ma olen nii vaene, aga vaata seda rikkurit seal uhkes autos ja üldse saan ma vähe raha ja puha..."

Ning kadedus on säherduse vaimuvaesuse üks arvestatav osa.

Mis puutub vaesusesse kui iseloomuomadusse, siis on Arraku mõte õige: inimesed mõtlevad end vaesemaks ja väetimaks kui nad tegelikult on ja panevad sellega nii kiunu, et vähe pole. — Just nagu polekski võimalik oma aega millegi muuga sisustada. Võimalik, et Arrak pidas silmas hoopis vaesust kui meelelaadi, millest ülalpool ka näide.

Iseasi muidugi, kas niisugust mõtet saabki väga ääri-veeri välja öelda. Või on probleem selles, kuidas lugeja suhestub Arrakusse: kui näiteks vaimulik oleks väljendanud sisuliselt sama mõtte (ja seda nad muuseas ka teevad), siis oleksid kõik eriti vasakpoolselt (ehk "sotsiaalselt hoolivalt") meelestatud inimesed temaga nõustunud (mõeldes samal ajal tegelikult rahakatest inimestest, keda peetakse vaimuvaesteks, aga enda kohta ei saa mitte niimoodi mõelda). Õnneks on heal vaimulikul oskus edastada seesugune mõte ka nendele ühtlasi vaestele ja vaimuvaestele, kes tegelikult nii väga vaesed polegi ja kes suudavad netiavarustes rämedate kirja-, grammatika- ja trükivigadega näidata, et pööbel ja matslus pole veel kuhugi kadunud :P

Taskurahast, raha teenimisest ja hooplemisest

“16aastaselt hakkasin teenima rohkem kui vanemad kokku” - Delfi "Noorte hääl"

Töökus (inglise keeles ka "hard work") on selline väga inetu sõna järjepidevuse kohta ning on järjepidevaid ja eesmärgile pühendunud noori ning ka selliseid, kes seda ei ole.

Inimesed on erinevad ja kodune kasvatus on seejuures mitmel puhul määrav.

Omapärane on see, et edule orienteerunud sisuloojad soovivad tõenäoliselt head soovides niisugust edumõtlemist ehk taasluua, kuid see tuleb neil niisuguste ja sarnaste artiklitega viletsasti välja.

Seda seepärast, et nii pealkirja ja kogu jutu raskuskese põhineb tõdemustel, et kui palju keegi raha saab (olgu siis teenimisega või teisiti) ja mitte sellel, et millega noor inimene tegeleb, kuidas ta end teostab ja kas eneseteostusvõimalused on piisavad ja/või rahuldavad.

Võimalik, et iseäranis hooplevalt paistev pealkiri ei peegeldanud õigesti artikli sisu, mille eesmärk tegelikult oligi näidata ära see, et milline on koolinoorte sissetulek.

Kuidas eesti keel kirillitsas välja näeb

Ehk et mida Eesti graffitil maailmale öelda on :-)

Sama pilt Picasawebis ja otsingu järgi kõige varasema kuupäevaga siin.

Ja muuseas, kes on autor??