Eesti keeles on sõna rekka alati olnud kahe k-tähega ja latte alati kahe t-tähega — nende kahe sõna suhtes ÕS-i enda "soovitusi" väga sõna-sõnalise tõena võtta ei maksa.
Sest alati oli rekka ja latte, aga siis mingid nõukogude ajal üleskasvanud keelekauged EKI ja ÕS-i tädikesed arvasid, et peavad sinna suruma peale omaenda värdsõnad või -tuletised mugavamast originaalist. Selline lingvistiline pealesurumine pole mitte midagi muud kui eesti keele lõhkumine.
On ilmselge, et keegi polnud tahtnud ega viitsinud uurida ja kinnitada, kas rekka ja latte on oma algupärasel kujul juba juurdunud.
Põhjus, miks need sõnad peaksid olema kaksik-konsonantidega keskelt, on selles, et tegemist on nende sõnade otselaenudega ja neid "eestindama" rohkem ei pea, sest nende hääldus oli juba ammu eesti keelde originaalipärasena juurdunud. Sarnase näite alla võiksid kuuluda haiku ja sudoku (me ei kirjuta "sudooku"!).
Sest ÕS-is olev asendus
• "reka" rekka asemel on juba "ära võetud" ja on juba vene keeles ???? — ehk jõgi eesti keeles.
• "late" latte asemel on samuti "ära võetud" ja on inglise keeles late — eesti keeles hiline ja muud hilinemisega seotud sõnad ja fraasid.
Kohvikute menüüdes on palju lihtsam kirjutada "latte" ja see on kõigile arusaadav rahvusvaheline termin teatud kohvitüübi kohta.
Keeleametnike poolt olemasoleva ja juurdunud terminoloogia lõhkumine ja sõna keskelt ühe konsonandi eemaldamine on koletu.
Omastavas käändes on kirjapilt sama: latte, aga sõna hääldatakse juba ülipika t-ga.
Kes veel ei tea, siis ühte trükimusta mittekannatavat venekeelset sõna hääldatakse eesti keeles keskelt kahe h-tähega, ning sealpeal on ka rõhk; kuid vene keeles ühe h-tähega (õieti ?-tähega :) ja rõhk on siis suuna tähistaval esimesel silbil. Erandina võib eestipärane hääldus esineda ka vene keele eesti murrakus (või dialektis).
Eesti keeles on veel näiteks bardakk lõpust kahe k-tähega.
Teine probleem on ehk hiljutisem, aga ka pika-ajalisem: Afghanistan ja Kabul. — Neid hääldatakse eesti keeles siiani venepäraselt selle järgi, kuhu venelased sõnale rõhu panid, kuigi vene keeles ei olnud nende rõhkude all olevad häälikud ülipikad. Eesti keelde läksid nad ikkagi nii: "Afganistaan" ja "Kabuul".
Originaalis hääldatakse neid pigem nii (lisatud akuut ´ rõhu tähistamiseks, kus häälik on lühem):
"Afgánistan" ja "Kaabul".
Värdsõnu informaatikast:
Õiged variandid on rasvases kirjas.
Mitte "värskendus" (i.k. update), vaid uuendus — tarkvara või andmete uuenduse kohta. "Värskendus" on sama rumal tõlge nagu "tüürel" draiveri kohta.
Uuendus kehtib nii update ja upgrade kohta, kuigi update on väiksem ja suurversiooni-sisene uuendus, ning upgrade suur versiooniuuendus. Eesti keeles pole veel üldist selgust, milliste erinevate sõnadega neid kahte terminit kirjeldada.
Mitte "meil" ega "mail" (i.k. mail), vaid post.
Mitte "ii-meil", vaid e-post või e-kiri.
E-kirja kohta: Mitte "sõnum" (algupäraselt 'message'), vaid lihtsalt kiri.
Sõnum sobib otsesuhtluse ja SMS-suhtluse kirjeldamiseks, sest seal on sõnumid lühemad.
Teade — võib olla 'message' (muidu sõnum), 'notification' (muidu teavitus), või 'note' (muidu märkus ja väga harva märge).
"Voogedastus" on väga ebamugav sõna striimimise kohta (i.k. 'streaming').
Striim ja mitte "voog" / "voog-".
Mõnedes muudes asjas oleks võinud jääda konservatiivsemaks:
Infrastruktuur on väga ilus sõna ja palju ilusam kui taristu. Võimalik, et mõnedele inimestele äkki ei meeldinud, et tuleb hääldada kolm "r"-häälikut. Taristut võib kasutada pigem siis, kui infrastruktuuri võib-olla esineb liiga palju ja taristu oleks stiili huvides vahelduseks. Saab ka kasutada lühendit "infra", aga see on vähem ametlik.
Minimiseerimine ja mitte "minimeerimine" = fuih; Maksimiseerimine ja mitte "maksimeerimine" = öäk; Sünkroniseerimine ja mitte "sünkroonimine" = eww!
Keegi kommentaator "Postimehe" ühe artikli kommentaaris väitis, et Euroopa Liit peab Ühendkuningriigiga läbi rääkima, et teha "vastastikku kasulik lepe nagu Norra või Islandiga."
Euroopa Liit tahabki sellist lepet nagu Norra või Islandiga (sh. ühisturg, tööjõu ja teenuste vaba liikumine jne.), aga Briti kõige kõvemad Brexiti-meelsed, kes on veidi äärmuslikumates parteides, aga keda on ka väga palju tooride partei parlamendifraktsioonis, ei taha seda, sest siis oleks see "pehme Brexit".
Kusjuures "kõva Brexit" tekitaks Briti majandusele suurt kahju kasvõi seeläbi, et Ühendkuningriik EL-ist lahkudes lahkuks ka kõigist kaubandus- ja muudest lepingutest, mille Euroopa Liit on pikkade aastate tööga läbi rääkinud. Ning kui Ühendkuningriigi majandus kannatab, kannatab ka Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide (sh Eesti) majandus.
Brexit ei ole kasulik Ühendkuningriigile, Euroopa Liidule ja vabale maailmale laiemalt.
Teine vaidlusküsimus on Iiri piir (piir Briti valduses oleva Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi vahel), kus füüsilise piiri puudumine tagab rahu, aga seepärast, et see piir on sisuliselt Euroopa Liidu-sisene. Iirimaa ehk Iiri Vabariik tahab, et tema ja Põhja-Iirimaa vahel füüsilist piiri jätkuvalt ei oleks peale Ühendkuningriigi võimalikku Euroopa Liidust lahkumist, ning Euroopa Liit seisab südikalt väikeriigi õiguste eest.
"Pehme Brexiti" asemel tehti "diil", aga see just hääletati maha seepärast, et (1) paljude tooride meelest pole see "õige" Brexit, sest see "diil" oleks ka "pehme", ning (2) leiboristid ei taha nagu üldse Brexitit ja leiboristide juhile Jeremy Corbynile ei meeldi Peaminister Theresa May' poliitika silmaotsastki.
Viimase asjaolu tõttu loobib temagi May' kodaratesse kaikaid, lootuses, et võib-olla äkki tehakse uued üldvalimised, kus Corbyn peaministri-positsioonile kandideerida saaks.
Õnneks kukkus äsjane May-vastane umbusaldushääletus läbi. — Ja nii ongi suur osa Briti rahvast koos Peaminister May'ga kahvlis: vanamoodi nagu ei taha, aga uutmoodi ei saa ka :-)
Üks lahendus oleks Brexit uue referendumi asemel lihtsalt tühistada.
Teised lahendused on huvitavamad, aga nendest ma ei kirjuta.
