Kuvatud on postitused sildiga Poliitika. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Poliitika. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 3. oktoober 2022
The status of post-conflict diaspora language
This was initially written as a response to a comment under a Reddit post in a thread that discussed the tender relationship between the diaspora big-minority Russian language, and the indigenous majority-status Estonian language in Estonia.
I think it will take a while for Estonians as a group to disassociate the Russian language from the titular people in Russia, from the titular state, and the regime that runs it.
In my view, the Russian language as such is not guilty of any crimes.
But it has long been used as an instrument of oppression, colonization, and foreign machinations; it's been the titular language of oppressive dictatorships, and has been spoken by a great many people who have advanced, and continue to advance the policies of said regimes. — All this dismays me quite a bit.
As a consequence of having been used as an instrument of colonisation, the countries in which russification took place, naturally gravitate towards undoing said acts of colonisation and their many outcomes, which have had an effect on a number of majority-status indigenous cultures that have come to fear the loss of their native language.
This uncompromising undoing, as it were, of the results of occupation and colonisation is done perhaps as a measure to reduce the chances of their indigenous language(s) — with not too many speakers on a world scale — from becoming endangered sometime in the future.
And so, this creates the externality of the Russian language suffering the fate of collateral damage as a somewhat self-inflicted result of several conflicts and wars started by the Russian state.
Yet the Russian language itself is not in any way in danger.
But how the many Russian diasporae are to develop a culture in each of their respective host countries, which culture would be immune to foreign (Russian) influence measures and meddling, is something that requires a lot of care and nurture.
It's important to note, that in Russia proper, several indigenous non-Russian languages remain endagered, or are under the threat of extinction. Their speakers are discriminated against, and their sons have been thrown into the meat-grinder that is the Russian-initiated war in Ukraine.
There, in Russia, several indigenous non-Russian languages have already become extinct. As such, their extinction is always a major harm and irreparable loss to humanity.
teisipäev, 8. märts 2022
15 aastaga viie rikkama riigi hulka
Ühelt poolt avaldas Reformierakond oma lubaduse 2. novembril 2006, pidades ilmselt silmas kriteeriumina sisemajanduse kogutoodangut inimese kohta (nominaalne või PPP, sõltuvalt sellest kumb number peale jääb).
Praeguseks on mööda läinud 15 aastat (2007–2021, k.a.) ja veel natuke.
Et lubadus on "Viime...", tähendab see seda, et 'Reformierakond viib', aga sellisel juhul, kui juhib valitsust.
See ongi selles mõttes tinglik, et Reformierakond ei ole kogu selle viieteist aasta jooksul valitsust juhtinud, nii et Reformi juhtimiseta valitsusperioodid tuleb maha lahutada.
2. novembrist 2006 – 2. novembrini 2021 on täpselt viisteist aastat ehk 5479 päeva.
Seega kui me lahutame 5479-st päevast Jüri Ratase (Kesk) kaks valitsusperioodi (888 + 638 = 1526 päeva; vahesaldo 3953 päeva), ja liidame Kaja Kallase valitsuse 406 päeva (08.03.2022 seisuga), jääb 5479-st päevast alles vaid täidetud 4359 päeva. — Mis tähendab seda, et Reformierakonna valimislubaduse täitmiseni on päevi veel 1120, seisuga 08.03.2022.
Seega oodata tuleb 3 aastat, 3 nädalat ja 3 päeva kuni 1. aprillini 2025, kui Reformierakond on kogu selle perioodi jooksul juhtinud valitsust (ja koalitsiooni).
Reformierakonna valimisloosungi kallal vingujate agenda ja motivatsioon on teada, kuid selle suhtes mõistmist (ehk toetust) avaldada ei oleks inimlikult sünnis. Eesti 2022. aasta riigieelarve on keskmiselt 13,38 miljardit eurot; eelarve on enam-vähem tasakaalus, sest tulude ja kulude vahe on vaid 0.5 miljonit eurot.209 392 885 433 krooni ja 70 senti — kakssada üheksa miljardit kolmsada üheksakümmend kaks miljonit kaheksasada kaheksakümmend viis tuhat nelisada kolmkümmend kolm krooni ja seitsekümmend senti.
Rublades oleks see 1992. aasta raharefomi "üks kroon kümne rubla eest" kursiga kaks triljonit 93 miljardit 928 miljonit 854 tuhat 337 rubla. (!)
Eesti 2022. aasta sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta aastas (PPP) on U.S. $44.853,00 ($3737,75/kuus), nominaalne kogutoodang elaniku kohta aastas U.S. $29.735,00 ($2477/kuus). Avaliku sektori laenukoormus on Euroopa väiksemaid, aga seda tuleks vähendada veelgi.
Eesti on juba praegu suuteline iseseisvalt kompenseerima välispoliitilistest turukõikumistest tingitud hiiglasuured energia-arved kehvemalt elavatele elanikele.
1.32-miljonilise rahvaarvuga Eesti annab 41-miljonilise rahvaarvuga Euroopa riigile Ukrainale märkimisväärset sõjatoetust, ning avastas, et on suuteline vastu võtma 10.000 Ukraina sõjapõgenikku (29.05.2022 seisuga 40.178 põgenikku).
Eesti on maailma üks kõige vabama majandusega riikidest; me oleme digiriik, kellest võetakse eeskuju; ning Eesti on mitmes majandus- ja inimarengu-indeksis väga paljudest Euroopa ja Põhja-Ameerika arenenud riikidest ees, samal ajal kui supervõim Ameerika Ühendriigid on meist paljude näitajate poolest päris palju maas.
Reformierakonna valimisloosungi kallal vingujate agenda ja motivatsioon on teada, kuid selle suhtes mõistmist (ehk toetust) avaldada ei oleks inimlikult sünnis. Eesti 2022. aasta riigieelarve on keskmiselt 13,38 miljardit eurot; eelarve on enam-vähem tasakaalus, sest tulude ja kulude vahe on vaid 0.5 miljonit eurot.
See on lähedal nominaalsele, aga mitte tingimata struktuursele eelarvetasakaalule. Viimaseni jõudmise nimel töötatakse.Eurole üleminekuaja kursi järgi (15,6466 krooni euro eest) oleks see
esmaspäev, 26. aprill 2021
Why Spock used the Vulcan proverb about Nixon in Star Trek VI
This is a reply in a comment thread to a YouTube video.
I've meant to offer a reverse interpretation re Nixon for two or so years since this comment (or another one like it), but only now got myself to write it.
Spock's Vulcan reference to Nixon suggests, that after the devastating accident on the Klingon moon Praxis, Klingon Chancellor Gorkon as a politician was suddenly on precarious ground. Nixon might have felt his re-election efforts to be like that, when he sought a second term in office.
(Nixon's China visit was throughout 21–28 Frebruary 1972, the break-in at the Watergate hotel was on June 17 of that year, and plans to wiretap the Watergate complex were drawn up in January by Nixon re-election officials.)
Spock then suggests, that if the peace overture is not accepted by the Federation, the Klingons might seek to acquire Federation technology through force.
As it was, Chancellor Gorkon would have none of it, and that would further set the stage for his toppling. — Think a Bat'leth fight by a challenger to the throne.
Aware of this, Gorkon then went to the Federation in a last-ditch effort to prop up his position and maybe save his life, in the hopes, that there would not be any co-conspirators onboard the Enterprise, and then later on Earth.
neljapäev, 17. jaanuar 2019
Brexiti kahvel
Keegi kommentaator "Postimehe" ühe artikli kommentaaris väitis, et Euroopa Liit peab Ühendkuningriigiga läbi rääkima, et teha "vastastikku kasulik lepe nagu Norra või Islandiga."
Euroopa Liit tahabki sellist lepet nagu Norra või Islandiga (sh. ühisturg, tööjõu ja teenuste vaba liikumine jne.), aga Briti kõige kõvemad Brexiti-meelsed, kes on veidi äärmuslikumates parteides, aga keda on ka väga palju tooride partei parlamendifraktsioonis, ei taha seda, sest siis oleks see "pehme Brexit".
Kusjuures "kõva Brexit" tekitaks Briti majandusele suurt kahju kasvõi seeläbi, et Ühendkuningriik EL-ist lahkudes lahkuks ka kõigist kaubandus- ja muudest lepingutest, mille Euroopa Liit on pikkade aastate tööga läbi rääkinud. Ning kui Ühendkuningriigi majandus kannatab, kannatab ka Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide (sh Eesti) majandus.
Brexit ei ole kasulik Ühendkuningriigile, Euroopa Liidule ja vabale maailmale laiemalt.
Teine vaidlusküsimus on Iiri piir (piir Briti valduses oleva Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi vahel), kus füüsilise piiri puudumine tagab rahu, aga seepärast, et see piir on sisuliselt Euroopa Liidu-sisene. Iirimaa ehk Iiri Vabariik tahab, et tema ja Põhja-Iirimaa vahel füüsilist piiri jätkuvalt ei oleks peale Ühendkuningriigi võimalikku Euroopa Liidust lahkumist, ning Euroopa Liit seisab südikalt väikeriigi õiguste eest.
"Pehme Brexiti" asemel tehti "diil", aga see just hääletati maha seepärast, et (1) paljude tooride meelest pole see "õige" Brexit, sest see "diil" oleks ka "pehme", ning (2) leiboristid ei taha nagu üldse Brexitit ja leiboristide juhile Jeremy Corbynile ei meeldi Peaminister Theresa May' poliitika silmaotsastki.
Viimase asjaolu tõttu loobib temagi May' kodaratesse kaikaid, lootuses, et võib-olla äkki tehakse uued üldvalimised, kus Corbyn peaministri-positsioonile kandideerida saaks.
Õnneks kukkus äsjane May-vastane umbusaldushääletus läbi. — Ja nii ongi suur osa Briti rahvast koos Peaminister May'ga kahvlis: vanamoodi nagu ei taha, aga uutmoodi ei saa ka :-)
Üks lahendus oleks Brexit uue referendumi asemel lihtsalt tühistada.
Teised lahendused on huvitavamad, aga nendest ma ei kirjuta.
Euroopa Liit tahabki sellist lepet nagu Norra või Islandiga (sh. ühisturg, tööjõu ja teenuste vaba liikumine jne.), aga Briti kõige kõvemad Brexiti-meelsed, kes on veidi äärmuslikumates parteides, aga keda on ka väga palju tooride partei parlamendifraktsioonis, ei taha seda, sest siis oleks see "pehme Brexit".
Kusjuures "kõva Brexit" tekitaks Briti majandusele suurt kahju kasvõi seeläbi, et Ühendkuningriik EL-ist lahkudes lahkuks ka kõigist kaubandus- ja muudest lepingutest, mille Euroopa Liit on pikkade aastate tööga läbi rääkinud. Ning kui Ühendkuningriigi majandus kannatab, kannatab ka Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide (sh Eesti) majandus.
Brexit ei ole kasulik Ühendkuningriigile, Euroopa Liidule ja vabale maailmale laiemalt.
Teine vaidlusküsimus on Iiri piir (piir Briti valduses oleva Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi vahel), kus füüsilise piiri puudumine tagab rahu, aga seepärast, et see piir on sisuliselt Euroopa Liidu-sisene. Iirimaa ehk Iiri Vabariik tahab, et tema ja Põhja-Iirimaa vahel füüsilist piiri jätkuvalt ei oleks peale Ühendkuningriigi võimalikku Euroopa Liidust lahkumist, ning Euroopa Liit seisab südikalt väikeriigi õiguste eest.
