Igor Mang küll kirjutab, et mis juhtuda võib, arvestades teatud poliitikute gruppide võimule saamise võimalikkust kriisi ajal, kuid ei anna kindlalt mõista, kes täpselt saab võimule või mitte, sest kirjas on nimetatud mõlemad äärmused, nii Keskerakond kui ka Isamaaliit (eeldusel, et Reformierakond "esindab" siis niinimetatud kuldset keskteed). Teadupärast on järgmised valimised Euroopa Parlamenti ja kohalike omavalitsuste volikogudesse.
Mang pigem viitab rohkem kahele asjale, et kriisi ja musta stsenaariumi ajal võib võimule saada —
- Kaua aega opositsioonis olnud partei, kuna olemasolevad võimukandjad on kaotanud rahva usalduse ja valijaskond, kes on seniseid võimukandjaid usaldanud, muutub apaatseks, jääb koju ja valimisurnide juures käivad vaid need inimesed, kes kindlatest ideoloogiatest läbiimmutatud (teise motivatsioonina võidakse opositsiooniline partei valida eriti halva majanduslanguse™ eest näiteks kättemaksuks) ning siis võib esile tõusta tõenäosus, et peale jääb üks partei, mis suuremale osale kodanikest tegelikult ei meeldi (mitte nii ilus stsenaarium).Ainult et niisugusel juhul ei saa ülekaalukalt võimule saanud ebameeldiv partei alati oma asja ajada, sest selle pea kohal terendab kodanike püsiv ebasoosing ning tahes tahtmata on kogu ettevõtmine sunnitud sellisel juhul liikuma vaid õiges suunas, hoolimata äärmuslikuma liikmeskonna kaledast protestist.
- Kui võimukandjate kriteeriumi laiendada, tuleb arvesse ka praegu tooli nühkivad riigikogujad ja pikemas perspektiivis senimaani varasemates valitsustes istunud partei/d. Sinna hulka kuulub näituseks ka Keskerakond, kes on alaliselt kõigist erakondadest kõige rohkem hääli saanud.
- Vähem mustema stsenaariumi puhul võib võimule saada partei, mis ei ihka niivõrd võimu, kuivõrd soovib Eestile jätkusuutlikku lahendust. Sellisel juhul tuleks valijaskonna apaatsus välistada.
Samuti täheldab Mang ka seda, et ühiskonna liikmed — inimesed — ise peavad üksteisest rohkem hoolima ning sellisel juhul:
- ei ole siis ka enam nii tähtis, kes võidab või ei võida — isiklikud- ja peresuhted on tähtsamad;
- või kuna isiklikud ja peresuhted ongi tähtsad, arutavad hoolivad kodanikud omavahel kõik läbi ja valivad õige partei.
Kes oskab ridade vahelt lugeda, võib tõesti soovi korral leida teatud korrapärasuse lagunevate sündmuste ahelas, kus on välja tootud "kui-siis" stsenaariumid ja nende võimalikud tagajärjed.
Kui me suudame üheskoos toimida nii, nagu varemgi suutsime ja ellu jäime, läheb hästi. Ööülikoolis oli hiljuti just sügistalvel konverents-programm loengute seeriaga teemal "Kas on elu peale kapitalismi?", kus üks Venemaalt külas olnud akadeemik rääkis sellest, et tegelikult on inimkonnal igale probleemile lahendus olemas. Jah, toimuvad kataklüsmid (mõnikord ka väga kõrge hinnaga), kuid lahendus lõpuks leitakse ning sügavast august on suudetud mitmel korral välja tulla. Vähemalt inimkonna mõõtmes.
Mida siis uueks aastaks Eesti inimestele soovida. Loodetavasti läheb hästi ja kui vana asemele tuleb tõepoolest midagi uut, võetakse ikka kaasa kõik, mis on hea. Võib-olla ehk mitte nii materiaalses võtmes.
Üldisemalt võttes on 2008. aasta sisse juhatanud jälle sigahuvitavad ajad. Kui maailma sündmusi laiemalt võtta, siis Mang ennustab kapitalismi ja kommunismi allakäiku (kui mitte hävingut), kuid ei peatu täpsemalt sellel, mis võib asemele tulla (liiga palju võimalusi??).
Et Eestis oli juba (omamoodi ettenägelik?) konverentside seeria postkapitalismi teemal, siis Wikipedia artikkel sellest on juba olemas ja seal on kirjas ka veel suhteliselt lühike nimekiri võimalikest postkapitalistliku elukorralduse variantidest.