Hallist passist ja topeltkodakondsusest

Alo Raun avaldas hiljuti artikli, milles ta soovitas hallipassi-staatuse ära kaotada. Kuna artikkel on maksumüüri taga, eeldus kommentaaridest, et tegemist oli topeltkodakondsuse pakkumisega.

Mistahes topeltkodakondsuse ideed mina ei toeta.

Kodakondsus ei ole kingitus, ning selle mistahes "kinkimine" justkui nulliks ära nende vene emakeelega Eesti kodanike pingutused kodakondsuse saamise nimel õppida ära eesti keel ja anda kodakondsuseksam: paljud inimesed pingutasid ja siis näevad nad, et mingi kohort saab Eesti kodakondsuse täiesti niisama. Nii ei lähe.

Seni suhteliselt paralleelse haridussüsteemi puhul on asjad keerulisemad, sest seal määrab palju näiteks ka õpetajate keskmiselt kõrge vanus.

Ülal pidada 100% venekeelset haridust on kallis ja aastatepikkused liikumised selle nimel, et osa antavast haridusest oleks eestikeelne, on tervitatavad.

Olen siiski leidnud, et parem on ülal pidada (osaliselt) paralleelset haridussüsteemi Eesti Vabariigi poolt kui et seda kaotada, sest siis hakkaks moel või teisel tegema Vene Föderatsioon. — Muidu Eesti-poolse venekeelse hariduse puudumisel võib tekkida mingi põrandaalune VF haridussüsteemil põhinev liikumine, mida oleks oluliselt raskem kontrollida. — Sõltumata tõsiasjast, et paljud venekeelsed lapsevanemad soovivad oma lapsi panna eesti kooli. Paljud jah, aga mitte kõik.

Läti otsustas üle minna ühe ropsuga lätikeelsele haridusele, kuid nähtavasti osutus Lätis asjastus paremaks.

Sest leidub arvukalt ka selliseid peresid, kellel tekib tugev vastumeel, kui venekeelne kool suuremal määral järsku ära kaotatakse. Seetõttu venekeelne haridus niipea ei kao. Järk-järgult on asju lihtsam korraldada. Riigigümnaasiumid on väga tore ettevõtmine.

Soome, Belgia või Kanada kakskeelsuse mudelit üle võtta ei ole Eesti väikest rahvaarvu ja okupatsiooni ajal toimunud venestamist silmas pidades praktiline, sest oletatava (hüpoteetilise) seadustatud kakskeelsuse puhul võivad esile tulla okupatsiooniaja ebameeldivamad elemendid, mida ma tagasi ei taha.

Kakskeelsete lääneriikide mõned elemendid võib-olla saab üle võtta, aga mitte kõik. Sest tegelikult on Eesti mitmes mõttes juba lääneriik. (Seda lääneriik-olemist murendab küll praegune valitsus, kuid kunagi möödub seegi.)

Praktiliselt on Eesti naguni kakskeelne ja laiemalt mitmekeelne (+inglise keel).

Omaette huvi pakub samuti eestis kõneldava vene keele erinevus Venemaa vene keelest, ning seetõttu on eesti vene keele edasist arengut huvitav jälgida.

Kõike arvesse võttes on Eestil mõistlikum jätkata oma tee rajamist ja arendamist.