"Pehme Brexiti" asemel tehti "diil", aga see just hääletati maha seepärast, et (1) paljude tooride meelest pole see "õige" Brexit, sest see "diil" oleks ka "pehme", ning (2) leiboristid ei taha nagu üldse Brexitit ja leiboristide juhile Jeremy Corbynile ei meeldi Peaminister Theresa May' poliitika silmaotsastki.
Viimase asjaolu tõttu loobib temagi May' kodaratesse kaikaid, lootuses, et võib-olla äkki tehakse uued üldvalimised, kus Corbyn peaministri-positsioonile kandideerida saaks.
Õnneks kukkus äsjane May-vastane umbusaldushääletus läbi. — Ja nii ongi suur osa Briti rahvast koos Peaminister May'ga kahvlis: vanamoodi nagu ei taha, aga uutmoodi ei saa ka :-)
Üks lahendus oleks Brexit uue referendumi asemel lihtsalt tühistada.
Teised lahendused on huvitavamad, aga nendest ma ei kirjuta.
Sildid:
Brexit,
Eesti keeles,
Poliitika,
Ühendkuningriigid
teisipäev, 8. november 2016
Paadi kõigutamisest
Võib-olla ongi ennetähtaegsed valimised parem variant, sest siis saaks välistada nii Keskerakonna, SDE ja IRL-i (Loomulikult ka EKRE, aga see käib alati asja juurde).
Normaalsetest valikutest jääksid alles ainult Reformierakond ja Vabaerakond.
Tuleb välja, et Jevgeni Ossinovski suhestumine riigivalitsemisse paistab kahjuks liiga naiivne, ning tema tegevusest on näha, et ta on jooksnud sündmustest ette. See lähtub nii selles, et iga hinna eest Reformierakonnale ära teha, kui ka plaanides premeerida Ratast valitsusliikme või lausa -juhi kohaga (vaid Savisaare taandumise tõttu), mis kõik pole mitte ainult enneaegne, vaid minu meelest ka riigi julgeolekule kahjulik.
Kõlakad Reformierakonna läbirääkimistest Keskerakonnaga paistavadki esialgu ainult sahinad olevat, ning olid mõeldud ajamaks närvi SDE ja IRL-i, et nad liiguksid valitsuse kukutamise suunas. Ja läksidki kuulujuttude õnge nii SDE kui ka IRL, mis on ka põhjuseks, et viimane on nüüd minu valikutest lõpuni välistatav.
Kindlasti on SDE noor esimees väga ambitsioonikas, kuid lähtudes tema viimase nädala tegevustest ja toetavatest arvamusavaldustest Keskerakonna suunas jääb õhku tõsiseid küsimusi ses suhtes, et kui tähtis Eesti julgeolek SDE esimehe jaoks tegelikult on, ning kas ta tegelikult toetab seda julgeolekuarhitektuuri, mille najal Eesti seni väga edukalt hakkama saanud on.
Tõsi, senise peaministri juhtimisstiili ja retoorikakasutust võib kritiseerida, kuid Taavi Rõivase puhul ei ole minul kunagi kahtlust olnud Eesti huvide ja julgeoleku ülimaks pidamises.
Kogu sellest olukorrast on väga kahju, sest ma ootasin IRL-i ja SDE juhtivliikmetelt suuremat riigimehelikkust, et hoida koos nii valitsus kui ka valitsusstabiilsus.
SDE esimehe valimisel ehk arvati ja arvasin ka mina naiivselt, et toonane uus ja praegune esimees Eesti seni poliitilist liini hoiab.
Kokkuvõttes võib kõige selle tõttu alles nüüd mõista Sven Mikseri nördimust ses suhtes, et miks tema ei saanud SDE esimeheks.
• et President Kaljulaid valitsuse tagasiastumist maailma praeguses julgeolekuolukorras heaks ei kiida;
• või et Riigikogu pigem kiidab Reformierakonna toel heaks vähemusvalitsuse, kus on IRL, SDE ja ehk ka Vabaerakond.
Nii on võimalik nii IRL-il kui ka SDE-l säilitada oma mainet mitte sidudes endid Keskerakonnaga.
Sest hunt vaatab ikka metsa poole.
Nagu ikka, väljendan ma siin ainult oma isiklikku arvamust.
Normaalsetest valikutest jääksid alles ainult Reformierakond ja Vabaerakond.
Tuleb välja, et Jevgeni Ossinovski suhestumine riigivalitsemisse paistab kahjuks liiga naiivne, ning tema tegevusest on näha, et ta on jooksnud sündmustest ette. See lähtub nii selles, et iga hinna eest Reformierakonnale ära teha, kui ka plaanides premeerida Ratast valitsusliikme või lausa -juhi kohaga (vaid Savisaare taandumise tõttu), mis kõik pole mitte ainult enneaegne, vaid minu meelest ka riigi julgeolekule kahjulik.
Kõlakad Reformierakonna läbirääkimistest Keskerakonnaga paistavadki esialgu ainult sahinad olevat, ning olid mõeldud ajamaks närvi SDE ja IRL-i, et nad liiguksid valitsuse kukutamise suunas. Ja läksidki kuulujuttude õnge nii SDE kui ka IRL, mis on ka põhjuseks, et viimane on nüüd minu valikutest lõpuni välistatav.
Kindlasti on SDE noor esimees väga ambitsioonikas, kuid lähtudes tema viimase nädala tegevustest ja toetavatest arvamusavaldustest Keskerakonna suunas jääb õhku tõsiseid küsimusi ses suhtes, et kui tähtis Eesti julgeolek SDE esimehe jaoks tegelikult on, ning kas ta tegelikult toetab seda julgeolekuarhitektuuri, mille najal Eesti seni väga edukalt hakkama saanud on.
Kes veel ei tea, siis mida parem julgeolek, seda rohkem välisinvesteeringuid ettevõtetelt nendest riikidest, kes jagavad Eestiga samu väärtusi. Paljuski sõltub kõik esimese asjana ainult julgeolekust.Ossinovski praegune arvamus Reformierakonnast ei ole abiks. Igasugused väited teemal, et Rõivas polnud justkui paindlik, ei pea paika, ning minu meelest oleks Rõivas suutnud huvitavatele ja põhjendatud ettepanekutele vastu tulla küll, kui tema juurde oleks tuldud rääkima.
Tõsi, senise peaministri juhtimisstiili ja retoorikakasutust võib kritiseerida, kuid Taavi Rõivase puhul ei ole minul kunagi kahtlust olnud Eesti huvide ja julgeoleku ülimaks pidamises.
Kogu sellest olukorrast on väga kahju, sest ma ootasin IRL-i ja SDE juhtivliikmetelt suuremat riigimehelikkust, et hoida koos nii valitsus kui ka valitsusstabiilsus.
SDE esimehe valimisel ehk arvati ja arvasin ka mina naiivselt, et toonane uus ja praegune esimees Eesti seni poliitilist liini hoiab.
Kokkuvõttes võib kõige selle tõttu alles nüüd mõista Sven Mikseri nördimust ses suhtes, et miks tema ei saanud SDE esimeheks.
Lootus jääb,
• et Riigikogu peaministrit ei umbusalda;• et President Kaljulaid valitsuse tagasiastumist maailma praeguses julgeolekuolukorras heaks ei kiida;
• või et Riigikogu pigem kiidab Reformierakonna toel heaks vähemusvalitsuse, kus on IRL, SDE ja ehk ka Vabaerakond.
Nii on võimalik nii IRL-il kui ka SDE-l säilitada oma mainet mitte sidudes endid Keskerakonnaga.
Sest hunt vaatab ikka metsa poole.
Nagu ikka, väljendan ma siin ainult oma isiklikku arvamust.
teisipäev, 5. juuli 2016
Brexit. Mis edasi?
Disclaimer: Kirjutatud veidi kiiruga, mitte kõik pole faktiliselt tõendatud, ning võib olla suures osas spekulatsioon.
Ühendkuningriik pole Euroopa Liidust lahkumise läbirääkimisi veel alustanudki, kui kõik juba jagavad nahka veel enne seda kui küttima on mindud. Kõik.
Arvan, et muuhulgas olid mängu taga nüüdsed Brexiti suured väikesed toetajad Boris Johnson ja Michael Gove, aga mängutegelasi oli kindlasti veelgi. Sest tooride alus logises juba 2013. aastal, ning Cameron tuli siis ühe USA lennujaama pitsabaaris hiilgavale mõttele võita üldvalimised lubadusega Euroopa Liidu referendumist. Parteipoliitika, noh.
Cameron tegi selle referendumi tegelikult selleks, et konsolideerida konservatiivide parteid, aga lõpupoole, kui valimispäev polnud mitte kaugel enam, lõid omad parteikaaslased Boris Johnson ja Michael Gove Cameronile selga sellega, et hakkasid tõsimeeli toetama lahkumise ehk Brexiti poolt olevat kampaaniat.
Õieti, kui referendumi kõikidele üllatuslikud tulemused lõpuks selgusid, sai Cameron kogu olukorrast lõpuks aru ja esitas lahkumisavalduse. Et formaalselt lahkub ametist oktoobris, mil partei valib peale parlamendi suvevaheaega uue peaministri.
Selle käigu tulemusel sai selgeks, et Londoni endine linnapea Boris Johnson põhimõtteliselt kaotas kogu mängu, sest järgmise peaministrina oleks UK lahkumist vedama pidanud näiteks tema, ning seesama Boris Johnson EL-ist tegelikult lahkuda ei taha.
Kuna Boris Johnson [erinevatel (ülaltoodud) põhjustel] "jäi aiast välja", siis hakkas nüüd juba peale referendumit aktiivset peaministri-kampaaniat tegema Michael Gove, kes on seevastu Brexiti-usklik (sahistatakse lausa, et Gove nö "suskas" omakorda Johnsonile).
Loodetavasti saab järgmiseks peaministriks hoopis Theresa May, kes oli kogu Brexiti-referendumikampaania ajal tagaplaanil, ehk ei teinud ühe või teise argumendi poolt avaldusi. Mitte et uus positsioon May'legi väga meeldiv oleks, aga temast paistab olevat seda meelekindlust, millega see laevuke kuidagimoodi liikuma saada.
Võib võita, et kuna lahkumisreferendumi tulemused osutusid brittide jaoks nii ebameeldivaks, hakkavad nad sellega nüüd kummi venitama.
Kaks aastat lahkumisprotsessi hakkab jooksma alates sellest hetkest, kui uus Briti valitsus on teinud Euroopa Liidule ametlikult teatavaks, et tahab ära minna.
Seni on Ühendkuningriik sees mis sees (ehk siis Euroopa Liidus) ega niipea veel ei lahku.
Euroopa Liidu poliitikute kõrgeim ešelon on muidugi tulivihane, et britid referendumi üldse tegid ja et inglased lahkumise poolt veel ka hääletasid. Lõpuks avastati, et kõikidele teistele EL-i liikmesriikidele ja nende valitud ja määratud poliitikutele jääb väiksemas liidus nii võimu rohkem juurde, kui UK-d enam juures pole. Non Pas?
