Niisiis, USA-s müüakse maju sõna otseses mõttes hinnasildiga, millel peal võileivahind. Vau.Kuid isegi niisuguse hinnaga elamu müümine võib võtta aega kuni kaks nädalat ja rohkemgi veel.
Asjast kirjutab
PMO, mis viitab
E24 kirjutisele, mis omakorda viitab
"The Detroit News"-i artiklile.
Mis siis eesti keeles välja jäi ja täiendavalt taustalugu:
Niisuguselt majalt on võetud (kas vajadusel omaniku või lihtsalt niisama isegi metallivaraste poolt) maha kõik jooksvad ja mittejooksvad kulud ning kõik väärtuslik, sh. aed, fassaad, uksed, vee- jm. torud, soojaveepaak, kraanikauss, ahi, vaskjuhtmed. Isegi avausi katvad puulauad näpati ära selleks, et need ühele uuele orvuks jäänud majale peale naelutada.
Kohtunikud pankadel lobudiku otsas niisama istuda ka ei lase ja käsivad maja kas lammutada või maha müüa. Pangale maksab üks niisugune müük umbes $10 000 (sõltuvalt viimasest kahest komponendist): komisjonimaks müügi eest $2500, $1000 boonus müügi vormistamise eest, $500 boonus ostjale müügi vormistamise eest ning võimas veearve ja maksmata maksud.
Peale säherdust paljaksajamist ulatub hoone infra väljavahetamine ja lisamine niimoodi kümnetesse tuhandetesse dollaritesse ning omanikul on katusealust raske metallivaraste eest hoida.
Lammutamine maksab vaid $5000, ainult et maamaks ikkagi on uuele omanikule $4000 läheduses, kui see maamaksu mõjutavat [maa] hindamist just ei vaidlusta.
Laenuandjad omavad krahhi tagajärjel nüüd terveid elamurajoone.
Kokkuvõttes sedapsi, et maja on taandkestendatud katusega karbiks, sest eelmised omanikud (nende seas ka pank) ja metallivargad võtavad absoluutselt kõik ära ja ostjad peaksid teadma, et kaela võib sadada raske taak remondi, infra, maksmata maksude ja arvete kujul.
Siin väitis keegi, et ega ameeriklased nagu ei elakski hajusasustatuna, kuid tegelik pilt on suurlinnu välja jättes umbes nii nagu igalpool regioonides ikka.
Ehkki kõrbelises Nevadas kõik ei ela, tuleb arvestada sellega, et 'meerikas on kõik väga palju laiem ja avaram võrreldes Eesti ja paljude Euroopa linnade ja linnakeste kompaktsusega. Kui välja jätta suurlinnad, võib tõepoolest elukoha ja poe kaugus olla võrdeline küla kaugusega lähimast keskusest.
Et näiteks kõige lähem tõelist toitu müüv pood on hüpermarket, on täiesti tõsi, sest sealne suurim jaemüüja
Wal-Mart on oma peamiselt Hiinas toodetud kaupade superodavate hindadega oma "pesitsuskoha" lähemas ja kaugemas ümbruskonnas kõik elukohale lähemad väiksemad müüjad lihtsalt
välja suretanud.Pika teekonna ja nädalapalga süsteemi tõttu -- nendest asjaoludest johtuvalt või nagunii -- sõidavad paljud suburblased kord nädalas hüpermarketisse varusid täiendama.
Vahepeale jäävad (õnne korral) igasugused purksiputkad ja -restod, kus külastajad rasvumise eest veel peale maksavad.
Ning ühistransport äärelinna ja keskuse vahel on paljudes kohtades tõepoolest täiesti
ebaefektiivne. Isegi kui see eksisteerib, lõpetab see töö kuskil õhtupoolikul -- ehe näide
"30 päeva" (
"30 Days") esimeses osas "Miinimumpalk" ("Minimum Wage"), kus kusagil Ohio osariigi linnas lõppes bussiliiklus kesklinnast välja kell 18:00. Sari "30 päeva" ise on TV6 peal, seega võisid mõned seda ka näha. Vot nii.