kolmapäev, 16. märts 2016

Fosforiidist ja ahnusest

Hiljuti on lahvatanud Eesti ühiskonnas emotsionaalne diskussioon selle üle, et kas Eestis võiks teha fosforiidi-uuringuid, et teada saada, mis meil maapõues õieti olemas on, ning et fosforiit on justkui Eesti rahvuslik rikkus. Siin on minu vastuargumendid.

Eesti rahvuslik rikkus on puhas õhk, puhas vesi ja puhas loodus. Seda kolmainsust peab jätkuma aastatuhandeteks.

Kõik pole kuld, mis särab.
Eesti fosforiidi võrdlus Poola kildakaasiga ei ole kohane, kuna fosforiidi puhul pole tegemist maavaraga, mis oleks otseses seoses Eesti energiasõltumatusega.

"Uuringud"
Uuringud ongi sisuliselt kaevandamine, nagu varem on "rekonstrueerimise" nime all toimunud arhitektuurselt ainulaadsete hoonete lammutamine ja uute asemele ehitamine (vt. Sakala keskus; puutumata pole jäänud ka Tallinna Peapostkontor). Jaapanlased püüavad vaalasid samuti "teaduslikel eesmärkidel".

Uuringute/kaevandamise õigustamine "rahva heaolu tõstmisega" on populism. Apelleerimine kogu selles kontekstis veel "eesti rahva heaolule" on demagoogias ahnuse pinnaletõstmise võte.

Jah, Eestis ei ole kõik rikkad, ning tõepoolest on Eestis elektrihind Euroopa Liidus üks madalamaid. Samas tuleb seda hinda võrrelda paljude (mitte kõigi või ka enamuse) Eesti inimeste suhtelise elatustaseme ja hinnatundlikkusega. Sest kui elektrihind on suhteliselt madal, jääb rohkem vahendeid üle äraelamiseks.

Ahnus
Halb enne on juba teadmine ahnust avardava varanduse olemasolust. Nii vallutati Ameerika, ning ma ei kahtle, et Donbassi konflikti taga on samuti vajadus (kergesti kättesaadavate) maavarade järele. Seal on ju "kullauk" lahti ja asukoht kõigile teada.

Kui keegi võidab loteriis väga suure summma, siis selle teadmise levimisel muutub antud inimese kui ka teda varem ümbritsenud ja praegugi ümbritsevate isikute suhtumine teineteisesse kardinaalselt, sest suhtedünaamika orienteerub ümber.

Samamoodi -- kui keegi avastab kuskil sellise (kujundlikult väljendatud) kullaaugu ja jutt tahes tahtmata levib, tekib tahtjaid, kes oleksid valmis kohe tule ja mõõgaga vallutama täpselt selle maa, kus uus kullaauk pesitseb.

(võib-olla jätkan veel)