Seega tahavad mõned EL-i liidrid alustada lahkumisläbirääkimistega nüüd ja kohe, sest nende tõlgendust mööda on Ühendkuningriik oma lahkumisavalduse referendumi näol juba teinud. Õnneks vajutas Merkel pidurit.
Kaugel ei terenda ka uus Šoti referendum Ühendkuningriigist lahkumiseks, sest eelmise referendumi tulemustel jäädi UK-sse vaid seetõttu, et UK on Euroopa Liidu liige. Šotimaa esimene minister Nicola Sturgeon juba peab läbirääkimisi Euroopa Liiduga.
Niipalju siis praeguseks.
Ühendkuningriik pole Euroopa Liidust lahkumise läbirääkimisi veel alustanudki, kui kõik juba jagavad nahka veel enne seda kui küttima on mindud. Kõik.
Mis siis toimus?
Päris alguses oli nii, et tooride seas tegivad kulisside taga mitu erilist isiksust kõvasti kampaaniat, et ise peaminister David Cameroni asemel peaministriks saada.Arvan, et muuhulgas olid mängu taga nüüdsed Brexiti suured väikesed toetajad Boris Johnson ja Michael Gove, aga mängutegelasi oli kindlasti veelgi. Sest tooride alus logises juba 2013. aastal, ning Cameron tuli siis ühe USA lennujaama pitsabaaris hiilgavale mõttele võita üldvalimised lubadusega Euroopa Liidu referendumist. Parteipoliitika, noh.
Cameron tegi selle referendumi tegelikult selleks, et konsolideerida konservatiivide parteid, aga lõpupoole, kui valimispäev polnud mitte kaugel enam, lõid omad parteikaaslased Boris Johnson ja Michael Gove Cameronile selga sellega, et hakkasid tõsimeeli toetama lahkumise ehk Brexiti poolt olevat kampaaniat.
Õieti, kui referendumi kõikidele üllatuslikud tulemused lõpuks selgusid, sai Cameron kogu olukorrast lõpuks aru ja esitas lahkumisavalduse. Et formaalselt lahkub ametist oktoobris, mil partei valib peale parlamendi suvevaheaega uue peaministri.
Selle käigu tulemusel sai selgeks, et Londoni endine linnapea Boris Johnson põhimõtteliselt kaotas kogu mängu, sest järgmise peaministrina oleks UK lahkumist vedama pidanud näiteks tema, ning seesama Boris Johnson EL-ist tegelikult lahkuda ei taha.
Mis nüüd saab?
Järgmine peaminister
Mis järgmisesse (veel) UK peaministrisse puutub, siis peaminister David Cameron jättis Euroopa Liidust lahkumise järgmise peaministri teha, ning Cameroni enda väljakäidud ajaplaani järgi selgub järgmine peaminister alles sügisel oktoobrikuus 2016, kui toorid teevad parteis sisevalimised, sest parlamendi eelmiste valimistulemuste järgi peab järgmine peaminister olema samuti konservatiiv. Alles siis saab uus peaminister teha mingi avalduse, et "noh, et lahkume nüüd," vms.Kuna Boris Johnson [erinevatel (ülaltoodud) põhjustel] "jäi aiast välja", siis hakkas nüüd juba peale referendumit aktiivset peaministri-kampaaniat tegema Michael Gove, kes on seevastu Brexiti-usklik (sahistatakse lausa, et Gove nö "suskas" omakorda Johnsonile).
Loodetavasti saab järgmiseks peaministriks hoopis Theresa May, kes oli kogu Brexiti-referendumikampaania ajal tagaplaanil, ehk ei teinud ühe või teise argumendi poolt avaldusi. Mitte et uus positsioon May'legi väga meeldiv oleks, aga temast paistab olevat seda meelekindlust, millega see laevuke kuidagimoodi liikuma saada.
Võib võita, et kuna lahkumisreferendumi tulemused osutusid brittide jaoks nii ebameeldivaks, hakkavad nad sellega nüüd kummi venitama.
Kaks aastat lahkumisprotsessi hakkab jooksma alates sellest hetkest, kui uus Briti valitsus on teinud Euroopa Liidule ametlikult teatavaks, et tahab ära minna.
Seni on Ühendkuningriik sees mis sees (ehk siis Euroopa Liidus) ega niipea veel ei lahku.
Euroopa Liidu poliitikute kõrgeim ešelon on muidugi tulivihane, et britid referendumi üldse tegid ja et inglased lahkumise poolt veel ka hääletasid. Lõpuks avastati, et kõikidele teistele EL-i liikmesriikidele ja nende valitud ja määratud poliitikutele jääb väiksemas liidus nii võimu rohkem juurde, kui UK-d enam juures pole. Non Pas?
Seega tahavad mõned EL-i liidrid alustada lahkumisläbirääkimistega nüüd ja kohe, sest nende tõlgendust mööda on Ühendkuningriik oma lahkumisavalduse referendumi näol juba teinud. Õnneks vajutas Merkel pidurit.
Võimalikud takistused
Lisaks leiti UK-s mitu seaduseauku lahkumise vastu: Esiteks peab lahkumise kinnitama Briti parlament, ning teiseks peaksid lahkumise kinnitama ka šotlased, sest Šotimaal on nimelt oma parlament. Täiesti võimalik, et järgmine peaminister kuulutab välja hoopis erakorralised üldvalimised.Võimalikud haruarengud
Et ei tekiks mingeid rahutusi Põhja-Iirimaal, võib seal toimuda Iiri Vabariigiga ühinemise referendum.Kaugel ei terenda ka uus Šoti referendum Ühendkuningriigist lahkumiseks, sest eelmise referendumi tulemustel jäädi UK-sse vaid seetõttu, et UK on Euroopa Liidu liige. Šotimaa esimene minister Nicola Sturgeon juba peab läbirääkimisi Euroopa Liiduga.
Niipalju siis praeguseks.
Sildid:
Brexit,
Eesti keeles,
Euroopa Liit,
Poliitika,
Ühendkuningriigid
kolmapäev, 4. mai 2016
The Sisko and The Maquis. (Spoilers ahead)
This post is about the Maquis story arc on Deep Space Nine. Consider it a primer for all things Maquis. The post assumes, that many have already followed the story arc from the tv show.
Much of the story is here at Memory Alpha, too.
The people who eventually became the Maquis, were supposed to be aware of the fact, that the border worlds might become disputed territories again, as they previously were in the first place. Alas, the Maquis weren't.
Maybe it was, that the Federation failed to communicate this to the Maquis, or expected them to be intelligent enough to follow the treaty.
The Maquis' initial presence on border territories was supposed to indicate, that the Federation were serious about digging their heels in.
After the Federation–Cardassian peace treaty (and Cardassia conceding Bajor), the territories at the time belonging to the Maquis were ceded to Cardassia. I'm sure there was a fair bit of horse-trading at the talks, because Cardassia wasn't a particularly resource-rich planet, but they had earlier invaded the wrong one (Bajor).
Although the Maquis were assured, that they would be treated well in the Cardassian Union, they weren't.
The Maquis as an organisation was formed, and they put the Federation into a very uncomfortable place with this, because Cardassia was then in a position to accuse the Federation, that it wasn't honoring the treaty.
From this impossible situation, Sisko found a very clever resolution; to smoke out the remaining Maquis civilians from their last major outpost (Solosos III) and capture Michael Eddington in order to fulfill the treaty, he had the ecology of that world destroyed, making it simultaneously very expensive—or even almost impossible for the Cardassians to clean up that planet.
Well, they could have cleaned up the climate of that planet, but restoring its ecology to its previous pristine (or primordial) state became practically impossible. So, the Cardassians did get their cake (per treaty), but could not eat it. Anymore.
Essentially, a scorched-earth policy.
Much of the story is here at Memory Alpha, too.
The people who eventually became the Maquis, were supposed to be aware of the fact, that the border worlds might become disputed territories again, as they previously were in the first place. Alas, the Maquis weren't.
Maybe it was, that the Federation failed to communicate this to the Maquis, or expected them to be intelligent enough to follow the treaty.
The Maquis' initial presence on border territories was supposed to indicate, that the Federation were serious about digging their heels in.
After the Federation–Cardassian peace treaty (and Cardassia conceding Bajor), the territories at the time belonging to the Maquis were ceded to Cardassia. I'm sure there was a fair bit of horse-trading at the talks, because Cardassia wasn't a particularly resource-rich planet, but they had earlier invaded the wrong one (Bajor).
Although the Maquis were assured, that they would be treated well in the Cardassian Union, they weren't.
The Maquis as an organisation was formed, and they put the Federation into a very uncomfortable place with this, because Cardassia was then in a position to accuse the Federation, that it wasn't honoring the treaty.
From this impossible situation, Sisko found a very clever resolution; to smoke out the remaining Maquis civilians from their last major outpost (Solosos III) and capture Michael Eddington in order to fulfill the treaty, he had the ecology of that world destroyed, making it simultaneously very expensive—or even almost impossible for the Cardassians to clean up that planet.
Well, they could have cleaned up the climate of that planet, but restoring its ecology to its previous pristine (or primordial) state became practically impossible. So, the Cardassians did get their cake (per treaty), but could not eat it. Anymore.
Essentially, a scorched-earth policy.
kolmapäev, 25. juuni 2014
Pressikonverentsile keelamise kriitika põhjused
Hiljuti on kritiseeritud peaminister Taavi Rõivast selle eest, et ta keelas Tallinna Televisioonil (TTV) juurdepääsu valitsuse pressikonverentsidele. Eesti tasakaaluka meedia (sh ERR, PM, EPL, ÄP jpt) on selle üle mitmel heal põhjusel kõvasti lokku löönud, kuid ämbrisse astunud sellega, et on jätnud täpsemalt seletamata, et miks.
Nimelt on pressikonverentsile mittelaskmine kehva variant, kuna sellest võib vastane kohalikult tasandilt eeskuju võtta ja siis näiteks "Postimeest" ühe suure kohaliku omavalitsuse pressikonverentsile mitte lubada. Või kui valitsuses juhtub olema praegu riigi tasandil opositsioonierakond, siis tekib küsimus, et kas nad ei hakkaks ise sama tegema, sest "Rõivas ju tegi ka nii." Veel annab selline tegu jõudu praeguse valitsuse kriitikutele. Lisaks ahendaks see Eesti meediavabaduse indeksit, kus me oleme ühel kõige kõrgematest kohtadest. Ilmselt nendel põhjustel peaministrit tasakaaluka meedia poolt ka kritiseeritakse.
Peaministrile oleks olnud lihtsam ja ka kõrgem tase pressikonverentsil TTV küsimustele mitte vastata või TTV küsimus küsija enda vastu pöörata. Pigem midagi niisugust oleksin Rõivaselt oodanud, sest Rõivas on tark mees ja suu peale kukkunud ta pole. Peaministri ameti vastupidavuse üks näitaja on kujundlikult ka paks nahk. Seega minu meelest hetkel parim relv TTV vastu on ignorants, praegu läks teisiti. Küll on võimalik situatsioon enda kasuks tagasi pöörata, lubades siiski TTV valitsuse pressikonverentsile.