Perearstide kättesaadavus on kehv, kuna nad ei ole motiveeritud haigeid visiiditasuta vastu võtma, ning seetõttu on kõik tasuta ajad umbes.
Tasulised ajad on seevastu kohe järgmine päev saadaval, ning vähem kannatlikud, kui ka vähem maksuvõimelised patsiendid on selle ahne skeemi lihtsalt läbi näinud ja lähevad otse EMOsse, kus visiiditasu on väiksem kui visiiditasu ahne perearsti juurde, ning patsient võib suhteliselt kindel olla selle peale, et ta tõsisema häda puhul samal päeval läbi vaadatakse.
Eraldi vajab äramärkimist ka see, et EMOsse pöörduvad pigem ravikindlustuseta inimesed, kellele perearsti visiiditasu nagunii üle jõu käib. Kui see grupp inimesi saaks automaatselt ja igasugu lisatingimusteta* teistega võrdse ravikindlustuse ja igasugustest visiiditasudest vabastuse, väheneks EMOsse pöördumine tunduvalt. (Loodame, et nii läheb, kui näiteks seadusandja kunagi selle reegli vastu võtab.)
Teine probleem on nõue saada saatekiri eriarsti juurde, mis osaliselt ajabki umbe perearstide vabad ajad.
Kolmas probleem on see, et tasuta vabad ajad ajavad umbe pensionärid. Nii neid kui ka noori ja tööealisi patsiente silmas pidades tuleks teha kõikide EMOde läheduses olevad eraldi 24/7 tervisekeskused, kuhu pöördudes saaks inimene (vanusest sõltumata) kohe läbi vaadatud ja hinnatud, et millist ravi on tarvis, ning et kas on tarvis viia haiglasse. Niimoodi lahendataks ära EMO-arstide ülekoormatus.
Neljas probleem on tõenäoliselt pearaha. Õigem on mistahes Haigekassast tulev raha siduda patsiendi visiidiga, et arst oleks motiveeritud võtma vastu patsiente, kes tasulisel visiidil käia ei saa.
* lisatingimused — nagu praegu kehtiv töö otsimise nõue registreerimata töötutele. Võeh. Kuidas nad siis tööle saavad minna, kui nad haiged on, aga abi ei saa, sest nad on töötud, ning ei saa "aktiivselt tööd otsida", kuna nad on haiged??
Siin ma veidi avan ennast oma muusikamaitse suhtes.
Muusikat ma armastan.
| Hehee, 26 ja nooremad on Vabariigi lapsed :)
Ise 35, kuid AC/DC, Guns N' Roses, Pink Floyd, Aerosmith, Jon Bon Jovi, Metallica, Ozzy Osbourne ning alaline kõrtsibänd Smokie on kõik nagu mingid vanemast ajast pärit bändid. (Mäletab keegi Charismat ka?) — Selliseid nimetati kunagi peene sõnaga rokkansambliteks :-)
Miskipärast läksid just need kõik minust mööda. Või läksin mina neist... Aga ma ei kahetse. Erandiks on Queen.
Guns N' Roses on YouTube'is muuseas väga populaarne, st. vaatamisarvud on kaunis suured iga nende Vevo video all.
Veidi alternatiivset maitset, mida 18+ inimestel veel on:
Chuck Berry, Johnny Cash, Chic / Nile Rodgers, David Bowie, Depeche Mode, Prince, Bruce Springsteen, Red Hot Chili Peppers, Nirvana, Hole (Courtney Love ja Eric Erlandson), The KLF, Front Line Assembly, Nine Inch Nails / Trent Reznor, The Smashing Pumpkins, Rob Zombie, Skunk Anansie, Garbage, Filter, Edelweiss, Thomas D (Liebesbrief), Semisonic (Closing Time), The Notwist (Chemicals), Mahavok, HU?, Leslie Da Bass, Pedigree, Terminaator, 3Pead, Bon Iver, Greg Holden, Nick Mulvey, Fink, Pendulum, Michael Kiwanuka, Death Cab for Cutie, Kaleo...
Tõsi, nendestki pole lõviosa enam noored ja mitte kõik 100% rokkarid või rokipeerud.
Disclaimer: Kirjutatud veidi kiiruga, mitte kõik pole faktiliselt tõendatud, ning võib olla suures osas spekulatsioon.
Ühendkuningriik pole Euroopa Liidust lahkumise läbirääkimisi veel alustanudki, kui kõik juba jagavad nahka veel enne seda kui küttima on mindud. Kõik.
Mis siis toimus?
Päris alguses oli nii, et tooride seas tegivad kulisside taga mitu erilist isiksust kõvasti kampaaniat, et ise peaminister David Cameroni asemel peaministriks saada.
Arvan, et muuhulgas olid mängu taga nüüdsed Brexiti suured väikesed toetajad Boris Johnson ja Michael Gove, aga mängutegelasi oli kindlasti veelgi. Sest tooride alus logises juba 2013. aastal, ning Cameron tuli siis ühe USA lennujaama pitsabaaris hiilgavale mõttele võita üldvalimised lubadusega Euroopa Liidu referendumist. Parteipoliitika, noh.
Cameron tegi selle referendumi tegelikult selleks, et konsolideerida konservatiivide parteid, aga lõpupoole, kui valimispäev polnud mitte kaugel enam, lõid omad parteikaaslased Boris Johnson ja Michael Gove Cameronile selga sellega, et hakkasid tõsimeeli toetama lahkumise ehk Brexiti poolt olevat kampaaniat.
Õieti, kui referendumi kõikidele üllatuslikud tulemused lõpuks selgusid, sai Cameron kogu olukorrast lõpuks aru ja esitas lahkumisavalduse. Et formaalselt lahkub ametist oktoobris, mil partei valib peale parlamendi suvevaheaega uue peaministri.
Selle käigu tulemusel sai selgeks, et Londoni endine linnapea Boris Johnson põhimõtteliselt kaotas kogu mängu, sest järgmise peaministrina oleks UK lahkumist vedama pidanud näiteks tema, ning seesama Boris Johnson EL-ist tegelikult lahkuda ei taha.
Mis nüüd saab?
Järgmine peaminister
Mis järgmisesse (veel) UK peaministrisse puutub, siis peaminister David Cameron jättis Euroopa Liidust lahkumise järgmise peaministri teha, ning Cameroni enda väljakäidud ajaplaani järgi selgub järgmine peaminister alles sügisel oktoobrikuus 2016, kui toorid teevad parteis sisevalimised, sest parlamendi eelmiste valimistulemuste järgi peab järgmine peaminister olema samuti konservatiiv. Alles siis saab uus peaminister teha mingi avalduse, et "noh, et lahkume nüüd," vms.
Kuna Boris Johnson [erinevatel (ülaltoodud) põhjustel] "jäi aiast välja", siis hakkas nüüd juba peale referendumit aktiivset peaministri-kampaaniat tegema Michael Gove, kes on seevastu Brexiti-usklik (sahistatakse lausa, et Gove nö "suskas" omakorda Johnsonile).
Loodetavasti saab järgmiseks peaministriks hoopis Theresa May, kes oli kogu Brexiti-referendumikampaania ajal tagaplaanil, ehk ei teinud ühe või teise argumendi poolt avaldusi. Mitte et uus positsioon May'legi väga meeldiv oleks, aga temast paistab olevat seda meelekindlust, millega see laevuke kuidagimoodi liikuma saada.
Võib võita, et kuna lahkumisreferendumi tulemused osutusid brittide jaoks nii ebameeldivaks, hakkavad nad sellega nüüd kummi venitama.
Kaks aastat lahkumisprotsessi hakkab jooksma alates sellest hetkest, kui uus Briti valitsus on teinud Euroopa Liidule ametlikult teatavaks, et tahab ära minna.
Seni on Ühendkuningriik sees mis sees (ehk siis Euroopa Liidus) ega niipea veel ei lahku.
Euroopa Liidu poliitikute kõrgeim ešelon on muidugi tulivihane, et britid referendumi üldse tegid ja et inglased lahkumise poolt veel ka hääletasid. Lõpuks avastati, et kõikidele teistele EL-i liikmesriikidele ja nende valitud ja määratud poliitikutele jääb väiksemas liidus nii võimu rohkem juurde, kui UK-d enam juures pole. Non Pas?
Seega tahavad mõned EL-i liidrid alustada lahkumisläbirääkimistega nüüd ja kohe, sest nende tõlgendust mööda on Ühendkuningriik oma lahkumisavalduse referendumi näol juba teinud. Õnneks vajutas Merkel pidurit.
Võimalikud takistused
Lisaks leiti UK-s mitu seaduseauku lahkumise vastu: Esiteks peab lahkumise kinnitama Briti parlament, ning teiseks peaksid lahkumise kinnitama ka šotlased, sest Šotimaal on nimelt oma parlament. Täiesti võimalik, et järgmine peaminister kuulutab välja hoopis erakorralised üldvalimised.
Võimalikud haruarengud
Et ei tekiks mingeid rahutusi Põhja-Iirimaal, võib seal toimuda Iiri Vabariigiga ühinemise referendum.
Kaugel ei terenda ka uus Šoti referendum Ühendkuningriigist lahkumiseks, sest eelmise referendumi tulemustel jäädi UK-sse vaid seetõttu, et UK on Euroopa Liidu liige. Šotimaa esimene minister Nicola Sturgeon juba peab läbirääkimisi Euroopa Liiduga. Niipalju siis praeguseks.
Putrude vahe on selles, et herkulapuder on nõukogude igand, roheline ja väkk kokatädide alatu kättemaks järgmisele põlvkonnale (teenimatult); parimal juhul odav maoloputusvahend, millega muudetakse ajutiselt seedetrakti liikluskorraldust, et läbi viia ootamatult erakorraline "kanalisatsioonipuhastus". Nii et haigelt roheline mass, mis korrumpeerib sisikonda.
Seevastu kaerahelbepuder on midagi maitsvat.
Ma tean nüüd küll, et õige kirjapilt pidavat olema herkulopuder, aga lasteaias oli see minu ja teiste kasvandike jaoks alati herkulapuder, ning teist hääldusviisi ma 2016. keskpaigani kunagi ei teadnud. Isegi kui keegi täiskasvanutest ütles herkulopuder, muutus see laste suus sujuvalt herkulapudruks.
Peale Eurovisiooni Lauluvõistuse finaali ülekannet näitas ETV Mick Pedaja laulu "Seis" "Eesti Laulu" finaalesituses; arvan, et nagu väikseks kättemaksuks nendele, kes valisid Pootsmanni poolt, ning kes peavad nüüd elama teadmisega, et "Seisul" oleks olnud parem minek.
Teisalt on probleem ka selles, et Mick Pedaja pingutas "Eesti Laulus" vaikset laulu esitades üle. Oletades, et kui ta oleks laulnud täpselt nii, nagu originaaltrackil / YouTube'i videos, siis oleks ta ehk saavutanud edu.
Neljas põhjus on selles, et kui mulle meenub, siis oli veel telefonihääletamise ajal küsitud "Eesti Laulu" žüriiliikmetelt, et kelle poolt nemad hääletasid, ning Soome noor ja populaarne laulumees nimetas Pootsmanni. Vahetult enne või keset hääletust, kui õigesti meenub.
Kolmas faktor, mis mulle alles hiljuti pähe torkas, oli ka see, et "Eesti Laulu" finaali kanti üle vist vähemalt tunni-pooleteise võrra varem, mis tähendas, et oma hääle said mobiili kaudu anda ka paljud kooliealised, kes tavapärase ülekande-kellaaja puhul oleksid pidanud hääletamise ajaks juba magama (ca 23:00–00:00). On lapsevanemaid, kes sõltumata laupäevasest õhtust on erinevatel põhjustel laste magamisrežiimi suhtes väga kindlameelsed.
Samas — Läti lugu "Heartbeat" jõudis finaali, kuid sai seal 15. koha 26-st. Hoolimata oma väga kaasaegsest produktsioonist on loo vahekulminatsioon natuke-natuke aegunud või õige pisut vanamoodne, vt positsioon videos @2:00. Siiski on finaali jõudmine ja saadud koht ka hea tulemus. Tuleb veel nentida, et "Heartbeat" on osades veidi sarnane eelmise aasta võitjalooga.
Edit: Kui järele mõelda, siis lapsed valisid hoopis Cartooni laulu (sest multikas), ning tiinekad teismelised plikad ja üks noormees valisid Jüri Pootsmanni.
Hiljuti on kritiseeritud peaminister Taavi Rõivast selle eest, et ta keelas Tallinna Televisioonil (TTV) juurdepääsu valitsuse pressikonverentsidele. Eesti tasakaaluka meedia (sh ERR, PM, EPL, ÄP jpt) on selle üle mitmel heal põhjusel kõvasti lokku löönud, kuid ämbrisse astunud sellega, et on jätnud täpsemalt seletamata, et miks.
Nimelt on pressikonverentsile mittelaskmine kehva variant, kuna sellest võib vastane kohalikult tasandilt eeskuju võtta ja siis näiteks "Postimeest" ühe suure kohaliku omavalitsuse pressikonverentsile mitte lubada. Või kui valitsuses juhtub olema praegu riigi tasandil opositsioonierakond, siis tekib küsimus, et kas nad ei hakkaks ise sama tegema, sest "Rõivas ju tegi ka nii." Veel annab selline tegu jõudu praeguse valitsuse kriitikutele. Lisaks ahendaks see Eesti meediavabaduse indeksit, kus me oleme ühel kõige kõrgematest kohtadest. Ilmselt nendel põhjustel peaministrit tasakaaluka meedia poolt ka kritiseeritakse.
Peaministrile oleks olnud lihtsam ja ka kõrgem tase pressikonverentsil TTV küsimustele mitte vastata või TTV küsimus küsija enda vastu pöörata. Pigem midagi niisugust oleksin Rõivaselt oodanud, sest Rõivas on tark mees ja suu peale kukkunud ta pole. Peaministri ameti vastupidavuse üks näitaja on kujundlikult ka paks nahk. Seega minu meelest hetkel parim relv TTV vastu on ignorants, praegu läks teisiti. Küll on võimalik situatsioon enda kasuks tagasi pöörata, lubades siiski TTV valitsuse pressikonverentsile.
Täiendavalt oleks peaministrile tuleviku mõttes abiks, kui Riigikogu vaatab üle ja vajadusel muudab ja karmistab seaduseid, mis sätestavad kohaliku omavalitsuse rahastamise põhimõtteid, et ei tekiks olukorda, kus kohalikule omavalitsusele riigieelarvest eraldatud raha kasutataks/e mittesihipäraselt.
Minu arvates peegeldab TTV meelsus seda toetava erakonna meelsust, mis seisneb autoritaarse riigikorra toetamises idapool Eestit (parteide-vaheline leping, mis sõlmiti 2004. aastal) ning võib-olla kaude ka Eestis endas juhul, kui võimule satutakse. Idanaabri juures meediavabadust ju pole.
