Luksusest ja autodest

Kommentaar artiklile AMTEL: eestlased ei armasta luksusautosid

Paljudel eestimaalastel on ostujõud olemas, lihtsalt ei peeta praktiliseks Tallinna auklikel teedel oma raha tuuldeloopimist.

Kui raha pole probleem, eelistatakse sõiduvahendit pigem vastavalt vajadustele ja elustiilile. "Mida-kallim-seda-parem" ei ole ehk nii tähtis, kuivõrd see, et mis on inimese auto-omamise eesmärk ja mida ta oma sõidukiga näidata soovib. Paljudel on hübriidauto, osad valivad täiselektrilise auto ja ootavad ka, millal tuleb Tesla Model S. Neljandad ei taha oma autot väga lõhkuda ja valivad maasturi. Viiendad eelistavad nii turvalisust, sõiduki päritolu ja sellega seonduvat kindlat marki, ntx Volvo, Saab (mõlemad Rootsist) vms.

Skandinaavia elamismudel eeldab, et kui rääkida luksusest, siis põhirõhk on pigem sellel, et kodu oleks ilus. Kuigi ilus auto on ka tore.

Väga hästi elavatel inimestel on siis pigem rohkem kui üks auto ning järelkasv saab peale 18-aastaseks saamist ja juhilube endale ka ühe (vastava suurusega garaaž peaks siis ka olema). Umbes nii see käib.

Pigem ongi nii nagu artiklis kirjutatud: Eestis praegu üks hea ja tõesti korralik auto perel ning kui on ettevõte ja töötaja, kellest hoitakse kinni, siis firma poolt esinduslik sõiduk, mis peab ka pikemat aega korralikult vastu. Või ka näiteks mingi sõidukulude hüvitis vms.

Ka luksusel on omad segmendid: lihtne luksus ja ülim luksus — näiteks Toyota Century puhul tahab tagaistmel istuja, et inimesed näeksid, et ta sõidab niisuguses. Century' puhul käib eraldi autojuht asja juurde :>

Luksus ei pruugi alati väljenduda selles, mis auto inimesel on, vaid ka selles, mida inimene teeb ja mis vahendeid ta oma eesmärgi saavutamiseks kasutab.

Niipalju siis praegu.