Värdsõnad redux.

Mispärast kõlbab eesti keelde
"prügikonteiner", mis on 14 tähe, 5 silbi ja 4 eri täishäälikuga,
kuid mitte
"voogedastus", mis on 11 tähe, 4 silbi ja vaid 3 eri täishäälikuga?

Aga sellepärast, et viimane rikub eesti keelele omast hääldusrütmi, kuna puudub sujuv üleminek ühelt (täis)häälikult järgmisele — sõltumata sellest, kui kiiresti on võimalik ebamugavat sõna hääldada võrreldes pikema ja pealtnäha keerulisemaga.

Mõtlesin alguses, et üleminekuks võiks lugeda kaashäälikuid, mis siis vastavalt hääldusomadustele toetaks või ei toetaks üleminekut.

Siis selgus, et kaashäälik on osa üleminekust kui protsessist, kuna kaashäälikust sõltub see, milline peaks olema järgmine sobiv täishäälik. Sõltub – kui mitte täielikult, siis vähemalt osaliselt.

Teisalt tuli meelde, et oma kaalu annab ka täishäälikute endi pikkus ja asetus sõnas ning eri täishäälikute kokkusobivus sõna sees. /Selle põhjal võiks teha huvitavat statistikat. Äkkk on midagi olemas ka juba?

Võib tähendada, et eesti keele morfoloogias teatud häälikuühendid lihtsalt ei sobi kokku, mistõttu nende kombinatsioonid ebaloomulikena tunduvadki.

Samuti saaks lähtuda kasvõi silbiehitusest: enamik silpe algavad kaashäälikuga, aga liitsõnas "voogedastus" koosneb teine, ühetäheline, silp täishäälikust ja kolmas algab kaashäälikust.

Omaette teema oleks kogu selle sobivuse mõõtmine/hindamine, ning see, milline on eesti keelele (või ka keeltes üldisemalt) loomulik või ebaloomulik üleminek ühelt (täis)häälikult teisele.

Miks siiski ei sobi juba ülalpool mainitud "edastusohje", ning teisedki, nagu ütk, kärajad, vabakond, taristu, tüürel, ajur ja muud nisksed, kui on juba olemas ülekandekontroll, infrastuktuur, draiver, ajam? Miks ei juurdunud "selver"? Aga seetõttu, et eeltoodud on kõik uudissõnad. Jaa, "selver" ka.

"Selver" ei kõlvanud ka seetõttu, et siis oli juba mitu kasutusel olevat sõna: laat, turg, pood, kaubamaja. Uut vaja ei olnud.

Ja üldse sellel ajal: "lihapood", "piimapood", "viinapood", "leivapood". "GUM", "abc", defitsiit, "letialune" ja "tutvused". "Lihakarn" on veel õite vana.

Nüüd: "Prisma", "Selver", "Rimi", "Hüperrimi", "Norde Centrum", erinevad paiganimega keskused.

"Mitu kokka head suppi ei tee."

Esiti toimub pompöössusega tipnev vähest kajastust saanud sündmuste jada, kuhu kuulub ja millest võtab osa kitsas ring ajuhiiglaseid. Muidugi on nende töö viljakas ja ennastsalgav ;-)

Siis võtab kirjutav ja rääkiv meedia need sõnad kähku kasutusele, veel ootamata, et säärased mõistusetöö tulemused oleksid vastavalt ka keelde juurdunud. Kes üldse palus??

"Kui see pole katki, ära paranda seda."

Sellepärast ongi (õieti olidki) olemas sellised väljaanded, nagu "Väike uudissõnastik" (1983), mida luges piisavalt palju inimesi, kes kokku moodustasid arvult kriitilise ja sellest johtuvalt ka väga usaldusväärse valimi, mille peamiseks iseloomuks oli detsentraliseeritus. Seda veel sügaval nõukogude ajal (ei, ma ei igatse seda aega taga).

Niisugune raamatuvormis uudissõnade nimistu oli sama hea kui tänapäeval tarkvaraprogrammi arendus- või beetaversioon. Ainult et antud trükimaterjali eeliseks oli suurem "testijate" ring; hüljatud sõnade arv näitab vägagi hästi ära kui armutult praak välja roogiti.

Nüüd tahetakse olla "protsessis sees", "olla selle osa" jne...

Jätan seesinase praegu ilma lõputa, nii et "Jätkub..."