Nõustusin siis ühe Delfi kommentaatori väitega (kuskil siin), et paljud inimesed valisid EKRE selleks, et alkoholiaktsiis langeks.
Tänaste valitsemisprobleemide alge seisneb mitmes asjas:
• IRL ja Isamaa otsustasid teha ebariigimeheliku valiku lõhkudes Taavi Rõivase valitsus ja teha uus valitsus Keskerakonnaga;
• Retoorika oli selline, et "tõmbame Eesti majanduse käima" (loodeti vist 7–10% majanduskasvu nagu 2006–2008 toimunud buumi ajal.) Sellisele retoorikale järgnes loodust reostava tselluloositehase ehk "miljarditehase" eriplaan, mis läks Eesti õnneks ja eesti rahva tugeva vastuseisu tõttu vett vedama.
• Keskerakonna juhitud Jüri Ratase esimene valitsus ühes SDE, IRL/Isamaaga tõstis järsult alkoholiaktsiisi.
SDE
Nendest käikudest lõikas endale kõige enam näppu SDE. Järeldus: SDE tookordne esimees Jevgeni Ossinovski võis ka olla hea taktik, kuid on halb strateeg.SDE võib veel tagasi tulla, aga tingimusel, et nad rohkem alkoholiaktsiisi ei puutu. SDE-l on eesotsas Indrek Saar, Marina Kaljurand, Katri Raik ja teised võimekad inimesed.
IRL
Ülalnimetatud asjadele lisaks lõikas IRL/Isamaa näppu maksudega mängimise eest (paha-paha!). Maksumaksja vaatevinklist on maksusüsteem endiselt väga ebamugav, lihtsalt et nüüd on see mure teiste ja uuemate probleemide taha varjunud.Koos EKREga valitsuses olemise eest on Isamaale kui erakonnale tagajärjeks väga halvad küsitlustulemused ja tõenäoliselt vilets tulemus mistahes järgmistel valimistel. — Sest sõltumata praegu väga võimekatest välisministrist Reinsalust, kaitseminister Luigest ja nii-ja-naa kultuuriminister Tõnis Lukasest, on Isamaa nõrgim lüli ikkagi selle esimees Helir-Valdor Seeder, kes seda pensioni teise samba lõhkumise jama ajab.
Oletan, et Seeder Isamaa esimehena pani peale XIV Riigikogu valimisi koalitsiooniläbirääkimistel Reformierakonnale selle II pensionisamba lammutamise plaani ette, millele Reform võis loomulikult "ei" öelda, ning Seeder ei näinud tõenäoliselt enda jaoks muud võimalust kui teha iga hinna eest väga ebariigimehelik valik ja liituda valitsusega, kus on sees EKRE.
Riigimehed on seevastu kuhugi ära kadunud: Juhan Parts on Euroopa Kontrollikojas, Mart Laar tervislikel põhjustel valitseda ei saa ja kirjutab memuaare, ning Mart Nutt lahkus meie seast, RIP :'(
Urmas Reinsalu, Jüri Luik ja veel mõned Isamaa erakonna paremad pojad pikas perspektiivis individuaalselt palju ei kaotaks, sest nemad on Ratase valitsuses suured poisid ja seisavad heana selle eest, et praegustest valitsuses olevatest muudest probleemidest sõltumata oleks Eesti kaitstud ja turvaline. Oletades, et kui praegune Ratase valitsus laguneb ja ohjad võtab üle Reformierakond, on just need mehed Reformierakonna juhitavasse valitsusse edaspidigi teretunud.
Reformierakond
Valimiste tegelik võitja Reformierakond sattus opositsiooni. Reformil on minu arusaamist mööda vähemalt kaks tiiba, millest üks tiib on noorem ja progressiivsem (sinna hulka kuuluvad minu nägemust mööda Taavi Rõivas, Hanno Pevkur jt), ning teine tiib paistab rohkem nagu "vanema põlvkonna" Reformierakond. Et erakond ei lõheneks, toetatakse üksteist sellegipoolest.Reformi teist tiiba võiksid varjutada Keskerakonna pahaste liikmete poolt meeldetuletatavate peamiselt üheksakümnendatest pärit tõeliste ja otsitud skandaalide järelmid, kuid pigem on Reformierakonna seda tiiba saatvaks vihmapilveks vahel edukas soov moodustada Keskparteiga valitsus. Noorenduskuur on Reformi sellel tiival siiski läbitud, kuid minu jaoks terendab ikkagi vastuolu soovis teha valitsusliit ka Keskerakonnaga (eeldusel ja ootusel, et EKREga ei tee Reform absoluutselt mitte kunagi valitsusliitu).
