Tööstusrevolutsiooni nö. hukatuslikkus on ülepaisutatud

Algselt avaldatud veidi lühemal kujul siin.

Theodore Kaczynski manifesto avalause: "The Industrial Revolution and its consequences have been a disaster for the human race."

Tööstusrevolutsioon ei ole inimkonnale õnnetuseks. Suuresti *ei ole õnnetus* sellepärast, et selle tagajärjel on paljude inimeste elatustase tõusnud ja vaesus langenud. Õnnetuseks *on* seetõttu, et suurem osa inimesi ei oska tööstusrevolutsiooni teha õigesti, eriti kui tekib palju õnnetusi ja avariisid.

Mitte et tööstusrevolutsiooni tagajärjed ei ole olnud mitmes kohas hukatuslikud (Tšernobõl, Fukushima, Bhopal), vaid et *välisus*te tulem (the outcome of externalities) on oluliselt rohkem hajutatud ja seega vähem kontsentreerunud kui arvatakse selleks, et teha "üleilmset hukatust" kuulutavaid üldistusi.

Kuid see tööstusrevolutsioon, mis kuskil toimus, on selle ajahetke ja asukoha kohta parim, mida teatud regiooni asustavad inimesed oskasivad teha. 'Parimaks' võivad seda hinnata terriooriumi haldajad, kui see pole *tegelikult* parim, või asula elanikud, kui see *on* ka päriselt õnnestunud (mõnikord võib propaganda abil nõustumist ka *toota*).

Tööstusrevolutsiooni tulemusel on arendatud tuhandeid uusi tehnoloogiaid, mille tagajärjel on ühiskonnad saanud kokku hoida aega, raha ja muid ressursse, ning mille järelmiks on ühiskondade kiirem areng.

Postindustriaalseks revolutsiooniks võib täiesti vabalt pidada digirevolutsiooni.

— mitte et tootmine ja rasketööstus oleks mingis maailma regioonis lõppenud. — Või isegi kui paljudel juhtudel on, siis on tootmine ja rasketööstus liikunud kusagile mujale. Ning toodetavate kaupade profiil muutub, käies sedaviisi sammu muutumistega tehnoloogiais.

Postindustrialismi üheks märgiks on ka turgude küllastumine mingite tootekategooriatega. Kui mingit toodet on mõnel turul palju, ning kui toode on oma olemuselt kauakestev, jätkusuutlik (!) ja hästihoitud, väheneb vastavalt ka vajadus selle tootmiseks, ning väheneb nõudlus. Teoorias vähemalt.

Saatuse irooniana on paljud ühiskonnad meie maakeral raiskavad, ning asjade hoidmise asemel kiputakse isegi täiesti töökorras seadmeid välja viskama.

Eesti iseseisvuse taastamise järel mitmed tööstused ja kollektiivmajandid suleti, ning sellega lõppes selline forsseeritud industrialiseerimine, mis on kujundlik diktatuuridele (NSVL) ja nende poolt okupeeritud maadele ja riikidele (Balti riigid, Ukraina jmt.).

Postindustrialism ei ole industrialiseerumise kui sellise lõppemine, vaid üleminek uuele etapile.

Eestis sai selleks uueks etapiks digirevolutsioon.