Eesti tasakaaluka meedia kohta ka niipalju, et see kahjuks ei taju piisavalt teravalt, et selle ajakirjandusvabadust ja õigusi kuritarvitatakse ja solgitakse munitsipaalmeedia poolt selleks, et autoteede ja lasteaedade arvelt solvata eestlaste, eestluse, Eesti riikluse ja Eesti Vabariigi seisukohast äärmiselt küsitavate sõnavõttude kõrvalt veel ka peaministrit ja tema naist. Tekib küsimus, et kas tasakaalka meedia tahab, soovib, on suuteline või peab enda kohuseks võidelda selliste ilmingutega. Sest kuskilt käib ka taluvuse piir ning TTV on selle mitmekordselt ületanud.
Tallinna auto- ja trammiteede praegune seis on selline, et uhiuute trammide kasutamine ei ole lihtsalt mõeldav. Ning veel "tasuta transpordiga" lisanduvad tegelinskid, kelle õõvastav odöör omale iseloomulike heitgaasidega hõljub mitme sülla kaugusele. Et milleks uued trammid, kui need lõpuks ka "ära märgistatakse"?
Peale selle kestavad trammid hea hooldusega väga pikka aega ja seetõttu võib trammipark nii tehnoloogiliselt kui ka stilistiliselt aeglaselt vahetuda.
Kui oleks alles jäetud ja renoveeritud need Tatra T4 sõiduvahendid, siis nostalgiahõng kestaks isegi kauem :-)
Trammiromantikast...
Nagu kindla stiiliga musta värvi taksod Londonis, määrab ühistransport päris selgelt ka Tallinna näo ja seega paneb ka siinne veerem oma märgi maha. See ei pruugigi paha olla, sest selle järgi tunneb nii piltidelt kui filmit ära tuttava linna.
KT4 tramme saaks võtta kui omamoodi klassikat, kaasaega ja modernsust eelmise sajandi lõpuveerandist — mis kokku võttes ühendab üleminekuvahendina peamiselt puidust Kopli ja Kalamaja ennesõjaaegse stiili, XX sajandi modernsuse ja ilmetuse vaheldumise (Lasnamäe jt 1980ndate hooned), ning XXI sajandi postindustrialismi (Kesklinna City), avaldudes esimesele ja viimasele kontrastsena ja sulandudes ühte keskmisega.
Võrreldes mistahes tulevikutrammidega, mis viivad minevikust tulevikku ja tagasi, mõjuvad KT4 trammid oleviku eri faaside vahel laveerijatena.
Seda stiili muutumatust võib nimetada omamoodi paigalseisuks (v.k. застой).
Ma mõistan, kui inimestel on soovi, et Tallinn näeks läbi trammide modernsem välja, kuid kas praegune poliitiline seis (sest edasiminekuks seda nimetada ei saa) uute trammide asja lõpuni viia jõuab, on kaheldav.
P.S.
Trammiostu CAFilt ma ei toeta, sest nende trammid on mõnede sildade-estakaadide jaoks liiga rasked, st. ei vastanud tegelikele tehnilistele tingimustele. Lisaks pole veeremit Tallinna trammiteedel üldse testitud.
Nagu teada,
on poodides plastmasskorvid ja kärud kole mustad.
Tehke nii:
1. Võtke üks kilekott rullist, mis on tavaliselt puu- ja köögiviljaletis. (Need kilekotid on enam-vähem tasuta, kui neid eesmärgipäraselt kasutada. Tervet rulli ära võtta muidugi ei maksa.)
2. Pange sinna kilekotti oma kaup.
3. Kui kott saab täis, võtke uus.
(Kergelt määriv kaup, nagu näiteks hallitusjuust, tulekski jätta kilekotti.)
4. Kassas: Laduge kaup kilekotist lindile.
...
5. Siis võtke kilekott, pöörake tagurpidi ja pange jopetasku.
6. Saadud kilekotti saab kasutada koera jalutamiseks.
Profit...
7. Koera jalutamisel võtke kilekott, pöörake see käe peale tagurpidi nii, et varem korvis määrdunud kilekotipool jääks välja (kui see mingi kauba poolt enne ära määritud polnud).
8. Korjake koerakaka üles, siduge kilekott kinni ja visake koerakaka vastavaks otstarbeks mõeldud ühe partei värvidega äravõõbatud kasti.
Estonian Airi kahjum ja Tero Taskila ning Jan Palméri tasu ei loe, sest pea kõigil rahvuslikel lennufirmadel läheb suuremal või vähemal määral halvasti. Teadupoolest oli Estonian Airil protsentuaalselt kõige väiksem kahjum kõigist nendest Euroopa rahvuslikest lennufirmadest, mis kahjumis olid.
Kivi MKM kapsaaeda on ehk see, et ei ole olnud piisavalt kannatust oodata, kuni üks strateegia (kasvõi Taskila oma) üldse käiku läheb, ja kuni ta elaks, et siis teada saada, kas see töötab või mitte. Sest antud hetkel tekib küsimus, et kas kahjum oleks Taskila juhtimisel hoopis väiksem olnud.
Kuna osa lennukeid on kasutamata, siis soovitan Estonian Airil nad mingi hetk käiku lasta ja juurutada nendega paindlik sündmustepõhine graafik, mis sõltuks rohkem hooajast ja sündmustest, à la kontsertid, laulupeod, spordivõistlused, PÖFF jne.: näiteks pakett, kus on sündmuse premium-piletid lennuga Eestisse ja tagasi, ja võib-olla isegi hotellitoad. Lisaks lennufirma-poolne täiendav infra erisuguse varustuse transportimiseks: muusikariistade ja mittestandardse kujuga sporditarvete turvaline transport ja käitlemine.
Koostööd saaks teha suursündmuste korraldajatega, hotellide ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega (või mingi muu quangoga, sest EAS tahetakse vist üldse kinni panna), mispuhul riik võiks omalt poolt toetada ajakohase reklaamiga ntx välisriikides, sest Estonian Airi otse toetada vist ei saa.
Kui seda ei saa riik, mis on muuseas täiesti võimalik, siis seda saaks teha näiteks koostöös turismiettevõtetega, hotellide ja suuremate sündmuste korraldajatega. Praegu on selline seis, et nagu polekski Estonian Air Eesti turismiettevõtetega midagi huvitavat koos tegemas (ok, ma pole seda uurinud, kas üldse) ja igaüks nagu teeb mis ise tahab ja käib oma suunas.
Lisavariant oleks panna lennukid tööle Euroopas sinna, kus parasjagu on nõudlus lennureisidele suurem kui kohalik ressurss seda antud hetkel võimaldada suudaks.
"Kodukulud alla"-teemalise "Me täitsime lepingu"-kampaania õite vilets ajastus. Enne oleks tulnud tellida perioodilised küsitlused sõltumatult küsitlusfirmalt (või näiteks mingi ajakohane Konjunktuuriinstituudi uuring) ja siis alles, kui tulemus on suht järjekindlalt positiivne, tulla (valimis)lepingu täitmise teemaga välja, koos viitega küsitluse tulemusele, et jutt oleks usutavam;
Erki Nool ja sallimatus (homoteema), mispuhul tuleb Riigikogu esimehel ja IRL-i aseesimehel Ene Ergmal Noolt läbimõtlematu avalduse pärast sisuliselt korrale kutsuda, et Noole tehtud omaväravast tekkinud halba PR-i pehmendada.Nool on oma vanuse kohta ilus mees ja nunnumeeter on tema peale muidugi põhjas (vt. pilaajakirja "Kõva Mees" "nädala kaanepoiss" :-), aga üks endast lugu pidav Riigikogu liige peaks siiski tõsiselt kaaluma enne kui ta teeb sama ebameeldiva avalduse homode kohta, mis üks teine riigikoguja eesti keele kohta.Õnneks palju aega mööda ei läinud, kui Liisa Pakosta avaldas IRL-i vabanduse. Ehkki homoteema on endiselt üleval, pesi IRL oma käed skandaalist kiiremas korras puhtaks (võib-olla ka sellepärast, et ees seisis Riigikogu esimehe valimine ja pahameeletorm tuli kiiresti summutada). Jaa, vennad on efektiivsed :>
Ja kõik see siis valimisaastal (jääb vaid loota, et ühe diametraalselt vastupidise poliitikaga partei pläkid on suuremad).Ning siis ei ole muidugi üllatav, kui Jaan Männik tahab asutada veel ühte paremerakonda. Loodetavasti sellist, mis hoolib inimestest rohkem kui üks teine partei "hoolib". Ei, tõsiselt.Seega on Isaamaa ja Res Publica Liidul oma maine parandamiseks ja edasi arendamiseks tarvis rohkem pingutada, sest loorberitele lebama jääda ei saa.
Mispärast kõlbab eesti keelde "prügikonteiner", mis on 14 tähe, 5 silbi ja 4 eri täishäälikuga,
kuid mitte "voogedastus", mis on 11 tähe, 4 silbi ja vaid 3 eri täishäälikuga?
Aga sellepärast, et viimane rikub eesti keelele omast hääldusrütmi, kuna puudub sujuv üleminek ühelt (täis)häälikult järgmisele — sõltumata sellest, kui kiiresti on võimalik ebamugavat sõna hääldada võrreldes pikema ja pealtnäha keerulisemaga.
Mõtlesin alguses, et üleminekuks võiks lugeda kaashäälikuid, mis siis vastavalt hääldusomadustele toetaks või ei toetaks üleminekut.
Siis selgus, et kaashäälik on osa üleminekust kui protsessist, kuna kaashäälikust sõltub see, milline peaks olema järgmine sobiv täishäälik. Sõltub – kui mitte täielikult, siis vähemalt osaliselt.
Teisalt tuli meelde, et oma kaalu annab ka täishäälikute endi pikkus ja asetus sõnas ning eri täishäälikute kokkusobivus sõna sees. /Selle põhjal võiks teha huvitavat statistikat. Äkkk on midagi olemas ka juba?
Võib tähendada, et eesti keele morfoloogias teatud häälikuühendid lihtsalt ei sobi kokku, mistõttu nende kombinatsioonid ebaloomulikena tunduvadki.
Samuti saaks lähtuda kasvõi silbiehitusest: enamik silpe algavad kaashäälikuga, aga liitsõnas "voogedastus" koosneb teine, ühetäheline, silp täishäälikust ja kolmas algab kaashäälikust.
Omaette teema oleks kogu selle sobivuse mõõtmine/hindamine, ning see, milline on eesti keelele (või ka keeltes üldisemalt) loomulik või ebaloomulik üleminek ühelt (täis)häälikult teisele.
Miks siiski ei sobi juba ülalpool mainitud "edastusohje", ning teisedki, nagu ütk, kärajad, vabakond, taristu, tüürel, ajur ja muud nisksed, kui on juba olemas ülekandekontroll, infrastuktuur, draiver, ajam? Miks ei juurdunud "selver"? Aga seetõttu, et eeltoodud on kõik uudissõnad. Jaa, "selver" ka.
"Selver" ei kõlvanud ka seetõttu, et siis oli juba mitu kasutusel olevat sõna: laat, turg, pood, kaubamaja. Uut vaja ei olnud.
Ja üldse sellel ajal: "lihapood", "piimapood", "viinapood", "leivapood". "GUM", "abc", defitsiit, "letialune" ja "tutvused". "Lihakarn" on veel õite vana.
Nüüd: "Prisma", "Selver", "Rimi", "Hüperrimi", "Norde Centrum", erinevad paiganimega keskused.
"Mitu kokka head suppi ei tee."
Esiti toimub pompöössusega tipnev vähest kajastust saanud sündmuste jada, kuhu kuulub ja millest võtab osa kitsas ring ajuhiiglaseid. Muidugi on nende töö viljakas ja ennastsalgav ;-)
Siis võtab kirjutav ja rääkiv meedia need sõnad kähku kasutusele, veel ootamata, et säärased mõistusetöö tulemused oleksid vastavalt ka keelde juurdunud. Kes üldse palus??
"Kui see pole katki, ära paranda seda."
Sellepärast ongi (õieti olidki) olemas sellised väljaanded, nagu "Väike uudissõnastik" (1983), mida luges piisavalt palju inimesi, kes kokku moodustasid arvult kriitilise ja sellest johtuvalt ka väga usaldusväärse valimi, mille peamiseks iseloomuks oli detsentraliseeritus. Seda veel sügaval nõukogude ajal (ei, ma ei igatse seda aega taga).
Niisugune raamatuvormis uudissõnade nimistu oli sama hea kui tänapäeval tarkvaraprogrammi arendus- või beetaversioon. Ainult et antud trükimaterjali eeliseks oli suurem "testijate" ring; hüljatud sõnade arv näitab vägagi hästi ära kui armutult praak välja roogiti.
Nüüd tahetakse olla "protsessis sees", "olla selle osa" jne...
Jätan seesinase praegu ilma lõputa, nii et "Jätkub..."
Esimesena avastasin selle idee siit, kuid lõpuks tekkis küsimusi ses osas, et kas on väga mõtet. Seega seesinane on rohkem nagu ülestähendus sellest, kuidas mu mõte antud teemal jooksis.
Taarasüsteem säästupirnidele (kompaktluminofoorlampidele) on tegelikult hea mõte, aga sellega on see jama, et neidsamu pirne tuleks käitlemisel väga õrnalt liigutada, et nad katki ei läheks, sest sisaldavad mürgiseid aineid. Ses mõttes on näiteks pudelite transport praegu palju turvalisem, sest katkiminekul ei eraldu ohtlikke aineid.
Ma tõesti ei tea, kas uuemat tüüpi säästupirnid on juba disainitud nii, et nad kukkumisel kergesti katki ei läheks. Sest "klassikalised" säästupirnid tuleks siiski ümber disainida/konstrueerida selliselt, et ohtlikumad ained on vähemohtlikematest üksteisest paremini eraldatud ja pirniklaasi katkimineku risk väiksem. — Kasvõi nii, et maha kukkudes läheks pirn näiteks pooleks nagu mõni vanem mobiilitüüp (aku ja korpus lahti), aga et üldjoontes oleksid suured detailid korralikult ühes tükis (jama on siis, et sellisel lambi eri osad läheksivad üksteisest turvaliselt lahkuda ja võisivad minna lihtsamini kaduma kui nad oleks püsivalt ühes tükis).
Disaini- ja konstruktsioonimuutusi on tehtud ja nad tähendavad tavaliselt esemete suuremat hinda. Ohutuse mõttes oleks see kogu muu infrastruktuurita juba praegugi väga kasulik.
Niisuguse süsteemi juurutamisel oleks mõtet näiteks siis, kui toodetaks vastavad kastid/karbid ning kogu muu juurdekuuluv infrastruktuur koos masinatega jne.
Üks variant oleks näiteks mingi suht kukkumiskindel konteiner (esimese korraga tuli pähe plastik, aga on ka huvitavamaid aineid), kuhu kasutatud pirn panna, et kukkumisel ja/või transportimisel ei läheks katki. Õhukindel konteiner oleks üldjoontes mitmekordse kasutusega senimaani kuni on toimunud õnnetus ja eraldunud mingi määratud kogus ohtlikke aineid. Kuna osad neist võivad olla paljale silmale suht nähtamatud, siis võiks läbipaistva konteineri sisepinnal toimuda mingi keemiline reaktsioon, mis näitab värviga, et selle sees on toimunud õnnetus ja seda rohkem kasutada ja/või vabas õhus avada ei saa.
Säästupirnide automaatne käitlusjaam oleks samuti suht keerulise ülesehitusega, kuna arvestada tuleks rohkemate muutujatega kui vaid plastmass, pudel ja paber. Heaks küljeks oleks näiteks kohapeal eraldatav tooraine (elavhõbe, jm), mida saaks peale töötlust viia taaskasutusse. Siin võib-olla olekski hea mõte juurutada kergelt demonteeritavaid säästupirne (kas sellised on juba olemas?), mille eri osi oleks kerge lahti võtta ja üksteisest ära eraldada ja saata tööstuslikku ringlusesse. Eelistatavalt muidugi masinatega.
Oletame, et Eesti ja ka teiste Põhjamaade ja Euroopa ettevõtted (ja nende insenerid) teevad koostöös selle asja ära — umbes nagu ka Skype'i tehti — ning siis saaks regiooni majandus hea tõuke selles suunas, et uued vastavad tehnoloogiad saaks patenteerida ja litsenseerida, näiteks. Tehnoloogiaid saab muidugi ka edasi müüa, kuid siis oleks tegemist ühekordse tehinguga. ("Edasimüük" võiks toimuda ka litsenseerimise kaudu.)
Kokkuvõtteks
tuleb nentida, et mõnes mõttes on kompaktluminofoorlamp (CFL) oma paljudest eelistest hoolimata siiski üleminekuline tehnoloogia. Tõsi, nende eeliste seas on ka teatud kordamatuid eripärasid, kuid üleminekulisust ning kogu seda säästupirni-taara-infrastruktuuri uitmõtet on edestanud LED lamp. LED lamp on mehaaniliselt robustne, samal ajal kui suurem osa teisi kunstlikke valgusallikaid on väga õrnad. LED valgusti on küll elavhõbeda-vaba ja seega palju turvalisem kui CFL-lamp, kuid sisaldab pliid ja arseeni.Loomulikult tuleb ka LED-lampe järelkäidelda, kuid nende tööaeg on 6,25 korda suurem kui säästulampidel (uusimatel LED-lampidel 50 000 tundi vs kvaliteetsete säästulampide 8000 tundi/8 aastat vs hõõglambi 1000 tundi/1 aasta), mis tähendab, et LED-lampe tuleb kokku vähem järelkäidelda.Küll on luminofoorlambi eeliseks see, et selle lihtsamad variandid ei ole enam patentide poolt kaitstud, mis langetab nii nende hinda kui tõstab ka üldist saadavust; samal ajal kui LED-lampide tehnoloogiad on patentidega vägagi hästi kaitstud ning innovatsioon nende alal käib metsikus tempos. LED valgustid on kallid nii patentide kui ka keerulise tootmisprotsessi pärast; siiski on energiasääst ikkagi suurem.Ei saa ka eitada, et ka luminofoorlampide alal on arenguid, sest enam-vähem täielise tavalise hõõglambini läks esimestest juurutustest alates veel 25–30 aastat. Õigupoolest tuleb tõdeda, et luminofooride puhul peaks see aeg nagu nüüd olema juba, kuigi uuringud käivad praegu näiteks selle nimel, et valgusallika valguseraldus võimalikult hõõglambitaoliseks arendada.
Kontekst ja ajalugu
Hõõglambid on kõigist keeldudest visad kaduma seetõttu, et külmas kliimas annavad nad sooja. — Mis sest, et hõõglambi tehnoloogia on kõigi verstapostidega arvestades ikkagi väga vana.Hõõglambi väga algelisel meetodil on vanust ilusti üle 200 aasta, tänapäevase hõõglambi vanuseks võib pidada umbes 100 aastat:
210 aastat tagasi lõi inglane Humphry Davy esimese elektri jõul töötava valgusallika, kui ta kasutas plaatina-hõõgniiti. 203 aastat tagasi lõi Davy esimese süsiniku-kivisüsi traatidega laterna.
177 aastat tagasi demonstreeris James Bowman Lindsay oma püsival elektrijõul töötavat valgustit ja nii on Lindsay tuntud kui esimese hõõglambi leiutaja.Vahepeale jääb 70–75 aastat erinevate leiutajate arendustööd.132 aastat tagasi pandi eri leiutajate/ettevõtete poolt Inglismaal ja Ühendriikides esimesed hõõglambid majadesse sisse.
Meile teada-tuntud hõõgpirnide tehnoloogia kujunes nüüdisaegsena välja veidi rohkem kui sada aastat tagasi.
108 aastat tagasi said ungarlane Sándor Just ja horvaatlane Franjo Hanaman Ungari patendi Tungsteni hõõgniidiga hõõglambi eest.
104 aastat tagasi leiutas Thomas Alva Edison sokli, mida teatakse siiani Exx nomenklatuuri all, millest Euroopas on tuntuim E27.
Tuleb välja, et klassikalised "kodu"-säästupirnid ehk kompaktluminofoorlambid on samuti suhteliselt vanaldane tehnoloogia. Ka seda tüüpi lambid võivad tavaliste hõõgpirnide järel olla veel suhteliselt visad kaduma — oma mõningaste eriomaduste poolest ning ka lihtsalt inertsist — nad on odavamad ja asutustes on nendele mõeldud fikstuure palju-palju.Näiteks mulle meeldivad sellised säästupirnid, mis kohe väga valgeks ei lähegi, vaid teevad seda sujuvalt ja suhteliselt aeglaselt (minutiga). See on hea olukordades, kus kohemaid väga eredat valgust vaja ei ole.Peale selle räägib samaväärsete LED-lampidega võrreldes CFL-lampide poolt ka nende suhteline tükihinna odavus, suurendatud vastupidavus ebameeldivates ilmatingimustes (LED-valgustite puhul veel uuritakse seda täiendavalt) ning peaaegu et valmistehnoloogia hõõglampidega sarnase valgusspektri saavutamiseks.
120 aastat tagasi, 10 aastat peale hõõglampide üleüldise juurutamise algust, leiutas Peter Cooper Hewitt kaasaegse luminofoorlambi eellase ja neid valgusteid kasutati fotostuudiotes ja tööstustes.
Pea kolmveerand sajandit tagasi valmistasid George Inman ja General Electric esimese praktilise luminofoorlambi, mida müüdi juba 1938. ja patenteeriti 1941. aastatel. Esimene luminofoorlamp ja fikstuur demonstreeriti 1939. aasta New Yorki maailmanäitusel.36 aastat tagasi leiutas General Electricu insener Edward Hammer spiraallambi reaktsioonina 1973. aasta naftakriisile. Et aga uue tehase tegemiseks oleks läinud $25 miljonit, jättis GE asja sinnapaika.32 aastat tagasi tõi Philips välja esimese sissekeeratava luminofoorlambi magnetilise ballastiga, millest sai esimene edukas hõõgpirni asendaja.
27 aastat tagasi tõi Osram välja oma mudeli, mis oli esimene kompaktluminofoorlamp elektroonilise ballastiga.
17 aastat tagasi (1995) kaotas viimane spiraallambi patent kehtivuse ja seda tüüpi lambid tulid laialdaselt saadavale ning sest ajast peale on nende läbimüük pidevalt suurenenud.