Taavi Rõivas peaministrina oli minu hinnangul võimekas, ehkki retoorikas ei ole ta kuigi särav (vt. "peenhäälestus").
Seega "Peenhäälestus."
Tuleks mainida, et ehkki niisugune hinnang ei olnud tookordset Eesti riigi kui ka maailma poliitilist olukorda arvestades vale, siis retooriliselt on tegemist ehk liigagi suurt mugavust eviva väljendiga, sest opositsioon (siis veel vaid Kesk) sai sõnal hambust kinni võtta, ning eestlased tegelikult ikkagi armastavad suuri asju (v.a. tselluloositehas, sest mistahes selline ja sarnane käkerdis reostab loodust). Rõivas postitas oma mõtted oma erakonna siselisti, ja vaevalt et ta oskas ette näha, et selle üle jõledalt ilkuma hakatakse.
Kui näiteks meenutada Andrus Ansipi valimiskampaania lauset "Viime Eesti 15 aastaga viie rikkama riigi hulka" (eeldatavasti või vähemasti Euroopas), siis Keskpartei toetajad said seda küll kritiseerida, aga asjatult, sest teistele see meeldis — sõltumata sellest, et lubadus tundus ebareaalselt positiivne. Aga see oli ka asja iva.
Ansipi kampaaniasõnumi uba ei peitunud selles, et tema lubadus tundus tookord nagu ulme, vaid selles, et ta lubas meil unistada paremast elust. Lubadus oli täpselt nii lennukas.
Võib ju väita et kui lubaduse andmisest 15 aastat möödub (aastal 2022, kui mälu ei peta), siis äkki pole kõik nagu täide läinud, aga tutkit: Eesti majandus on just tänu Reformierakonna, IRL-i ja SDE varasematele koalitsioonide pingutustele ikka veel väga heas seisus: Meil on tööjõupuudus, me sõidame Lätti alko järele ja meil on külalistöötajad ("kalevipojad") Ukrainast. Need ja väga paljud teisedki elemendid on Eestis juba olemas sellest, kus Soome oli kaks ja rohkemgi aastakümmet tagasi. Me oleme seal või juba natuke möödas sellest. Aga seisma jääda ei saa.
Ilkujatele vastukaaluks tuleb öelda, et Ansipi lubaduse vähem nähtav osa eeldab tegelikult 15 aastat Reformierakonna juhitud valitsusi, kuid neid viisteist aastat pole veel täis saanud, sest vahepeal on koalitsioonid muutunud ja kuni Reformierakonda valitsust juhtimas ei ole, lubaduse kell seisab.
Keskerakond
Jüri Ratase esimese valitsuse ajal tehtud aktsiisitõusu ja muude asjade pärast kannatas XIV Riigikogu valimistel ka Keskerakond.Ratase ja Keskerakonna olukord on sarnane IRL-i omaga, kuigi teistel teemadel, kus IRL-ile sarnaselt tahetakse iga hinna eest sõita teistest teerulliga üle, suhtumisega, et tulgu või veeuputus. Mitte mingit konsensuse saavutamise püüet ei ole ega tule.
Keskpartei reiting saab praegugi kõige rohkem kannatada EKRE valitsusse võtmise eest. Võimekaid liikmeid parteis kui fraktsioonis on praeguse seisuga napilt.
Vahekokkuvõte
Varem SDE ja IRL-i, nüüd Isamaa ja Keskerakonna puhul on sümptomaatiline, et nii eesti rahva ja eesti rahvaste ühtsusele, Eesti riigi julgeolekule, kui ka Eesti poliitika stabiilsusele mõeldakse pikas perspektiivis liiga vähe, või ei mõelda üldse. Miskipärast on Eestis riigimehelikkuse defitsiit. Seni on säärase mittemõtlemise tagajärjed olnud vaid mõnevõrra ebameeldivad.Aitaks loota, et viimatiste sündmuste varjus võib-olla hullemaks ei lähe.