Täiendavalt oleks peaministrile tuleviku mõttes abiks, kui Riigikogu vaatab üle ja vajadusel muudab ja karmistab seaduseid, mis sätestavad kohaliku omavalitsuse rahastamise põhimõtteid, et ei tekiks olukorda, kus kohalikule omavalitsusele riigieelarvest eraldatud raha kasutataks/e mittesihipäraselt.
Minu arvates peegeldab TTV meelsus seda toetava erakonna meelsust, mis seisneb autoritaarse riigikorra toetamises idapool Eestit (parteide-vaheline leping, mis sõlmiti 2004. aastal) ning võib-olla kaude ka Eestis endas juhul, kui võimule satutakse. Idanaabri juures meediavabadust ju pole.
Eesti tasakaaluka meedia kohta ka niipalju, et see kahjuks ei taju piisavalt teravalt, et selle ajakirjandusvabadust ja õigusi kuritarvitatakse ja solgitakse munitsipaalmeedia poolt selleks, et autoteede ja lasteaedade arvelt solvata eestlaste, eestluse, Eesti riikluse ja Eesti Vabariigi seisukohast äärmiselt küsitavate sõnavõttude kõrvalt veel ka peaministrit ja tema naist. Tekib küsimus, et kas tasakaalka meedia tahab, soovib, on suuteline või peab enda kohuseks võidelda selliste ilmingutega. Sest kuskilt käib ka taluvuse piir ning TTV on selle mitmekordselt ületanud.
Nimelt on pressikonverentsile mittelaskmine kehva variant, kuna sellest võib vastane kohalikult tasandilt eeskuju võtta ja siis näiteks "Postimeest" ühe suure kohaliku omavalitsuse pressikonverentsile mitte lubada. Või kui valitsuses juhtub olema praegu riigi tasandil opositsioonierakond, siis tekib küsimus, et kas nad ei hakkaks ise sama tegema, sest "Rõivas ju tegi ka nii." Veel annab selline tegu jõudu praeguse valitsuse kriitikutele. Lisaks ahendaks see Eesti meediavabaduse indeksit, kus me oleme ühel kõige kõrgematest kohtadest. Ilmselt nendel põhjustel peaministrit tasakaaluka meedia poolt ka kritiseeritakse.
Peaministrile oleks olnud lihtsam ja ka kõrgem tase pressikonverentsil TTV küsimustele mitte vastata või TTV küsimus küsija enda vastu pöörata. Pigem midagi niisugust oleksin Rõivaselt oodanud, sest Rõivas on tark mees ja suu peale kukkunud ta pole. Peaministri ameti vastupidavuse üks näitaja on kujundlikult ka paks nahk. Seega minu meelest hetkel parim relv TTV vastu on ignorants, praegu läks teisiti. Küll on võimalik situatsioon enda kasuks tagasi pöörata, lubades siiski TTV valitsuse pressikonverentsile.
Täiendavalt oleks peaministrile tuleviku mõttes abiks, kui Riigikogu vaatab üle ja vajadusel muudab ja karmistab seaduseid, mis sätestavad kohaliku omavalitsuse rahastamise põhimõtteid, et ei tekiks olukorda, kus kohalikule omavalitsusele riigieelarvest eraldatud raha kasutataks/e mittesihipäraselt.
Minu arvates peegeldab TTV meelsus seda toetava erakonna meelsust, mis seisneb autoritaarse riigikorra toetamises idapool Eestit (parteide-vaheline leping, mis sõlmiti 2004. aastal) ning võib-olla kaude ka Eestis endas juhul, kui võimule satutakse. Idanaabri juures meediavabadust ju pole.
Eesti tasakaaluka meedia kohta ka niipalju, et see kahjuks ei taju piisavalt teravalt, et selle ajakirjandusvabadust ja õigusi kuritarvitatakse ja solgitakse munitsipaalmeedia poolt selleks, et autoteede ja lasteaedade arvelt solvata eestlaste, eestluse, Eesti riikluse ja Eesti Vabariigi seisukohast äärmiselt küsitavate sõnavõttude kõrvalt veel ka peaministrit ja tema naist. Tekib küsimus, et kas tasakaalka meedia tahab, soovib, on suuteline või peab enda kohuseks võidelda selliste ilmingutega. Sest kuskilt käib ka taluvuse piir ning TTV on selle mitmekordselt ületanud.
Sildid:
Eesti keeles,
eluolu,
Poliitika,
Taavi Rõivas
neljapäev, 4. juuli 2013
Today in History (04.07.2013)
* News that Douglas Engelbart, inventor of the computer mouse, has died at 88 (passed away on 02.07.2013);
* NASA decommissions weather satellite Jason-I (11), because the satellite's last transmitter finally failed;
* King Albert II of Belgium (79) announced that he will abdicate on July 21.
* France apologizes: Je Suis Sorry;
* And now it's been reported that France's own French Fries are not much different from Freedom Fries somewhere far, far away;
* while in
United States
* ...most everyone else rather ungratiously confirms what has been going on all along at the Ministries of Peace, Love, and Truth.
* A huge wildfire in Arizona still remains out of control.
Middle East
* Egypt's military stage a coup yesterday, installing a judge to be acting president today. The U.S. threatens withdrawal of aid to Egypt, while Israel tries to be nice.
Science and tech
* Vine and Instagram fight like a cat and dog: competition in video sharing functionality heats up. Ten years ago we would not have known what these things even are;
* Livers can be grown in laboratory from stem cells. We really are living the future.
* NASA decommissions weather satellite Jason-I (11), because the satellite's last transmitter finally failed;
* King Albert II of Belgium (79) announced that he will abdicate on July 21.
In other news:
Europe* France apologizes: Je Suis Sorry;
* And now it's been reported that France's own French Fries are not much different from Freedom Fries somewhere far, far away;
* while in
United States
* ...most everyone else rather ungratiously confirms what has been going on all along at the Ministries of Peace, Love, and Truth.
* A huge wildfire in Arizona still remains out of control.
Middle East
* Egypt's military stage a coup yesterday, installing a judge to be acting president today. The U.S. threatens withdrawal of aid to Egypt, while Israel tries to be nice.
Science and tech
* Vine and Instagram fight like a cat and dog: competition in video sharing functionality heats up. Ten years ago we would not have known what these things even are;
* Livers can be grown in laboratory from stem cells. We really are living the future.
Sildid:
Ameerika Ühendriigid,
CNN,
comment,
history,
In English,
Obituary,
Poliitika,
satiir
teisipäev, 26. märts 2013
Estonian Air. Mida teha.
Jätk minu eelmisele postitusele.
Kivi MKM kapsaaeda on ehk see, et ei ole olnud piisavalt kannatust oodata, kuni üks strateegia (kasvõi Taskila oma) üldse käiku läheb, ja kuni ta elaks, et siis teada saada, kas see töötab või mitte. Sest antud hetkel tekib küsimus, et kas kahjum oleks Taskila juhtimisel hoopis väiksem olnud.
Kuna osa lennukeid on kasutamata, siis soovitan Estonian Airil nad mingi hetk käiku lasta ja juurutada nendega paindlik sündmustepõhine graafik, mis sõltuks rohkem hooajast ja sündmustest, à la kontsertid, laulupeod, spordivõistlused, PÖFF jne.: näiteks pakett, kus on sündmuse premium-piletid lennuga Eestisse ja tagasi, ja võib-olla isegi hotellitoad. Lisaks lennufirma-poolne täiendav infra erisuguse varustuse transportimiseks: muusikariistade ja mittestandardse kujuga sporditarvete turvaline transport ja käitlemine.
Koostööd saaks teha suursündmuste korraldajatega, hotellide ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega (või mingi muu quangoga, sest EAS tahetakse vist üldse kinni panna), mispuhul riik võiks omalt poolt toetada ajakohase reklaamiga ntx välisriikides, sest Estonian Airi otse toetada vist ei saa.
Kui seda ei saa riik, mis on muuseas täiesti võimalik, siis seda saaks teha näiteks koostöös turismiettevõtetega, hotellide ja suuremate sündmuste korraldajatega. Praegu on selline seis, et nagu polekski Estonian Air Eesti turismiettevõtetega midagi huvitavat koos tegemas (ok, ma pole seda uurinud, kas üldse) ja igaüks nagu teeb mis ise tahab ja käib oma suunas.
Lisavariant oleks panna lennukid tööle Euroopas sinna, kus parasjagu on nõudlus lennureisidele suurem kui kohalik ressurss seda antud hetkel võimaldada suudaks.
Partsi haldusala
Estonian Airi kahjum ja Tero Taskila ning Jan Palméri tasu ei loe, sest pea kõigil rahvuslikel lennufirmadel läheb suuremal või vähemal määral halvasti. Teadupoolest oli Estonian Airil protsentuaalselt kõige väiksem kahjum kõigist nendest Euroopa rahvuslikest lennufirmadest, mis kahjumis olid.Kivi MKM kapsaaeda on ehk see, et ei ole olnud piisavalt kannatust oodata, kuni üks strateegia (kasvõi Taskila oma) üldse käiku läheb, ja kuni ta elaks, et siis teada saada, kas see töötab või mitte. Sest antud hetkel tekib küsimus, et kas kahjum oleks Taskila juhtimisel hoopis väiksem olnud.
Kuna osa lennukeid on kasutamata, siis soovitan Estonian Airil nad mingi hetk käiku lasta ja juurutada nendega paindlik sündmustepõhine graafik, mis sõltuks rohkem hooajast ja sündmustest, à la kontsertid, laulupeod, spordivõistlused, PÖFF jne.: näiteks pakett, kus on sündmuse premium-piletid lennuga Eestisse ja tagasi, ja võib-olla isegi hotellitoad. Lisaks lennufirma-poolne täiendav infra erisuguse varustuse transportimiseks: muusikariistade ja mittestandardse kujuga sporditarvete turvaline transport ja käitlemine.
Koostööd saaks teha suursündmuste korraldajatega, hotellide ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega (või mingi muu quangoga, sest EAS tahetakse vist üldse kinni panna), mispuhul riik võiks omalt poolt toetada ajakohase reklaamiga ntx välisriikides, sest Estonian Airi otse toetada vist ei saa.
Kui seda ei saa riik, mis on muuseas täiesti võimalik, siis seda saaks teha näiteks koostöös turismiettevõtetega, hotellide ja suuremate sündmuste korraldajatega. Praegu on selline seis, et nagu polekski Estonian Air Eesti turismiettevõtetega midagi huvitavat koos tegemas (ok, ma pole seda uurinud, kas üldse) ja igaüks nagu teeb mis ise tahab ja käib oma suunas.
Lisavariant oleks panna lennukid tööle Euroopas sinna, kus parasjagu on nõudlus lennureisidele suurem kui kohalik ressurss seda antud hetkel võimaldada suudaks.
Sildid:
Economy,
Eesti keeles,
Estonian Air,
Poliitika
IRL. Mis valesti läks.
