Värdsõnad redux.

Mispärast kõlbab eesti keelde
"prügikonteiner", mis on 14 tähe, 5 silbi ja 4 eri täishäälikuga,
kuid mitte
"voogedastus", mis on 11 tähe, 4 silbi ja vaid 3 eri täishäälikuga?

Aga sellepärast, et viimane rikub eesti keelele omast hääldusrütmi, kuna puudub sujuv üleminek ühelt (täis)häälikult järgmisele — sõltumata sellest, kui kiiresti on võimalik ebamugavat sõna hääldada võrreldes pikema ja pealtnäha keerulisemaga.

Mõtlesin alguses, et üleminekuks võiks lugeda kaashäälikuid, mis siis vastavalt hääldusomadustele toetaks või ei toetaks üleminekut.

Siis selgus, et kaashäälik on osa üleminekust kui protsessist, kuna kaashäälikust sõltub see, milline peaks olema järgmine sobiv täishäälik. Sõltub – kui mitte täielikult, siis vähemalt osaliselt.

Teisalt tuli meelde, et oma kaalu annab ka täishäälikute endi pikkus ja asetus sõnas ning eri täishäälikute kokkusobivus sõna sees. /Selle põhjal võiks teha huvitavat statistikat. Äkkk on midagi olemas ka juba?

Võib tähendada, et eesti keele morfoloogias teatud häälikuühendid lihtsalt ei sobi kokku, mistõttu nende kombinatsioonid ebaloomulikena tunduvadki.

Samuti saaks lähtuda kasvõi silbiehitusest: enamik silpe algavad kaashäälikuga, aga liitsõnas "voogedastus" koosneb teine, ühetäheline, silp täishäälikust ja kolmas algab kaashäälikust.

Omaette teema oleks kogu selle sobivuse mõõtmine/hindamine, ning see, milline on eesti keelele (või ka keeltes üldisemalt) loomulik või ebaloomulik üleminek ühelt (täis)häälikult teisele.

Miks siiski ei sobi juba ülalpool mainitud "edastusohje", ning teisedki, nagu ütk, kärajad, vabakond, taristu, tüürel, ajur ja muud nisksed, kui on juba olemas ülekandekontroll, infrastuktuur, draiver, ajam? Miks ei juurdunud "selver"? Aga seetõttu, et eeltoodud on kõik uudissõnad. Jaa, "selver" ka.

"Selver" ei kõlvanud ka seetõttu, et siis oli juba mitu kasutusel olevat sõna: laat, turg, pood, kaubamaja. Uut vaja ei olnud.

Ja üldse sellel ajal: "lihapood", "piimapood", "viinapood", "leivapood". "GUM", "abc", defitsiit, "letialune" ja "tutvused". "Lihakarn" on veel õite vana.

Nüüd: "Prisma", "Selver", "Rimi", "Hüperrimi", "Norde Centrum", erinevad paiganimega keskused.

"Mitu kokka head suppi ei tee."

Esiti toimub pompöössusega tipnev vähest kajastust saanud sündmuste jada, kuhu kuulub ja millest võtab osa kitsas ring ajuhiiglaseid. Muidugi on nende töö viljakas ja ennastsalgav ;-)

Siis võtab kirjutav ja rääkiv meedia need sõnad kähku kasutusele, veel ootamata, et säärased mõistusetöö tulemused oleksid vastavalt ka keelde juurdunud. Kes üldse palus??

"Kui see pole katki, ära paranda seda."

Sellepärast ongi (õieti olidki) olemas sellised väljaanded, nagu "Väike uudissõnastik" (1983), mida luges piisavalt palju inimesi, kes kokku moodustasid arvult kriitilise ja sellest johtuvalt ka väga usaldusväärse valimi, mille peamiseks iseloomuks oli detsentraliseeritus. Seda veel sügaval nõukogude ajal (ei, ma ei igatse seda aega taga).

Niisugune raamatuvormis uudissõnade nimistu oli sama hea kui tänapäeval tarkvaraprogrammi arendus- või beetaversioon. Ainult et antud trükimaterjali eeliseks oli suurem "testijate" ring; hüljatud sõnade arv näitab vägagi hästi ära kui armutult praak välja roogiti.

Nüüd tahetakse olla "protsessis sees", "olla selle osa" jne...

Jätan seesinase praegu ilma lõputa, nii et "Jätkub..."

Toidu saadavusest Nõukogude perioodil

Reaktsioon artiklile ja kommentaaridele Tarbija24-s.
Kuna "Postimehes" kestavad kommentaarid vaid kolm kuud, siis siin on mugavam avaldada, sest kommentaar säilib nii kauem.

Need, kes "nõukaaega" kiidavad ja ise tänapäeval on suurimad vinguviiulid ning ülistavad seda, kuidas poodides kõike oli, olid genossede lapsed või siis genossed ise, kes käisid genossedele mõeldud eripoodides :> (hiljem sai osa sellisest rahvast veel kuigipalju valuutapoes käia).