Eesti kodude kontekstis tuleb mainida, et hoolimata saadavusest hästi varustatud elektritarvete poodides jäi luminofoorlamp ikkagi kalliks: toavalgustuse jaoks mõeldud LED-lampe polnud veel olemas ja luminofoorlambid olid siis nagu kõige modernsem valgustustehnika, mida 1990ndate Eestis said võimaldada ja proovida need, kes seda endale lubada said. Juba erineva kujuga fikstuur (lambiseade) oli palju kallim kui E27 sokliga agregaat, mida pikka aega vahetama ei pidanud ega pea ka nüüd. Nii või teisiti kaasneb uute tehnoloogiate kasutusele-võtt põlvkondade ja ka elukeskkonna vahetusega.
Luminofoorlampe võis läbi aastate leida alati asutustes ja alates 1990ndate algusest teistel nišialadel (näiteks laualamp kontoris ja paremates peredes ka kodus :-). Tavalise hõõglambi asendajaks ning säästulambiks ristituna sai luminofoorlamp tuntumaks 2000ndate alguses, kui ühtäkki hakkas tõusma elektri hind. Tegelikkus oli mõnes mõttes ka proosalisem, sest esiteks tekkis säästulampide mitmekesisem saadavus ja nende hinnad langesid lubatavamale tasemele, kus elektrisääst kaalus Eesti inimese jaoks tolle aja kohta uudse pirni kirvena paistva hinna üles.
Sissekeeratavate kompaktluminofoorlampide sattumine laiadesse massidesse Eestis toimus ajalise nihkega, kuna Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud selliseid lampe lihtsalt saada ja vaid väga vähesed võisid teada, et sellised koduseks kasutuseks üldse olemas on.
Lugu inspireeris kirjutama Delfis avaldatud uue aasta Tallinna ühistranspordi hinnakirja artikkel, mille kommentaar venis nii pikaks nagu seesinane. Lõpuks otsustasin selle Delfis mitte avaldada.
See tallinlaseks ja mittetallinlaseks liigitamine on väga tõenäoliselt põhiseadusevastane ja ilmselt jõuab see otsaga Riigikohtusse, kui keegi aktiivne kodanik meie niigi leebele õiguskantslerile avalduse esitab.
Üleskutse teiste omavalitsuste poolt tallinlastele hinda kergitada on just see, mida keskerakondlikud tegelased tahavad, et tekiks inimeste (tallinlased vs mittetallinlased) ja regioonide (Tallinn vs Tartu jne) vahel lõhe ja käärimine. Arvake ära kolm korda, kelle ja mille eesmärke see teeniks.
Eestlasi ja eestimaalasi peab ühendama ühtsus, mis selle võõra võimu Tallinnas valimiste kaudu eemaldaks. Kasvõi erakorraliste valimiste kaudu, mille kuulutaks välja näiteks valitsus.
Kuna piletisüsteemi üle hoiab kontrolli ebausaldusväärne linnavalitsus, mida juhib partei, mis juba Eesti Vabariigi taasiseseisvusest alates ebausaldusväärne, ei ole välistatud, et selle e-kaardi ümber keerlevad isikuandmed saavad olema hallatud ebausaldusväärsete isikute (jõudude) poolt — sest ma sain asjast niimoodi aru, et iga e-sõidukaart seotakse nimeliselt (on ka teisigi alasid, kus Eesti elanike isikuandmete turvalisus võib olla küsimärgi all). Siin oleks kindlasti oma sõna öelda vähemalt Andmekaitseinspektsioonil.
Tallinna "oma" sõidukaart loodigi vist seetõttu, et ID-kaardi süsteemi haldab riik.
Ideaalis ei oleks selline e-kaardi bussisõidusüsteem paha, kuid kaardid ei tohiks olla nimelised, vaid numbrilised, nagu see on praegu mobiilikaartidega. Samamoodi võiks nimega sidumine olla puhtalt vabatahtlik.
Pole vahet, kas tasuline või tasuta bussiõigus, peab see olema ühe hinnaga kõigile ja soodustused kehtiksid registreeritud elukohast sõltumata näiteks vaid lastele ja tõepoolest väga eakatele inimestele ("noored pensionärid" ei loe).
Keskerakondlik Tallinn on seda bussipiletihinda ise eri põjuseid ettekäändeks tuues jõudsasti tõstnud ja ise seega hinnatõusu tekitanud, ajades paljud inimesed ühistranspordist autodesse ja vähendades sedasi sotsiaalselt vähekindlustatud ausate inimeste liikumisvõimalusi.
Bussipileti hind läks teenuse kvaliteediga võrreldes nii kõrgeks, et ajaga kaasas käiv elanikkond muretses endale esimesel võimalusel isikliku sõiduvahendi, mis suurel määral muutuski tugeva keskklassi välimäärajaks. Mingitest rikkuritest juttu ei ole — ringi sõidavad kõige tavalisemad inimesed tehes oma igapäevaseid käike. Kokkuvõttes sai autoga liikumine kiirem, puhtam ja mugavam. Ning mis kõige olulisem — palju odavam.
Riigikogu peaks samas seaduseid täiendama ja täpsustama, et Tallinnas sellised JOKK-skeemitamised lõppeksid; eeldatavalt mingi tõsise sanktsiooniga, mille rakendamise üle otsustaks kohus. Üks Eesti elanik "Postimehe" arvamusküljel näiteks juba nõudis Tallinna võimu ülevõtmist valitsuse poolt, et normaalne elu/rütm taastuks.
Ja veel:
1955. aastal keeldus Ameerika Ühendriikides naine nimega Rosa Parks istumast bussis mustade jaoks mõeldud sektsiooni, mis tegu alustas USA-s liikumist rassilise eraldatuse lõpetamiseks ja afro-ameeriklastele kodanikuõiguste nõudmise rahumeelse liikumise alguseks.
Aktsioon oli alustajate poolt rahumeelne ja levis üle kogu riigi.
Selle kõigega seoses tuleb öelda, et seadus on võrdne kõigile ja Tallinna linna-poolne nii autosõitjate kui autota inimeste vastandamine läbi BUS-radade,
ning
pealinna poolt tallinlaste ja mittetallinlaste vahel vahettegemine peab lõppema.
Seesinane on siis viitega kõikidele vingatsitele, kes kogu aeg haiget moodi jahuvad teemal, et rahvast on [justkui] vähem ja vähem jne. Kasvõi "Postimehe" selle artikli kommentaarides (mille lahendus on nii totakas, et NoScripti kasutades ja vajalikke arvu servereid lubades ei ole võimalik valida "lemmikpilti". Pohlad. Panin oma kommentaari siia ja see juba kolme kuu pärast ei aegu.).
Niisiis...
Vaadakem ka asja helgemale küljele: viimatise rahvaloenduse esialgne tulemus* 1 294 236 + Soomes olevad 50 000 eestlast = 1 344 236 — millest saab järeldada, et Eesti ja Soome peale kokku pole tegelikult eestimaalaste ja eestlaste rahvaarv eriti vähenenud... Võiks tõdeda, et rahvaarv pole tegelikult eriti isegi kahanenud.
Aga kui lisada juurde kõik teistesse riikidesse läinud "kodueestlased",** või kui pigem kasutada registripõhist rahvaarvu u. 1 340 000 ja lisada sellele juurde 50 000 inimest, siis saab tulemuseks 1 390 000, ning kui võrrelda 2000. aasta rahvaloenduse tulemusega 1 370 052,* siis võib täiesti väita juba, et iive on meil ikka täitsa positiivne :-)
*Statistikaameti andmed ** "Kodueestlaste" all pean silmas neid, kes Eestis sündinud ja üles kasvanud, nii enam-vähem.