Vastukajana PM artiklile "Riisalo: Viimastel sündmustel on teatav mõju IRL-i reitingule"
Niisiis:
- "Kodukulud alla"-teemalise "Me täitsime lepingu"-kampaania õite vilets ajastus. Enne oleks tulnud tellida perioodilised küsitlused sõltumatult küsitlusfirmalt (või näiteks mingi ajakohane Konjunktuuriinstituudi uuring) ja siis alles, kui tulemus on suht järjekindlalt positiivne, tulla (valimis)lepingu täitmise teemaga välja, koos viitega küsitluse tulemusele, et jutt oleks usutavam;
- Kriitikatalumatus haldusreformi teemal (Aivar Krooni kaasus, vt. "Ministri korraldus viis IRL-ist lahkumiseni", PM 09.03.2013);
- Sundparteistamine Peipsi juures;
- Erki Nool ja sallimatus (homoteema), mispuhul tuleb Riigikogu esimehel ja IRL-i aseesimehel Ene Ergmal Noolt läbimõtlematu avalduse pärast sisuliselt korrale kutsuda, et Noole tehtud omaväravast tekkinud halba PR-i pehmendada.Nool on oma vanuse kohta ilus mees ja nunnumeeter on tema peale muidugi põhjas (vt. pilaajakirja "Kõva Mees" "nädala kaanepoiss" :-), aga üks endast lugu pidav Riigikogu liige peaks siiski tõsiselt kaaluma enne kui ta teeb sama ebameeldiva avalduse homode kohta, mis üks teine riigikoguja eesti keele kohta.Õnneks palju aega mööda ei läinud, kui Liisa Pakosta avaldas IRL-i vabanduse. Ehkki homoteema on endiselt üleval, pesi IRL oma käed skandaalist kiiremas korras puhtaks (võib-olla ka sellepärast, et ees seisis Riigikogu esimehe valimine ja pahameeletorm tuli kiiresti summutada). Jaa, vennad on efektiivsed :>
Sildid:
Eesti keeles,
erakonnad,
IRL,
parteid,
Poliitika,
Post if lost,
Postimees
neljapäev, 23. august 2012
E-sõidupiletist ja palju muud
Lugu inspireeris kirjutama Delfis avaldatud uue aasta Tallinna ühistranspordi hinnakirja artikkel, mille kommentaar venis nii pikaks nagu seesinane. Lõpuks otsustasin selle Delfis mitte avaldada.
See tallinlaseks ja mittetallinlaseks liigitamine on väga tõenäoliselt põhiseadusevastane ja ilmselt jõuab see otsaga Riigikohtusse, kui keegi aktiivne kodanik meie niigi leebele õiguskantslerile avalduse esitab.
Üleskutse teiste omavalitsuste poolt tallinlastele hinda kergitada on just see, mida keskerakondlikud tegelased tahavad, et tekiks inimeste (tallinlased vs mittetallinlased) ja regioonide (Tallinn vs Tartu jne) vahel lõhe ja käärimine. Arvake ära kolm korda, kelle ja mille eesmärke see teeniks.
Eestlasi ja eestimaalasi peab ühendama ühtsus, mis selle võõra võimu Tallinnas valimiste kaudu eemaldaks. Kasvõi erakorraliste valimiste kaudu, mille kuulutaks välja näiteks valitsus.
Kuna piletisüsteemi üle hoiab kontrolli ebausaldusväärne linnavalitsus, mida juhib partei, mis juba Eesti Vabariigi taasiseseisvusest alates ebausaldusväärne, ei ole välistatud, et selle e-kaardi ümber keerlevad isikuandmed saavad olema hallatud ebausaldusväärsete isikute (jõudude) poolt — sest ma sain asjast niimoodi aru, et iga e-sõidukaart seotakse nimeliselt (on ka teisigi alasid, kus Eesti elanike isikuandmete turvalisus võib olla küsimärgi all). Siin oleks kindlasti oma sõna öelda vähemalt Andmekaitseinspektsioonil.
Tallinna "oma" sõidukaart loodigi vist seetõttu, et ID-kaardi süsteemi haldab riik.
Ideaalis ei oleks selline e-kaardi bussisõidusüsteem paha, kuid kaardid ei tohiks olla nimelised, vaid numbrilised, nagu see on praegu mobiilikaartidega. Samamoodi võiks nimega sidumine olla puhtalt vabatahtlik.
Pole vahet, kas tasuline või tasuta bussiõigus, peab see olema ühe hinnaga kõigile ja soodustused kehtiksid registreeritud elukohast sõltumata näiteks vaid lastele ja tõepoolest väga eakatele inimestele ("noored pensionärid" ei loe).
Keskerakondlik Tallinn on seda bussipiletihinda ise eri põjuseid ettekäändeks tuues jõudsasti tõstnud ja ise seega hinnatõusu tekitanud, ajades paljud inimesed ühistranspordist autodesse ja vähendades sedasi sotsiaalselt vähekindlustatud ausate inimeste liikumisvõimalusi.
Bussipileti hind läks teenuse kvaliteediga võrreldes nii kõrgeks, et ajaga kaasas käiv elanikkond muretses endale esimesel võimalusel isikliku sõiduvahendi, mis suurel määral muutuski tugeva keskklassi välimäärajaks. Mingitest rikkuritest juttu ei ole — ringi sõidavad kõige tavalisemad inimesed tehes oma igapäevaseid käike. Kokkuvõttes sai autoga liikumine kiirem, puhtam ja mugavam. Ning mis kõige olulisem — palju odavam.
Riigikogu peaks samas seaduseid täiendama ja täpsustama, et Tallinnas sellised JOKK-skeemitamised lõppeksid; eeldatavalt mingi tõsise sanktsiooniga, mille rakendamise üle otsustaks kohus. Üks Eesti elanik "Postimehe" arvamusküljel näiteks juba nõudis Tallinna võimu ülevõtmist valitsuse poolt, et normaalne elu/rütm taastuks.
Ja veel:
1955. aastal keeldus Ameerika Ühendriikides naine nimega Rosa Parks istumast bussis mustade jaoks mõeldud sektsiooni, mis tegu alustas USA-s liikumist rassilise eraldatuse lõpetamiseks ja afro-ameeriklastele kodanikuõiguste nõudmise rahumeelse liikumise alguseks.
Aktsioon oli alustajate poolt rahumeelne ja levis üle kogu riigi.
Selle kõigega seoses tuleb öelda, et seadus on võrdne kõigile ja Tallinna linna-poolne nii autosõitjate kui autota inimeste vastandamine läbi BUS-radade,
ning
pealinna poolt tallinlaste ja mittetallinlaste vahel vahettegemine peab lõppema.
Mõõt on täis.
See tallinlaseks ja mittetallinlaseks liigitamine on väga tõenäoliselt põhiseadusevastane ja ilmselt jõuab see otsaga Riigikohtusse, kui keegi aktiivne kodanik meie niigi leebele õiguskantslerile avalduse esitab.
Üleskutse teiste omavalitsuste poolt tallinlastele hinda kergitada on just see, mida keskerakondlikud tegelased tahavad, et tekiks inimeste (tallinlased vs mittetallinlased) ja regioonide (Tallinn vs Tartu jne) vahel lõhe ja käärimine. Arvake ära kolm korda, kelle ja mille eesmärke see teeniks.
Eestlasi ja eestimaalasi peab ühendama ühtsus, mis selle võõra võimu Tallinnas valimiste kaudu eemaldaks. Kasvõi erakorraliste valimiste kaudu, mille kuulutaks välja näiteks valitsus.
Kuna piletisüsteemi üle hoiab kontrolli ebausaldusväärne linnavalitsus, mida juhib partei, mis juba Eesti Vabariigi taasiseseisvusest alates ebausaldusväärne, ei ole välistatud, et selle e-kaardi ümber keerlevad isikuandmed saavad olema hallatud ebausaldusväärsete isikute (jõudude) poolt — sest ma sain asjast niimoodi aru, et iga e-sõidukaart seotakse nimeliselt (on ka teisigi alasid, kus Eesti elanike isikuandmete turvalisus võib olla küsimärgi all). Siin oleks kindlasti oma sõna öelda vähemalt Andmekaitseinspektsioonil.
Tallinna "oma" sõidukaart loodigi vist seetõttu, et ID-kaardi süsteemi haldab riik.
Ideaalis ei oleks selline e-kaardi bussisõidusüsteem paha, kuid kaardid ei tohiks olla nimelised, vaid numbrilised, nagu see on praegu mobiilikaartidega. Samamoodi võiks nimega sidumine olla puhtalt vabatahtlik.
Pole vahet, kas tasuline või tasuta bussiõigus, peab see olema ühe hinnaga kõigile ja soodustused kehtiksid registreeritud elukohast sõltumata näiteks vaid lastele ja tõepoolest väga eakatele inimestele ("noored pensionärid" ei loe).
Keskerakondlik Tallinn on seda bussipiletihinda ise eri põjuseid ettekäändeks tuues jõudsasti tõstnud ja ise seega hinnatõusu tekitanud, ajades paljud inimesed ühistranspordist autodesse ja vähendades sedasi sotsiaalselt vähekindlustatud ausate inimeste liikumisvõimalusi.
Bussipileti hind läks teenuse kvaliteediga võrreldes nii kõrgeks, et ajaga kaasas käiv elanikkond muretses endale esimesel võimalusel isikliku sõiduvahendi, mis suurel määral muutuski tugeva keskklassi välimäärajaks. Mingitest rikkuritest juttu ei ole — ringi sõidavad kõige tavalisemad inimesed tehes oma igapäevaseid käike. Kokkuvõttes sai autoga liikumine kiirem, puhtam ja mugavam. Ning mis kõige olulisem — palju odavam.
Riigikogu peaks samas seaduseid täiendama ja täpsustama, et Tallinnas sellised JOKK-skeemitamised lõppeksid; eeldatavalt mingi tõsise sanktsiooniga, mille rakendamise üle otsustaks kohus. Üks Eesti elanik "Postimehe" arvamusküljel näiteks juba nõudis Tallinna võimu ülevõtmist valitsuse poolt, et normaalne elu/rütm taastuks.
Ja veel:
1955. aastal keeldus Ameerika Ühendriikides naine nimega Rosa Parks istumast bussis mustade jaoks mõeldud sektsiooni, mis tegu alustas USA-s liikumist rassilise eraldatuse lõpetamiseks ja afro-ameeriklastele kodanikuõiguste nõudmise rahumeelse liikumise alguseks.
Aktsioon oli alustajate poolt rahumeelne ja levis üle kogu riigi.
Selle kõigega seoses tuleb öelda, et seadus on võrdne kõigile ja Tallinna linna-poolne nii autosõitjate kui autota inimeste vastandamine läbi BUS-radade,
ning
pealinna poolt tallinlaste ja mittetallinlaste vahel vahettegemine peab lõppema.
Mõõt on täis.
Sildid:
comment,
Eesti keeles,
eluolu,
Poliitika,
soc.sci,
Tallinn,
ühistransport
neljapäev, 8. september 2011
Reflections on the Politico/NBC News Republican Presidential Candidates Debate at Reagan Library
What began as a quick write-up based on comments written during the debate, became a more lengthy post, due to my near-perfectionist efforts at design.
So, in the quickest order, I found the best stream of the chatter at Ronald Reagan Presidential Library was embedded at The Right Scoop website, courtesy of the-always-resourceful-MSNBC.
The candidates start and often continue with spewing rhetorical crap, mostly dodging difficult subjects and questions. Bachmann and Cain outshine everyone else in this.
The Republican candidates always mention the number of children they have and the number of adopted children they have. Lots of children for "old times' insurance", I suppose...