Võimalik vähempilvine või isegi positiivne tulevikunägemus
Väide, et Jüri Ratas võiks ka järgmist valitsust juhtida, kui EKREt seal pole, on liiga mugav. Miks just Ratas, ah?? — On ju Reformierakonna esileedi Kaja Kallas noor ja võimekas, ning miks peakski ta Keskerakonda valitsusse laskma, kui just Keskpartei oli see, kes moodustas EKREga valitsuse. Kui siis õnnestuks Reformierakonnal saada Isamaa nõusse, kus Isamaa jõuaks teha omapoolse kompromissi; isegi kui II pensionisamba ja maksusüsteemi parandamise puhul Reform järele ei anna, siis äkki on olemas muud teemad, kus saaks. Välja arvatud tselluloositehas, mida vaja pole. Kompromiss päästaks Isamaa renomee üldisemalt, kui ka selle erakonna võimalused järgmistel valimistel ja veel järgmistel.EKRE
2019.a. augusti keskpaiga seisuga on EKRE probleemid praegu pidevalt päevauudistes, ning arvestades nendepoolset riiki ja rahvast lõhestavat stiili, mille hulka kuuluvad parteiliikmete rassistlikud "white power" näpumärgid,[1] fašistlikud ja juudivastased lausungid (Madisoni lausungi avaldamist nimetas Mart Helme omapäraselt "libastumiseks"),[2] Indrek Tarandi kallal toimepandud vägivalla õigustamine (á la "ta provotseeris ju!") ning seni ebaõnnestunud katsed riiklikul tasandil mõjuvõimu koondada,[3] pole ette näha EKRE olukorra paranemist ei poliitikas ega retoorikas.[1] "OK"-näpumärgile sarnaste näpumärkide näitamise on üle võtnud äärmusparempoolsed liikumised, ning sama näpumärki kasutas kohtumajas Uus-Meremaa Christchurchi mošeetulistaja. Selliste näpumärkide näitamine ei ole juhuslik ega ekslik.
[2] Jaak Madisoni saksakeelne lausung on väga sarnane sellele, mida Natsi-Saksamaa kasutas Euroopa juutide massilise hävitamise kohta. Ei ole isegi tähtis, et tegu polnud täpselt sama fraasiga; oma valijatele ja toetajatele signaali saatmiseks piisab ka sellest, kui "JOKK"-stiilis avaldub midagi sarnast. Samamoodi ei ole see juhuslik ega ekslik.
[3] EKRE idee luua relvastatud organisatsioon 'kui politsei ja Kaitseliit rahvarahutuste haldamisega hakkama ei saa' (umbes nii), ning sellele eelnenud EKRE liikmete ja toetajate pahameel "sõjaväestatud piirivalve" 'kaotamise' pärast.[a] Ja kõige lõpuks katsed oma kohalt kangutada Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher.
Eestis tegutsevate poliitikute poolt on niisuguste signaalide tegemine poliitikas ja muidu elus väga vastutustundetu ja ohtlik nii Eesti riigile kui rahvale. Ma ei liialda.
Muu maailma näitel: Et kurjus ei võtaks uuesti võimust näiteks Saksamaal, on sealmaal natsi-ideoloogiat promovad teosed, teod ja avaldused sügavalt ebaseaduslikud ja selliste signaalide tegemise eest pannakse vangi. Mistahes laiemate valijahulkade lugupidamist soovivad poliitikud isegi ei mõtle selle peale, et teha vihkamist külvavaid avaldusi.
[a] Nimelt liideti Piirivalveamet politsei struktuuri alla ja liidetud ametitest sai Politsei- ja Piirivalveamet ehk PPA. Minu teada ei tähenda see, et piirivalve allüksus oleks mingitmoodi vähem varustatud või mingil viisil vähemprofessionaalne. Lihtsat väiksele riigile omaselt tehti ära raha ja muude vahendite kokkuhoidu silmas pidades konsolideerimine, et ei oleks struktuuride paralleelset dubleerimist. Miks EKRE (või ka Kesk) ja selle toetajad piirivalve politsei alluvusse liitmist kritiseerivad ja nimetavad seda "sõjaväestatud piirivalve kaotamiseks", on mõistatus.
Ainuke asi, kus EKRE on midagi õigesti teinud, on kohtutäiturite rolli vähendamine. Kui kohtutäiturite amet kui niisugune Eestis kaob ja nende ametile ülesandeks pandud tegevused riigi õlule seada, tekib ka vähem inimeste vaesust süvendavaid olukordi. Kohtutäiturite ameti probleemiks on algusest peale olnud sügav huvide konflikt, millest on võrsunud väga palju ebaõiglust.
Lõpetuseks on paslik tähendada, et päikesevalgus on parim desinfitseerija; vaba ajakirjandus mängib siinkohal olulist, aktiivset ja nähtavat rolli kohaliku lustratsiooni jätkuval läbiviimisel.
Siinkohal said mõtted Eesti poliitika kohta otsa, aga paistab, et praeguse seisuga sai väljendatud kõik vajalik.
