Säästupirnidest

Seesinane on siis vastukajana eri kommentaaridele "Tartu Postimehes" säästupirne kajastava artikli juures. Kirjutama ajendas see kommentaar.

Umbes 2004/2005 ajaperioodil (või isegi pistu varem) sattus minu peresse ka terve posu säästupirne, mille kohta on mul kaks-kolm ehedat näidet. Kuna nad põlevad väga kaua (kui on ka piisavalt kvaliteetsed), siis nende läbipõlemine ja kestvus tuleks kasvõi sportliku hasardi huvides ära dokumenteerida.

Vist umbes 2006. aastal panin laualampi spiraalikujulise säästupirni, mis lõpetas töö selle aasta veebruaris. Kestis umbes kolm aastat. Enne seda oli laualambis (varem mujalgi) umbes kaks aastat üks väga tore 7W sinise värviga lamp. Meeldis õieti seetõttu, et see väga sobis hommikul ülestõusmiseks ning ei riivanud minu unist silma.

2006. või 2007. aastal läks tualeti lambipesasse üks suuremate gabariitidega säästupirn, mis põleb edukalt siiani. Peale pikemat põlemist on pirnil juures mingi lõhn, kuid see võib olla ka sellest, et lambisokkel on ka oma 40 aastat vana. Isegi kui faktoriks oleks ka säästupirni küsitav kvaliteet (ei ole tuntud bränditootja), siis selle eelis on vähemalt see, et põleb kasutamisel enamasti lühiajaliselt. Samuti ei sega ka see, et võtab eredaksminekuga aega. Ega tualetis seda valgust kohe niiväga ka vaja ole.

Juba nimetatud põhjuste hulgas iga E14 säästupirn Livali igale poole kinnitatavatele E14 pesaga lambikestele (mida sai tellida soome kaubakataloogidest) ei kõlba. Põhjus on rohkem levinud suurte säästupirnide kaalus, kuna kinnitatava lambikese haare on nõrk, lamp võib juhuslikult maha kukkuda ning pirn katki minna. Seega poest tuleks valida niisugune säästupirn (õige nimetusega kompaktluminofoorlamp), mis on väga väike ja kaalub ka väga vähe.