Nõukogude ajal ei olnud mitte ühelgi tootjal kohustust kirjutada, et mis ained olid mis toiduainetes sees. Said paberi vahele kala ja vorsti ja oligi kõik. Vedas siis, kui (ammugi mitte puhast) sularaha käitles üks tädi ja vorstisaadusi paberiga teine tädi. Kui nad teenindada suvatsesid. Maakeelest rääkimata.

Kindlasti oli tööstuslikult toodetud toodetes E-aineid ka, aga neid selliseks ei nimetatud ja nende sisaldusest koostises ei räägitud ega kirjutatud ja sellest teadis ilmselt ainult tehasedirektor.

Lisaks oli sellel ajal lubatud kasutada ka kõiki neid aineid, mis praegu Euroopa E-ainete nomenklatuuris rangelt keelatud [osad on muuseas USA-s ja mõnes teises riigis imelikul kombel veel lubatud, näiteks pannakse sealmaal osadesse limonaadidesse tulekaitsevahendeid (i.k. fire retardant)]. Mitte kuskil polnud avalikult kirjas, mida kasutada ei tohtinud.

Leib-sai võis poes juba kohale jõudes kõva ja kuiv olla ning poodides olid selleks ette nähtud eraldiseisvast kastist võetavad spetsiaalsed paberid, millega katsuti, kas kaup on värske ja pehme (kui vedas, oligi nii). Kuna leib-sai oli "lahtine", levis inimeste vahel igasugu ohtlikke pisikuid oluliselt rohkem.

Piima kõlbas juua ainult koolis või lasteaias, sest poest ostetud piim oli vastik. Otse lehma käest saadud piima põlgasin omal moel ka ära (sest see oli soe ja enne pange või muu nõu sisse sattumist olid kindlasti juba kärbsed salakirja jaoks vahendeid kogunud).

Herkulapuder oli lasteaias alati roheline ja ajas oksele.

Osa toiduaineid sai ainult teatud aastaaegadel: apelsine-mandariine sai vaid "nääride" aegu ja banaanist võis ainult unistada ning Soome reklaamis olevast jogurtist võis näha vaid und (nüüd teevad kohalikud tootjad sama head ja isegi paremat).
Arvestage sellega, et Soomes ja üldse Põhjamaades on toidustandardid ühed kõige rangemad kogu maailmas ja neid jälgitakse kiivalt.

Paljud Eesti kommid olid vastikud; kahjuks polnud midagi muud saada. Tollased "Kalevi" kinkekotid (koolidest või kuskilt peolt saada) vms olid muidugi ka väga tavalised: oli kas kindel sort mingeid tavalisi šokolaadikomme või mõni segu viletsamaid.

Paremad olid karamellid, marmelaadiga šokolaadikommid ning marmelaadid ise. Assoortiid ei meeldinud kunagi ja seal leidus tihtipeale alkoholiga asju (haruldane) ja rummimaitsega asju (sest alkoholisisaldusega asjad olid kallid ja neid sattus vist ainult juubelitel).

Šokolaadidest kõlbas ainult Moskva šokolaad. Kes tootis — ei tea (eeldatavasti poliitiline toodang ;), aga maitses nagu praegune kamatahvel (sest oli kakaodefitsiit) ja igas tahvliruudus oli N.liidu täht.

"Kasekesi" ja "Pilvekesi" mäletan vaid taasiseseisvunud Eesti ajast.

Põhjus, miks paljudel juhtudel säilitusaineid toidu sisse ei sattunud, oli see, et palju asju valmistati kohapeal. Ainus "aine" võis olla väetis, kui see oli tehislik ja tööstuslikult toodetud.

Inimesi, kes õhkavad N. aja järele, kui toit "maitsvam" oli, on tabanud lihtsalt vanadus. See tähendab seda, et nende keel ei tunneta juba keskeas maitset enam nii hästi, nagu see kunagi oli. Paljud kindlasti suitsetavad ja ega siis see maitse muidugi õige ole.

Tõsi, okupatsiooniaja eri aastakümnetel oli poodidest ka erinevaid asju saada, kuid kogu perioodi jooksul oli saadavus ebaühtlane ja vilets: nagu kommentaaridest selgub, siis vaid kolm head lihapoodi kogu Tallinna peale koos hirmsa sabatamisega. Lisaks veel eriti spetsialiseerunud poed: "piimasaadused", "köögiviljad", "leib/sai" ja sama tekst üleval või all kirillitsas.

Mingite eriti konkreetsete kaupade pärast pidi minema Moskvasse.

Ning kui ikka kaevatakse maitsetu toidu üle, siis käiakse lihtsalt vales poes (üliodavad ketid) ja ostetakse valesid kaupu. Tuleb lihtsalt käia heas poes või selle puudumisel valida paremaid kaupu.

Et "poolikuga" maksta sai (kes ei tea, siis oletatavasti 0,5 l viinapudel), rääkis sellest, et alkoholism oli rohkem levinud kui nüüd. Sellest võis rääkida vaid Kärna-Ärni (tegelane humoorikast raadiosaatest :).

Vot nii.