esmaspäev, 17. november 2014

Kaotatud rahast. Väike muinas- ja mõistujutt

Elas kord ühes metsas ablas ning metsa ja selle elanike suhtes reeturlik karu, mille eellased ühes kurja jahimehe ja huntidega vallutasid üksvahe puutumatuna olnud ürgmetsa ära, ühendasid selle ja teised metsad üheks suureks Ühendatud Metsaks ja juhtisid kõiki metsasid nagu ühte suurt metsa. Seda kõike väga karmi käpaga: jäneseid ja väiksemaid söödi hommikuks, põldhiiri ja lagritsaid suupisteks, lambaid, kitsi ja põtru murti niisama oma lõbuks. Võimekamad linnud rändasid võimaluse avanedes mujale ja tagasi enam ei tulnud, osad liigid kadusid täitsa ära, osad läksid hääbumisele. Kõik loomad kartsid ja karud oli kuningad.

Ühtäkki karude jõud rauges, Ühendatud Metsad killustusid, ja karude asemel hakkasid eraldunud metsasid juhtima teised loomad.

Siinsegi metsa karu jäi üksinda ja vähemusse, kuid tema aplus võimu järele säilis. Metsa vabaduse aegadel sai miskipärast ka näiliselt värvi vahetanud karu võimu maitsta ja vist ka mingi võimaluse saada metsatuludest osa.

Aga mets ühes metsaelanikega oli peale vabanemist väga vaene ja tootmine kiratses, sest varem maksevahendina kindlana tundunud lepalehed kaotasid oma väärtust kohutavalt kiiresti, aga kunagi kasutusel olnud tammelehtedele ei oldud veel jõutud üle minna. Tammelehtede tagatiseks oli mesi.

Ühendatud Metsadest alles jäänud suur naabermets killustumisega ei leppinud ning külmutas kõigi väiksemate metsade mesilaste talvevaru-mee. Selle meega võis varem koos kaugemate metsadega kaubelda ainult läbi Ühendatud Metsade.

Ka meie loo metsal tuli need talvevarud kuidagi tagasi saada. Pealtnäha uuenenud karule, kes oli uue metsakorra ajal võimul, oli oma metsa mesilaste talvevarudeks toodetud ja naabermetsa kinni jäänud mesi silma hakanud. See tõik ei jäänud tähelepanuta ka meie metsa sahker-mahker rebasele, kelle tegutsemisviisid polnud parimad, kuid kes erinevalt karust otsustas siiski oma metsa kuidagi jalul hoida.

Karul oli mõte mesilaste toodetud ja suure naabermetsa kulisside taga peituva kurja jahimehe poolt äravarastatud mesi viimasega sobingut tehes muidugi enda käpa alla saada, kuid miskipärast jäi karu sellega hiljaks.

Nii et siis ühel heal päeval jäi karu ühtäkki ilma ihaldatud võõrast meest, ainult et karu sellest kohe veel ei teadnud. Kui hiljem hakkas karule paistma, et osa meest saadi rebase mahitusel ja ühe sõbraliku hundi abiga tagasi ja hoopis rebase elu läks väga magusaks, siis läks karul hing kadedusest täis. Loomulikult olid karupojad olla ka sellest meest haisu ninna saanud.

Kuigi need mesilased, kes pole veel tagasi saanud neile kuuluvat mett, nõuavad rebase käest veel seda jagu, mis just neile tagastamata jäi, on miskipärast pettunud karupoegade ving see, mis üle metsa mööda papleid kõige valjemini kõlab.

Nojah, metsale kuuluvate tarude mesi läks läbi naabermetsa enam-vähem sõbraliku hundi ja rebase sobingu kaudu meie metsale tagasi. Vaene jänes, kes metsa pabereid kontrollides sattus tehingule peale, löödi kahjuks maha. Osa meest väidetavalt jäigi naabermetsa lõksu.

Puude kolletavates lehtedes sahistatakse küll, et ülejäänud mesi läks mõne teise kohaliku rebase kätte, aga kindlaid tõendeid pole. Käivad kuulujutud, et osa lõksujäänud meest vabanes ja läks läbi herilaste rebase kätte, aga midagi pole võimalik tõestada. Metsaäärses jões voolavad kalad teavad, aga ei räägi.

Lõksujäänud ja väidetavalt vabanenud meest siiani ilma olevad mesilased on läinud metsakohtusse, et nõuda õigust ja oma mett tagasi, kuid öökullide ja osade rebastega asustatud metsakohus pühib enda käed sellest puhtaks. Öökullidest metsavalvuritel ning metsa sanitaril Rähnil on kogu asjast kõige parem ülevaade, aga mõlemad on vait, sest kardavad, et kui kõik üle metsa avalikuks saab, rikub see metsa kodurahu liiga tugevasti.

Karupojad hakkasid seda lõksujäänud ja teadmata saatusega mett nimetama kõigi metsaelanike meeks, mille rebane väidetavalt ära varastas. Tegelikult tahavad karupojad ühes karuga seda mett ise, aga hoiavad selle enda teada.

Läbinisti korrumpeerunud Karu annaks muidugi kogu metsa ja selle toodetud mee kurja jahimehe ja huntide poolt hallatavale naabermetsale ära, lootuses, et siis saab ablas ja võimuahne mesikäpp uuesti pukki ja teiste metsaelanike üle jälle kamandada.

Vahepeal on õnnestunud rebasel, jänesel ja teistel metsaelanikel teha mets naabermetsa karude ja jahimeeste lagast puhtaks ja viljakaks ning panna see isegi tootma. Et mets oleks heas seltskonnas, liitutakse sõbraliku Metsade Liiduga, ning et mets oleks kaitstud, hakkab seda haldama RMK, mida juhib mitme maa ja mere taga elav valgepea-kull. Alguses küll sõnades, aga lõpuks saadab ta püssiga metsavahi koos pistrikega kohale, et teistesse sõbralikesse metsadesse vallutusretki teinud kuri jahimees ühes huntidega siinset metsa ründama ei hakkaks.

Disclaimer: Autori isiklik nägemus kogu loomariigi saagast, mis ei toetu kõikidele faktidele, ei peegelda tegelikke sündmusi, ning muinasjuttu on unenägude najal mõnevõrra täiendatud à la artistic license.