Tallinna Sõpruse pst. Hüperrimis pole võrreldes "Prisma" keti poodidega (võrdluseks toodud Mustika "Prisma") järgmisi asju: * Nööppatareisid; * Magusaid kõrsikuid (neid häid Eesti omi); * Lagritsakomme (vähegi mõistlikus valikus).
Rimi pole küll kohustatud kõike seda müüma, sest neil on müügis asju, mida ainult sealt saab. Headest omadustest välja tuues peatub näiteks ühistransport (vähemalt ühel suunal) ka peaaegu et ukse ees. Kui 20.02.2012 poes käisin, oli "Kirde" saia kampaaniahind ainult 32 senti :-).
Pläkk Peale selle ei olnud juur- ja puuviljade ning kaalukommide juures näha kaalusid. Ainuke töösolev kaal oli kaalupähklite ja kuivatatud puuviljade juures. Nende ning juur- ja puuviljade ning kaalukommide vahel oli mitukümmend meetrit kõndimist. Kui ma sooviks mingi kindla kaaluga kaalukaupa, siis ei ole võimalik kuidagi kontrollida :/
Hinnakontrolli terminali polnud ka märgata.
Kuigi Mustika "Prismas" on müügil nööppatareid, siis neid, mida soovisin, pole (eks mõnes teises poes ikka on), aga muidu on sealne valik täitsa hea.
Kuna ma käin Sõprust pst. Rimis väga harva, siis on tõenäoline, et selleks ajaks kui sinna uuesti lähen, on võib-olla läbi viidud mõned kasulikud muudatused.
See kõik on kahtlused ja spekulatsioon, kuid faktilised andmed vähemalt annavad teatud pildi sellest, mis võis olla "Stargate Universe" tühistamise taga.
Ameerika telekanal SyFy otsustas SGU tegemist eelmise aasta lõpus mitte uuendada peale seda kui MGM läks planeeritud pankrotikaitsesse (Chapter 11 bankruptcy protection). SGU finantseerimine oli SyFy ja MGM vahel pooleks. SyFy on USA kaabelkanal, mis kuulub NBC Universal alla ja viimase omanikud on 51% Comcast, 49% General Electric. Enne MGM pankrotikaitsesse astumist oli Comcast 20% MGM omanik (teistest meediaettevõtetest oli ka Sony 20% omanik). Kui MGM pankrotikaitsest väljus, sai MGM endale täiesti uue omanikeringi.
Võib väita, et SGU oli rohkem korporatiivpoliitika kui reitingute ohver. Minu kahtluste järgi võis MGM-ist voolata selle omanike taskusse suurel hulgal raha, niigi nõrgenenud MGM oli lõpuks suurtes võlgades ja ei suutnud enam võlgu üleval pidada. MGM on peale selle veel konkurent NBC Universal (Comcast) ja Sony stuudiotele.
Minu väitel võib olla kaalu, kuna ammugi võlgades MGM potentsiaalsed ostjad ütlesid 2008. ja 2009. aastatel, et nad enne MGM-i endale ei osta kui viimane läheb pankrotikaitse protsessist läbi, misjärel endised omanikud ettevõtet rohkem enam ei oma. — Sest võimalikud ostjad ei teadnud mitte ainult, et MGM-i rahaseis on vilets, vaid ka seda, et sealt voolab raha välja. Seetõttu nad nõudsidki ostu peatingimusena MGM-ile pankrotikaitsest läbiminekut, et raha äravoolule lõpp teha.
SyFy tõenäoliselt omab veel SGU-le ekslusiivset lepingut SGU uute osade esimesteks näitamisteks ja ma arvan, et leping veel kehtib. SGU-d loodeti teha 5 hooaega ja võib oletada, et leping kehtib viis aastat. Isegi kui MGM tahaks sarja kogu Stargate frantsiisi omanikuna teistel kanalitel näidata, ei ole see eksklusiivlepingu pärast võimalik — oletatavasti ootab MGM-i rikkumise eest suur leppetrahv, kui MGM SGU-d enne teatud aega mujal näitab. Ning nii ootab MGM, kuni leping otsa lõpeb ja MGM-l on siis vabadus SGU-d teistele Ameerika kanalitele pakkuda.
SGU madalate reitingute üheks põhjuseks võis olla osade "Stargate SG-1" ja "Stargate Atlantis" fännide äärmiselt valulik reaktsioon SGU võetud uue ja realistlikuma kvaliteedi suhtes, mispeale hakkasid need fännid SGU sarja infantiilselt vihkama ja seda muidugi ka mitte vaatama. * Teine põhjus on see, et USA-s valitsev Nielseni reitingusüsteem on oma aja ära elanud, sest paljud inimesed enam telekat ei vaata ja vaatavad telesaateid alternatiivsete allikate kaudu. * Kolmas põhjus on see, et SyFy kandis SGU reedeõhtuselt ajalt teisipäevaõhtusele ajale ja SyFy (endise nimega SciFi) tõi samale ajale ameerika wrestlingu. Teisipäevasele õhtule ülekandmisega "uskus" SyFy, et siis on ehk paremad reitingud, aga viga tehti selles, et ei arvestatud suviste ja sügiseste hooaegade erinevustega, kus antud käik oleks suvise hooaja puhul töötanud, aga sügisel olid samal ajal suurteks konkurentideks "Navy NCIS" protseduurisari ja "Tantsud tähtedega" Ameerika variant. * Väidetakse, et SyFy kandis SGU üle meelega halvale ajale, et reitingud viletsad oleksid ja et siis oleks võimalik kuulutada SGU näitamine kahjumlikuks ja saada mingi suurem maksusoodustus, millele üks SGU produtsente Joseph Mallozzi viitas, küll mitte otsesõnu.
Vot nii.
Kas päike võib tulevikus ikkagi pilve tagant paista?
Lootust muidugi veel on, sest produtsendid ja näitlejad on öelnud, et ettenähtavas tulevikus SGU-d ei tehta. Kolm aastat ootamist, nagu vähemalt SGU-st endas lõpuks teada saab, on nähtavasti varjatud vihje eksklusiivlepingule SyFy-ga ja et selle lõpp tuleb ära oodata. Samal ajal on MGM-il soojas uus Bondi-film ja kaks "Kääbiku"-filmi ning selle kolme aasta jooksul on MGM-il siis ka aega koguda raha päris oma asjade tegemiseks. MGM-i asju ajab praegu Spyglass Entertainment, kust tuleb $500 miljonit laenu või investeeringuid, millega teha praeguseid ja tuleviku-projekte, mille pealt oleks võimalik teenida ja saadud tulu investeerida näiteks SGU tegemisse. Et siis kolme aastaga on lootust saada ka piisavalt raha, et SGU-d edasi teha ja siis mitte tingimata SyFy-s näidata.
Kommentaar Jevgeni Ossinovski poolt "Postimehes" väljaöeldule:
"Vene noored ei huvitu poliitikast, nende valdavaks eesmärgiks on välismaale siirdumine."
Sellest johtuvalt ongi Keskerakonna valimiskampaanias ja retoorikas juttu "suurest väljarändest" ja et siis eeldatavasti noorte vene rahvusest väljarännanute mingil moel tagasi saamise püüetega, sest tegemist on ju selle erakonna potentsiaalse elektoraadi teatud eemaldumisega nii Eestist kui ka siinsest poliitikast.