Jon Huntsman only has two and these are adopted, also, and legally brought over to the U.S. Why didn't he adopt American children??
• Michele Bachmann frets about "Obamacare", mentions Obama rather often, maybe just as Obama mentioned Bush-Cheney throughout his campaign. After that, other candidates are very much agreeable enough to fret about "Hillarycare". Otherwise lots of hot air. Bachmann criticizes Obama on Libya, thinks it was wrong to go there (Obama really didn't, but I don't understand where her allegiances lie). I infer her support for oil drilling in Everglades (talks about energy and responsibility). Confuses green job creation in Spain and its high unemployment, which was caused by a construction and property bust.
• Mitt Romney manages to mention renewable resources, too, where he proposes a mixed package, which I say, is a wise move. Mentions even oil shale (!).
Thinks that Obama has to go (which everyone else heartily agrees with), yet offers no solutions himself, except creating nebulous "jobs" — maybe in the fashion that Bachmann talked about getting gas prices to $2/gal.
Romney believes in the Tea Party movement. Foundlessly criticizes Obama. Talks about the middle class, only that the Republican middle class are the rich.
• Ron Paul is old, criticizes Reagan's policy (though loves his 'message'), and criticizes really everything, so remaining an eternal opposition figure. Wants to abolish TSA (maybe because of probably having been subject to a 'pat-down', given his frequent trips on airplanes, but we don't know that :).
• The Texas governor Rick Perry says stupid things, thinks Social Security is a Ponzi scheme. Calls Texas education cuts 'thoughtful reductions', then claims that there's no dearth of educated people in Texas, because of Facebook and Toyota having opened base there — but that's because Texas has about the lowest taxes in all of the U.S.
Perry, though, likes a balanced budget by wanting an amendment passed to support it. Then somehow offers platitudes to Obama (I hear an attempt to woo conservative democrats). Wants clear entrance and exit strategies when invading another country, criticizes Obama on this, yet that was a burden bourne out of Obama's predecessors.
Gaffe: "Ozone levels down Xx%!"
As governor, has signed the most executions in a state to date (which means more than GWB), doesn't lose sleep if even one person executed is innocent, because he believes that there is a working (and 'just') system in place.
• Herman Cain (the only African-American Republican candidate, who's speech also has a nice twang :) wants to fix everything — this infers all things being broken, even in crisis, which everyone agrees with. Does not answer about GE getting huge profits, but legally not having to pay taxes in the U.S. The answer is iffy.
• Jon Huntsman (Idaho) is too slick in both speech and appearance and has a deep tan. Did he spend a vacation in Mexico? Thinks "we've lost our confidence as a country," wants to make his eyes misty — Is that for real? Has two adopted children. What about biological children? Wants to bring troops home (audience claps hands) and has good ideas about how to go on in Afghanistan. Does not cut down on hot fluff, though. Supports science (vis-a-vis creationism, climate change caused by human activity, I didn't hear anything about stem cells).
Everyone agrees with Homeland Security Dpt.
• Newt Gingrich is seasoned, agrees with Obama's programme of charter schools. Proposes humane treatment of illegal immigrants, not deporting them.
• Rick Santorum is a Roman Catholic candidate. Has the most balanced rhetoric, but is very uninformed and stutters — the latter not necessarily being a bad trait, given the popularity of "The King's Speech", all of which also reminds me about Lt. Reginald Barclay in "Star Trek: The Next Generation". Was positive about immigration.
For a long while Telemundo journo's face is not shown at the beginning.
To follow the debates further, see here.
My wish-list of Republican policies based on the debate
So, in the quickest order, I found the best stream of the chatter at Ronald Reagan Presidential Library was embedded at The Right Scoop website, courtesy of the-always-resourceful-MSNBC.
The candidates start and often continue with spewing rhetorical crap, mostly dodging difficult subjects and questions. Bachmann and Cain outshine everyone else in this.
The Republican candidates always mention the number of children they have and the number of adopted children they have. Lots of children for "old times' insurance", I suppose...
Jon Huntsman only has two and these are adopted, also, and legally brought over to the U.S. Why didn't he adopt American children??
• Michele Bachmann frets about "Obamacare", mentions Obama rather often, maybe just as Obama mentioned Bush-Cheney throughout his campaign. After that, other candidates are very much agreeable enough to fret about "Hillarycare". Otherwise lots of hot air. Bachmann criticizes Obama on Libya, thinks it was wrong to go there (Obama really didn't, but I don't understand where her allegiances lie). I infer her support for oil drilling in Everglades (talks about energy and responsibility). Confuses green job creation in Spain and its high unemployment, which was caused by a construction and property bust.
• Mitt Romney manages to mention renewable resources, too, where he proposes a mixed package, which I say, is a wise move. Mentions even oil shale (!).
Thinks that Obama has to go (which everyone else heartily agrees with), yet offers no solutions himself, except creating nebulous "jobs" — maybe in the fashion that Bachmann talked about getting gas prices to $2/gal.
Romney believes in the Tea Party movement. Foundlessly criticizes Obama. Talks about the middle class, only that the Republican middle class are the rich.
• Ron Paul is old, criticizes Reagan's policy (though loves his 'message'), and criticizes really everything, so remaining an eternal opposition figure. Wants to abolish TSA (maybe because of probably having been subject to a 'pat-down', given his frequent trips on airplanes, but we don't know that :).
• The Texas governor Rick Perry says stupid things, thinks Social Security is a Ponzi scheme. Calls Texas education cuts 'thoughtful reductions', then claims that there's no dearth of educated people in Texas, because of Facebook and Toyota having opened base there — but that's because Texas has about the lowest taxes in all of the U.S.
Perry, though, likes a balanced budget by wanting an amendment passed to support it. Then somehow offers platitudes to Obama (I hear an attempt to woo conservative democrats). Wants clear entrance and exit strategies when invading another country, criticizes Obama on this, yet that was a burden bourne out of Obama's predecessors.
Gaffe: "Ozone levels down Xx%!"
As governor, has signed the most executions in a state to date (which means more than GWB), doesn't lose sleep if even one person executed is innocent, because he believes that there is a working (and 'just') system in place.
• Herman Cain (the only African-American Republican candidate, who's speech also has a nice twang :) wants to fix everything — this infers all things being broken, even in crisis, which everyone agrees with. Does not answer about GE getting huge profits, but legally not having to pay taxes in the U.S. The answer is iffy.
• Jon Huntsman (Idaho) is too slick in both speech and appearance and has a deep tan. Did he spend a vacation in Mexico? Thinks "we've lost our confidence as a country," wants to make his eyes misty — Is that for real? Has two adopted children. What about biological children? Wants to bring troops home (audience claps hands) and has good ideas about how to go on in Afghanistan. Does not cut down on hot fluff, though. Supports science (vis-a-vis creationism, climate change caused by human activity, I didn't hear anything about stem cells).
Everyone agrees with Homeland Security Dpt.
• Newt Gingrich is seasoned, agrees with Obama's programme of charter schools. Proposes humane treatment of illegal immigrants, not deporting them.
• Rick Santorum is a Roman Catholic candidate. Has the most balanced rhetoric, but is very uninformed and stutters — the latter not necessarily being a bad trait, given the popularity of "The King's Speech", all of which also reminds me about Lt. Reginald Barclay in "Star Trek: The Next Generation". Was positive about immigration.
Misc and Other gripes
Sarah Palin's noted absence has taken away some of the entertainment value from the debate.For a long while Telemundo journo's face is not shown at the beginning.
To follow the debates further, see here.
Conclusion
Of most Republican candidates, each have at least one good idea — These are Romney, Paul, Perry, Huntsman, Gingrich, and Santorum (well, so-so). Perry even has two, Huntsman three, Gingrich is tied between the two. Santorum has said the least, so in many ways he's trying to cover his base.My wish-list of Republican policies based on the debate
(In a somewhat increasing order of importance)
- Support science vis-a-vis creationism and climate change caused by human activity (Huntsman);
- Implement charter schools — this should circumvent stubborn teacher's unions (Gingrich);
- Abolish TSA (Paul) — then what?
- Diversify energy production and supply (Romney) — this would put a simmer on oil and gas prices;
- Balance the budget (Perry) — How? Only with cuts and no tax increases?
- Bring troops home, realign Afghanistan strategy and tactics to adapt to asymmetrical warfare (Huntsman);
- Have clear entry and exit strategies when invading a country, and then only under a U.N. mandate (Perry);See in-depth commentary in the sidebar —Necessary exceptions could be had with a budget surplus, as happened with the Bosnian War and Kosovo, which actions met stiff opposition from Russia and China.OTOH, the actions taken re Libya (before UN-mandated action) and Syria in the condition of a lack of money for any further U.S.-based adventures are cheap — just wait until the local people have protests, an uprising, and then a revolution. Maybe a civil war, if the dictator is a nasty d***head.Afghanistan notwithstanding, such a flow of events could have taken place in Iraq, and with a substantially lesser loss of lives, blood and treasure on either side, popular support guaranteed (see current events, like the Arab Spring). This could even have inspired more people in Iran.Furthermore, lots of friendly oil-rich countries post-Arab Spring should be happy to export to the West (potentially a mutual feeling), which should bring petrol prices well down from current levels. Suppose the U.S. were always like it now is during the Arab Spring, then countries of that region would have been even friendlier, but The Street over there is very suspicious because of heavy infractions past and current. Now it's not the U.S., but Facebook, Twitter and Google.Not so in North Korea, but we can wait ... :>A very unfortunate thing is that dictatorial states are fairly often supported and propped up by large authoritarian countries that are not particularly friendly towards the West. This is usually caused by a lack of Western friends because of various human rights infringements and other failures of state. Well, if there are no Western friends, odd and interesting Eastern players don't have the ethical qualms to be the new partners.Some would claim that Iraq was very much like that, stubbornly being in a situation that made inevitable an invasion on itself, but who knows. Suppose if the regime there fell in the fashion of an "Arab Spring", the corruption of the Oil for Food programme would eventually have been unveiled anyway. Look at all the uncovered wheeling and dealing done with Ghaddafi, Sons, & Co. prior to his regime's fall.Given the impetus for the Arab Spring, then maybe there's still good reason to have awkward friendships?
- Humane treatment and no deportations of illegal immigrants, the latter provided there is no criminal record (Gingrich and Santorum) — What to do with those who are still crossing over now?
Then someone (Romney?) proposed fixing the legal immigration system — What really are the Republicans' good ideas as to how?Both legal and illegal immigrants that do get over, find work and live normal lives are some of the best people already. Here's why:
• The legal immigrants, because they have the necessary skills and language abilities, and because they have persevered throughout the bureaucracy of the legal immigration system;
• The illegal immigrants from Latin America, because they have persevered through a very taxing endeavour from whichever South American country over to the U.S.Do keep in mind that some of the immigrants don't survive the journey.Same with African immigrants to Europe. At least Al-Jazeera now has a whole programme devoted to warning about the pitfalls of life in the West.
Sildid:
Ameerika Ühendriigid,
comment,
CSS,
In English,
Kiiruga,
Poliitika,
satiir,
soc.sci,
United States
reede, 25. märts 2011
Estonia's Kyoto deal
This post is in reaction to comments to a post by AnTyx about Estonia's acquisition of electric cars by Mitsubishi for trading pollution quotas (or, if you will, emissions — also called assigned amount units or AAU's) to Japan under the Kyoto Protocol).
The rare-earth metals issue is half-moot: It's not so much about mining them, but producing and processing them to some usable state, and outside China, Estonia's Silmet are like the only supplier (a few moons ago there were articles about Silmet both in EPL and The Economist); while Australia et al. are restarting production — they had to stop, because Chinese supplies were so cheap, and then China raised prices when it turned out that they were the only major producer and supplier (like there's anything new in such a world of business).
So I figured that this isn't just pure chance that Mitsubishi, Japan, and Estonia got off with this a great deal wrt. pollution quotas and electric cars (the batteries of which require rare-earth metals :).
The rare-earth metals issue is half-moot: It's not so much about mining them, but producing and processing them to some usable state, and outside China, Estonia's Silmet are like the only supplier (a few moons ago there were articles about Silmet both in EPL and The Economist); while Australia et al. are restarting production — they had to stop, because Chinese supplies were so cheap, and then China raised prices when it turned out that they were the only major producer and supplier (like there's anything new in such a world of business).
So I figured that this isn't just pure chance that Mitsubishi, Japan, and Estonia got off with this a great deal wrt. pollution quotas and electric cars (the batteries of which require rare-earth metals :).
Sildid:
comment,
Economy,
Estonia,
Future,
In English,
inglise keeles,
money,
Poliitika
reede, 11. märts 2011
Venelased, valimised, väljaränne
Kommentaar Jevgeni Ossinovski poolt "Postimehes" väljaöeldule:
"Vene noored ei huvitu poliitikast, nende valdavaks eesmärgiks on välismaale siirdumine."Sellest johtuvalt ongi Keskerakonna valimiskampaanias ja retoorikas juttu "suurest väljarändest" ja et siis eeldatavasti noorte vene rahvusest väljarännanute mingil moel tagasi saamise püüetega, sest tegemist on ju selle erakonna potentsiaalse elektoraadi teatud eemaldumisega nii Eestist kui ka siinsest poliitikast.
Sildid:
comment,
CSS,
Eesti keeles,
eluolu,
hajusasustus,
Kiiruga,
Poliitika,
Postimees,
soc.sci
teisipäev, 11. jaanuar 2011
Me ei vaja uut valimisseadust
Asi on paljuski selles, et meil Eestis kehtib (modifitseeritud) D'Hondt-i meetod, mille kasutustulemus on see, et Eestis valitakse erakondi ja mitte isikuid/kandidaate.
Punktiga "võitja saab kõik" (ehk "First Past the Post", nagu seda näiteks Ühendkuningriikide valimissüsteemi lihtsustatult kirjeldatakse), kus kõige rohkem hääli saanud partei saab võitjaks, ei ole ma üldse nõus.
Nimelt seetõttu, et kui kõige rohkem hääli saanud partei vaated (korruptiivsus ja riigikorra õõnestamise soov) erinevad diametraalselt ülejäänud parlamendi vaadetega, ei taha mina üldse, et säärane partei võimule saaks. Eriti veel, kui kogu rahva enamus selle partei poolt hääletanud ei ole.
Mõttekas ongi praegune süsteem, kui ebameeldiva partei ja ka opositsiooni esindajate vastaseid on parlamendis proportsionaalselt rohkem, siis võidu saab loomulikult kooslus, mida toetab suurem rahva enamus. — Näitlikus olukorras, kus parlamendis on 101 kohta, ei saagi "sotsiaalselt hooliv" partei või parteide kooslus võitu (valitsusse) isegi siis, kui säärane partei on saanud kõige rohkem hääli, kuid vaid 30 kohta Riigikogus ning teine lihtinimese jaoks sarnaste vaadetega partei 15 kohta (mõlema peale kokku 45 või näiteks 30+8+7, kui on kolm sarnaste/kattuvate vaadetega parteid); ainult et sellisel juhul puudub nendel parlamendis ikkagi enamus: teisel pool on 56 parlamendiliiget, kes kuuluvad paremerakondadesse. Peale koalitsiooniläbirääkimisi otsustavad 56 parlamendisaadikut saanud erakonnad moodutada koalitsiooni või seda jätkata. President samuti arvutab veidi, teeb omad järeldused ja annab ülesande valitsuse moodustada erakonnal, mis sai maailmavaatelise enamuse saanud ja kokkuleppe moodustanud blokis (56) kõige rohkem parlamentääre (kui see erakond sai 30 häält ja teine 26).
Maailmavaateline enamus kuulub erakondade kooslusele, milline hoiab poliitilist liini, mis oleks riigile ja rahvale kasulik (ja mitte kahjulik).
Eestis moodustavad riigile ja rahvale (et riik ongi rahvas) hea koosluse nö valged erakonnad, kelle hulka kuuluvad Isamaa ja Res Publica Liit, Reform, Sotsiaaldemokraadid ja Rohelised. Rahvaliit jääb nende lähedale, sest minu arusaamist mööda ei ole nende üldine joon õõnestada või kahjustada riiklust. Keskerakond nende hulka ei kuulu.
Maailmavaateliselt suudaksid Keskerakonnaga koos olla Reform (Kallase valitsus), Sotsiaaldemokraadid (Tallinna linnavalitsuses Pihliga) ja võib-olla Rahvaliit (sest nagu ka Keskerakond, on nad on praegu opositsioonis, kuid võivad vajadusel hääletada koalitsiooniga koos).
Näide elust: Keskerakond valitsusse igal juhul ei saa, sest rahva enamus on hääletanud nende erakondade poolt, mis on Keskerakonna vastu. Samamoodi ei ole Edgar Savisaar kunagi olnud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi peaminister.
• Jüri Saare hinnang, milles ta ei pea Eesti praegust poliitilist- ja valimissüsteemi võrrelduna arenenud Lääne demokraatiatega millekski, on kohatu ja küüniline.
Esiteks on Eesti nii ajalooliselt kui kultuuriliselt alati olnud Lääne osa ja seda ka nüüdki, kui me kuulume Euroopa Liitu, NATO-sse, OECD-sse, oleme Eurotsooni liige ja Schengeni viisaruumis. Ning mis siis, et me ei ole veel nii rikkad. Rikkuse saavutamine ei ole pelgalt aastate, vaid aastakümnete töö.
Eesti valimissüsteemis kasutatav D'Hondt-i meetod on kasutusel Islandil, Soomes, Taanis, Hollandis, Belgias, Austrias, Hispaanias, Portugalis, Jaapanis, Šotimaal, Walesis ja Põhja-Iirimaal.
Kõigis nendes riikides on Eestiga võrreldes osaliselt või suuresti pikem demokraatiakogemus ning Eesti demokraatia ja valimissüsteem on oma praegustelt põhimõtetelt täiesti võrreldav nende riikide demokraatiatega.
Et Eestile on kasulik nö valgete ja/või ka paremerakondade võim, tuleneb sellest, et seni kuni Riigikokku ja kohalikule tasandile satuvad ka Eesti maa ja rahva kahjuks kallutatud jõud, tuleb alatasa (olukorrale vastavalt mitte tingimata kogu aeg) tegelda sellega, et Eestile kahjulikud jõud võimule ei saaks ning et nende võimalused juba omatavat võimu kuritarvitada oleksid võimalikult piiratud.
Kuni olukord praeguse riigikorra ülalhoidmiseks täielikult lahenenud ei ole, siis senimaani ongi kogu ülaltoodut arvestades jäänud Eestis laiem poliitiline diskursus (arutlustase) ahtakeseks: poliitiline välisvaenalane hingab liiga lähedalt kuklasse ja lihtlabane "krae üleskeeramine" siinjuhul ei aita.
Kõigest sellest johtuvalt näiteks käibki Tallinna ja riigi omavaheline kemplemine ning korruptsiooniskandaalid Keskerakonna ümber.
Ning on tõesti tõsi, et kuna poliitiline diskursus on aher, sest Eesti on endast sõltumatutel põhjustel mitmeski mõttes ellujäämisrežiimis, saavad kannatada ka need erinevad rahvakihid, kes algmisel ja lihtsamal tasandil tõesti vajavad toetust, kaitset ja hoolivust. Meil lihtsalt ei ole seda luksust turvalisusele, mida on belglastel, kes saavad nautida oma maa valitsuskriisi (selle moodustamise kriisi) flaamide ja valloonide pideva kemplemise pärast.
Tõepoolest, Eesti demokraatias on palju arenguruumi.
Jüri Saare esitatud drastilisi variante mina mingil juhul ei toetada ei saa. See-eest Delfi kommentaariumis
Punktiga "võitja saab kõik" (ehk "First Past the Post", nagu seda näiteks Ühendkuningriikide valimissüsteemi lihtsustatult kirjeldatakse), kus kõige rohkem hääli saanud partei saab võitjaks, ei ole ma üldse nõus.
Nimelt seetõttu, et kui kõige rohkem hääli saanud partei vaated (korruptiivsus ja riigikorra õõnestamise soov) erinevad diametraalselt ülejäänud parlamendi vaadetega, ei taha mina üldse, et säärane partei võimule saaks. Eriti veel, kui kogu rahva enamus selle partei poolt hääletanud ei ole.
Mõttekas ongi praegune süsteem, kui ebameeldiva partei ja ka opositsiooni esindajate vastaseid on parlamendis proportsionaalselt rohkem, siis võidu saab loomulikult kooslus, mida toetab suurem rahva enamus. — Näitlikus olukorras, kus parlamendis on 101 kohta, ei saagi "sotsiaalselt hooliv" partei või parteide kooslus võitu (valitsusse) isegi siis, kui säärane partei on saanud kõige rohkem hääli, kuid vaid 30 kohta Riigikogus ning teine lihtinimese jaoks sarnaste vaadetega partei 15 kohta (mõlema peale kokku 45 või näiteks 30+8+7, kui on kolm sarnaste/kattuvate vaadetega parteid); ainult et sellisel juhul puudub nendel parlamendis ikkagi enamus: teisel pool on 56 parlamendiliiget, kes kuuluvad paremerakondadesse. Peale koalitsiooniläbirääkimisi otsustavad 56 parlamendisaadikut saanud erakonnad moodutada koalitsiooni või seda jätkata. President samuti arvutab veidi, teeb omad järeldused ja annab ülesande valitsuse moodustada erakonnal, mis sai maailmavaatelise enamuse saanud ja kokkuleppe moodustanud blokis (56) kõige rohkem parlamentääre (kui see erakond sai 30 häält ja teine 26).
Maailmavaateline enamus kuulub erakondade kooslusele, milline hoiab poliitilist liini, mis oleks riigile ja rahvale kasulik (ja mitte kahjulik).
Eestis moodustavad riigile ja rahvale (et riik ongi rahvas) hea koosluse nö valged erakonnad, kelle hulka kuuluvad Isamaa ja Res Publica Liit, Reform, Sotsiaaldemokraadid ja Rohelised. Rahvaliit jääb nende lähedale, sest minu arusaamist mööda ei ole nende üldine joon õõnestada või kahjustada riiklust. Keskerakond nende hulka ei kuulu.
Maailmavaateliselt suudaksid Keskerakonnaga koos olla Reform (Kallase valitsus), Sotsiaaldemokraadid (Tallinna linnavalitsuses Pihliga) ja võib-olla Rahvaliit (sest nagu ka Keskerakond, on nad on praegu opositsioonis, kuid võivad vajadusel hääletada koalitsiooniga koos).
Näide elust: Keskerakond valitsusse igal juhul ei saa, sest rahva enamus on hääletanud nende erakondade poolt, mis on Keskerakonna vastu. Samamoodi ei ole Edgar Savisaar kunagi olnud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi peaminister.
• Jüri Saare hinnang, milles ta ei pea Eesti praegust poliitilist- ja valimissüsteemi võrrelduna arenenud Lääne demokraatiatega millekski, on kohatu ja küüniline.
Esiteks on Eesti nii ajalooliselt kui kultuuriliselt alati olnud Lääne osa ja seda ka nüüdki, kui me kuulume Euroopa Liitu, NATO-sse, OECD-sse, oleme Eurotsooni liige ja Schengeni viisaruumis. Ning mis siis, et me ei ole veel nii rikkad. Rikkuse saavutamine ei ole pelgalt aastate, vaid aastakümnete töö.
Eesti valimissüsteemis kasutatav D'Hondt-i meetod on kasutusel Islandil, Soomes, Taanis, Hollandis, Belgias, Austrias, Hispaanias, Portugalis, Jaapanis, Šotimaal, Walesis ja Põhja-Iirimaal.
Kõigis nendes riikides on Eestiga võrreldes osaliselt või suuresti pikem demokraatiakogemus ning Eesti demokraatia ja valimissüsteem on oma praegustelt põhimõtetelt täiesti võrreldav nende riikide demokraatiatega.
Et Eestile on kasulik nö valgete ja/või ka paremerakondade võim, tuleneb sellest, et seni kuni Riigikokku ja kohalikule tasandile satuvad ka Eesti maa ja rahva kahjuks kallutatud jõud, tuleb alatasa (olukorrale vastavalt mitte tingimata kogu aeg) tegelda sellega, et Eestile kahjulikud jõud võimule ei saaks ning et nende võimalused juba omatavat võimu kuritarvitada oleksid võimalikult piiratud.
Kuni olukord praeguse riigikorra ülalhoidmiseks täielikult lahenenud ei ole, siis senimaani ongi kogu ülaltoodut arvestades jäänud Eestis laiem poliitiline diskursus (arutlustase) ahtakeseks: poliitiline välisvaenalane hingab liiga lähedalt kuklasse ja lihtlabane "krae üleskeeramine" siinjuhul ei aita.
Kõigest sellest johtuvalt näiteks käibki Tallinna ja riigi omavaheline kemplemine ning korruptsiooniskandaalid Keskerakonna ümber.
Ning on tõesti tõsi, et kuna poliitiline diskursus on aher, sest Eesti on endast sõltumatutel põhjustel mitmeski mõttes ellujäämisrežiimis, saavad kannatada ka need erinevad rahvakihid, kes algmisel ja lihtsamal tasandil tõesti vajavad toetust, kaitset ja hoolivust. Meil lihtsalt ei ole seda luksust turvalisusele, mida on belglastel, kes saavad nautida oma maa valitsuskriisi (selle moodustamise kriisi) flaamide ja valloonide pideva kemplemise pärast.
Tõepoolest, Eesti demokraatias on palju arenguruumi.
Jüri Saare esitatud drastilisi variante mina mingil juhul ei toetada ei saa. See-eest Delfi kommentaariumis
tqnise väljatoodud variant parteinimekirjade moodustamisest näiteks sisevalimiste teel on teretulnud.
pühapäev, 16. mai 2010
Kuidas eesti keel kirillitsas välja näeb
Ehk et mida Eesti graffitil maailmale öelda on :-)
Sama pilt Picasawebis ja otsingu järgi kõige varasema kuupäevaga siin.
Ja muuseas, kes on autor??
Sama pilt Picasawebis ja otsingu järgi kõige varasema kuupäevaga siin.
Ja muuseas, kes on autor??
Sildid:
2009,
Eesti keeles,
eluolu,
Foto,
Graffiti,
meelelahutus,
Nali,
Poliitika,
Tallinn
pühapäev, 18. oktoober 2009
Skulskaja valimiseelne kommentaar
Jelena Skulskaja on, nagu alati, tasemel ning kirjutas "Postimehes" väga hea jutu kohalike inimeste meelsusest üksteise suhtes.
Seega teatud reaktsioon juba kirjutatud viiele kommentaarile:
Võib-olla püüab Skulskaja lihtsalt meelde tuletada, et kõiki ja kõike, mis ei paista "oma", ei saa alati ühe puuga võtta.
Arvan, et kohalikel (väga vokaalsetel?) eestlastel ja venelastel ei ole endi seas veel täielikult välja kujunenud taju sellest, et mõlemad pooled on üksteise suhtes teatud transformatsiooni-faasis. Selle taju puudumist võivad eri pooltelt läbi erisuguste väljaannete toita äärmuslikult meelestatud instantsid ja üksikisikud, olles siis oma eesmärkides enam varjatud või vähem varjatud.
Kas poolte teisenemine liigub siis üksteisele lähemale, ei tea, kuid et transformatsioon kätkeb endas seda, mida Skulskaja kirjeldas ettekujutusena riigist -- rahvakeskne vs. üksikisiku-keskne. Loodetavasti liigub see üksikisiku-kesksuse suunas, aga kuhu see teisenemine tegelikult liigub kohalike venelaste eri kihtide seas, ei ole selge.
Võimalik, et mõnel noorel sotsioloogil oleks hea teha yks huvitav uurimustöö (või rohkem?) selle kohta, kuidas ja millisena vastavalt Skulskaja ülaltood kriteeriumitele peamised rahvusgrupid Eestis tajuvad Eesti riiki, kuidas ja millisena Vene riiki ning millised on näiteks nende kahe riigi vahelised võrdlusmomendid. — Nii igapäevaelus ja asjaajamises kui ka ametliku suhtlemise tasandil.
Võib-olla oleks see teatud meelsusmonitooring, mida paljudki küsitlusfirmad teevad, kuid nende kriteeriumid on tihti suhteliselt kuivad, et ehk siis midagi jääb ikkagi puudu. Kas on siis võrdlusmomente vähe või kui võtta kohalikke venelasi, et kas on siis nende identiteedis kahestumine, jäigastumine, kriis või hoopiski ühestumine/samastumine asukohaga, kus nad praegu on, jäädes samal ajal iseendaks.
Tugeva eesti identiteediga poolvenelasena on niisuguseid küsimusi väga huvitav vaagida. Et kas siis minu identiteet võimaldab või pärsib arusaamist kahe kogukonna vahelistest suhetest — kas olen ma kummalegi poolele venelane/eestlane või ei olegi ma eestlane eestlastele ja venelane venelastele? Jahnoh, ma tunnen ennast rohkem eestlasena ning Vene klassikute kultuuri tunnetus on nõrgavõitu.
Näiteks Vene kultuuri tunnetuses kätkevad minu jaoks olulist rolli näiteks klassikaline muusika, mõned filmid ("Kured lendavad", "Intertüdruk", Šuriku seiklused) või umbes käputäis väga häid koomikuid (osad neist on ukrainlased: Jevgeni Petrosjan, Jelena Stepanenko, Jelena Vorobei, Ponomarenko-vennad, Vladimir Vinokur, Svjatoslav Ješenko, Uued Vene Vanamemmed, Igor Hristenko jpt). Nii palju siis praegu.
Seega teatud reaktsioon juba kirjutatud viiele kommentaarile:
Võib-olla püüab Skulskaja lihtsalt meelde tuletada, et kõiki ja kõike, mis ei paista "oma", ei saa alati ühe puuga võtta.
Arvan, et kohalikel (väga vokaalsetel?) eestlastel ja venelastel ei ole endi seas veel täielikult välja kujunenud taju sellest, et mõlemad pooled on üksteise suhtes teatud transformatsiooni-faasis. Selle taju puudumist võivad eri pooltelt läbi erisuguste väljaannete toita äärmuslikult meelestatud instantsid ja üksikisikud, olles siis oma eesmärkides enam varjatud või vähem varjatud.
Kas poolte teisenemine liigub siis üksteisele lähemale, ei tea, kuid et transformatsioon kätkeb endas seda, mida Skulskaja kirjeldas ettekujutusena riigist -- rahvakeskne vs. üksikisiku-keskne. Loodetavasti liigub see üksikisiku-kesksuse suunas, aga kuhu see teisenemine tegelikult liigub kohalike venelaste eri kihtide seas, ei ole selge.
Võimalik, et mõnel noorel sotsioloogil oleks hea teha yks huvitav uurimustöö (või rohkem?) selle kohta, kuidas ja millisena vastavalt Skulskaja ülaltood kriteeriumitele peamised rahvusgrupid Eestis tajuvad Eesti riiki, kuidas ja millisena Vene riiki ning millised on näiteks nende kahe riigi vahelised võrdlusmomendid. — Nii igapäevaelus ja asjaajamises kui ka ametliku suhtlemise tasandil.
Võib-olla oleks see teatud meelsusmonitooring, mida paljudki küsitlusfirmad teevad, kuid nende kriteeriumid on tihti suhteliselt kuivad, et ehk siis midagi jääb ikkagi puudu. Kas on siis võrdlusmomente vähe või kui võtta kohalikke venelasi, et kas on siis nende identiteedis kahestumine, jäigastumine, kriis või hoopiski ühestumine/samastumine asukohaga, kus nad praegu on, jäädes samal ajal iseendaks.
Tugeva eesti identiteediga poolvenelasena on niisuguseid küsimusi väga huvitav vaagida. Et kas siis minu identiteet võimaldab või pärsib arusaamist kahe kogukonna vahelistest suhetest — kas olen ma kummalegi poolele venelane/eestlane või ei olegi ma eestlane eestlastele ja venelane venelastele? Jahnoh, ma tunnen ennast rohkem eestlasena ning Vene klassikute kultuuri tunnetus on nõrgavõitu.
Näiteks Vene kultuuri tunnetuses kätkevad minu jaoks olulist rolli näiteks klassikaline muusika, mõned filmid ("Kured lendavad", "Intertüdruk", Šuriku seiklused) või umbes käputäis väga häid koomikuid (osad neist on ukrainlased: Jevgeni Petrosjan, Jelena Stepanenko, Jelena Vorobei, Ponomarenko-vennad, Vladimir Vinokur, Svjatoslav Ješenko, Uued Vene Vanamemmed, Igor Hristenko jpt). Nii palju siis praegu.
Sildid:
Eesti keeles,
Jelena Skulskaja,
Poliitika,
Postimees
kolmapäev, 24. september 2008
Sarah Palin and What the Media Thinks of Her
- Gawker: Bias: Subtle Media Sarcasm Watch
- The Stump blog: AP: Palin abuses power in abuse of power inquiry
- AP: Palin lawyer meets with investigator in probe
- AP via Yahoo!News: Amid GOP revolt, bailout deal breaks down
- More details of dramatized politicking on the above
Update: From a comment on HuffPost:
"Sarah Palin is Hot, but her hotness is in inverse proportion to the square of how long she talks."
Tellimine:
Postitused (Atom)
