pühapäev, 18. oktoober 2009

Skulskaja valimiseelne kommentaar

Jelena Skulskaja on, nagu alati, tasemel ning kirjutas "Postimehes" väga hea jutu kohalike inimeste meelsusest üksteise suhtes.

Seega teatud reaktsioon juba kirjutatud viiele kommentaarile:

Võib-olla püüab Skulskaja lihtsalt meelde tuletada, et kõiki ja kõike, mis ei paista "oma", ei saa alati ühe puuga võtta.

Arvan, et kohalikel (väga vokaalsetel?) eestlastel ja venelastel ei ole endi seas veel täielikult välja kujunenud taju sellest, et mõlemad pooled on üksteise suhtes teatud transformatsiooni-faasis. Selle taju puudumist võivad eri pooltelt läbi erisuguste väljaannete toita äärmuslikult meelestatud instantsid ja üksikisikud, olles siis oma eesmärkides enam varjatud või vähem varjatud.

Kas poolte teisenemine liigub siis üksteisele lähemale, ei tea, kuid et transformatsioon kätkeb endas seda, mida Skulskaja kirjeldas ettekujutusena riigist -- rahvakeskne vs. üksikisiku-keskne. Loodetavasti liigub see üksikisiku-kesksuse suunas, aga kuhu see teisenemine tegelikult liigub kohalike venelaste eri kihtide seas, ei ole selge.

Võimalik, et mõnel noorel sotsioloogil oleks hea teha yks huvitav uurimustöö (või rohkem?) selle kohta, kuidas ja millisena vastavalt Skulskaja ülaltood kriteeriumitele peamised rahvusgrupid Eestis tajuvad Eesti riiki, kuidas ja millisena Vene riiki ning millised on näiteks nende kahe riigi vahelised võrdlusmomendid. — Nii igapäevaelus ja asjaajamises kui ka ametliku suhtlemise tasandil.

Võib-olla oleks see teatud meelsusmonitooring, mida paljudki küsitlusfirmad teevad, kuid nende kriteeriumid on tihti suhteliselt kuivad, et ehk siis midagi jääb ikkagi puudu. Kas on siis võrdlusmomente vähe või kui võtta kohalikke venelasi, et kas on siis nende identiteedis kahestumine, jäigastumine, kriis või hoopiski ühestumine/samastumine asukohaga, kus nad praegu on, jäädes samal ajal iseendaks.

Tugeva eesti identiteediga poolvenelasena on niisuguseid küsimusi väga huvitav vaagida. Et kas siis minu identiteet võimaldab või pärsib arusaamist kahe kogukonna vahelistest suhetest — kas olen ma kummalegi poolele venelane/eestlane või ei olegi ma eestlane eestlastele ja venelane venelastele? Jahnoh, ma tunnen ennast rohkem eestlasena ning Vene klassikute kultuuri tunnetus on nõrgavõitu.

Näiteks Vene kultuuri tunnetuses kätkevad minu jaoks olulist rolli näiteks klassikaline muusika, mõned filmid ("Kured lendavad", "Intertüdruk", Šuriku seiklused) või umbes käputäis väga häid koomikuid (osad neist on ukrainlased: Jevgeni Petrosjan, Jelena Stepanenko, Jelena Vorobei, Ponomarenko-vennad, Vladimir Vinokur, Svjatoslav Ješenko, Uued Vene Vanamemmed, Igor Hristenko jpt). Nii palju siis praegu.

Kommentaare ei ole: