Säästupirnide taarasüsteem

Esimesena avastasin selle idee siit, kuid lõpuks tekkis küsimusi ses osas, et kas on väga mõtet. Seega seesinane on rohkem nagu ülestähendus sellest, kuidas mu mõte antud teemal jooksis.

Taarasüsteem säästupirnidele (kompaktluminofoorlampidele) on tegelikult hea mõte, aga sellega on see jama, et neidsamu pirne tuleks käitlemisel väga õrnalt liigutada, et nad katki ei läheks, sest sisaldavad mürgiseid aineid. Ses mõttes on näiteks pudelite transport praegu palju turvalisem, sest katkiminekul ei eraldu ohtlikke aineid.

Ma tõesti ei tea, kas uuemat tüüpi säästupirnid on juba disainitud nii, et nad kukkumisel kergesti katki ei läheks. Sest "klassikalised" säästupirnid tuleks siiski ümber disainida/konstrueerida selliselt, et ohtlikumad ained on vähemohtlikematest üksteisest paremini eraldatud ja pirniklaasi katkimineku risk väiksem. — Kasvõi nii, et maha kukkudes läheks pirn näiteks pooleks nagu mõni vanem mobiilitüüp (aku ja korpus lahti), aga et üldjoontes oleksid suured detailid korralikult ühes tükis (jama on siis, et sellisel lambi eri osad läheksivad üksteisest turvaliselt lahkuda ja võisivad minna lihtsamini kaduma kui nad oleks püsivalt ühes tükis).

Disaini- ja konstruktsioonimuutusi on tehtud ja nad tähendavad tavaliselt esemete suuremat hinda. Ohutuse mõttes oleks see kogu muu infrastruktuurita juba praegugi väga kasulik.

Niisuguse süsteemi juurutamisel oleks mõtet näiteks siis, kui toodetaks vastavad kastid/karbid ning kogu muu juurdekuuluv infrastruktuur koos masinatega jne.

Üks variant oleks näiteks mingi suht kukkumiskindel konteiner (esimese korraga tuli pähe plastik, aga on ka huvitavamaid aineid), kuhu kasutatud pirn panna, et kukkumisel ja/või transportimisel ei läheks katki. Õhukindel konteiner oleks üldjoontes mitmekordse kasutusega senimaani kuni on toimunud õnnetus ja eraldunud mingi määratud kogus ohtlikke aineid. Kuna osad neist võivad olla paljale silmale suht nähtamatud, siis võiks läbipaistva konteineri sisepinnal toimuda mingi keemiline reaktsioon, mis näitab värviga, et selle sees on toimunud õnnetus ja seda rohkem kasutada ja/või vabas õhus avada ei saa.

Säästupirnide automaatne käitlusjaam oleks samuti suht keerulise ülesehitusega, kuna arvestada tuleks rohkemate muutujatega kui vaid plastmass, pudel ja paber. Heaks küljeks oleks näiteks kohapeal eraldatav tooraine (elavhõbe, jm), mida saaks peale töötlust viia taaskasutusse. Siin võib-olla olekski hea mõte juurutada kergelt demonteeritavaid säästupirne (kas sellised on juba olemas?), mille eri osi oleks kerge lahti võtta ja üksteisest ära eraldada ja saata tööstuslikku ringlusesse. Eelistatavalt muidugi masinatega.

Oletame, et Eesti ja ka teiste Põhjamaade ja Euroopa ettevõtted (ja nende insenerid) teevad koostöös selle asja ära — umbes nagu ka Skype'i tehti — ning siis saaks regiooni majandus hea tõuke selles suunas, et uued vastavad tehnoloogiad saaks patenteerida ja litsenseerida, näiteks. Tehnoloogiaid saab muidugi ka edasi müüa, kuid siis oleks tegemist ühekordse tehinguga. ("Edasimüük" võiks toimuda ka litsenseerimise kaudu.)

Kokkuvõtteks

tuleb nentida, et mõnes mõttes on kompaktluminofoorlamp (CFL) oma paljudest eelistest hoolimata siiski üleminekuline tehnoloogia. Tõsi, nende eeliste seas on ka teatud kordamatuid eripärasid, kuid üleminekulisust ning kogu seda säästupirni-taara-infrastruktuuri uitmõtet on edestanud LED lamp. LED lamp on mehaaniliselt robustne, samal ajal kui suurem osa teisi kunstlikke valgusallikaid on väga õrnad. LED valgusti on küll elavhõbeda-vaba ja seega palju turvalisem kui CFL-lamp, kuid sisaldab pliid ja arseeni.

Loomulikult tuleb ka LED-lampe järelkäidelda, kuid nende tööaeg on 6,25 korda suurem kui säästulampidel (uusimatel LED-lampidel 50 000 tundi vs kvaliteetsete säästulampide 8000 tundi/8 aastat vs hõõglambi 1000 tundi/1 aasta), mis tähendab, et LED-lampe tuleb kokku vähem järelkäidelda.

Küll on luminofoorlambi eeliseks see, et selle lihtsamad variandid ei ole enam patentide poolt kaitstud, mis langetab nii nende hinda kui tõstab ka üldist saadavust; samal ajal kui LED-lampide tehnoloogiad on patentidega vägagi hästi kaitstud ning innovatsioon nende alal käib metsikus tempos. LED valgustid on kallid nii patentide kui ka keerulise tootmisprotsessi pärast; siiski on energiasääst ikkagi suurem.

Ei saa ka eitada, et ka luminofoorlampide alal on arenguid, sest enam-vähem täielise tavalise hõõglambini läks esimestest juurutustest alates veel 25–30 aastat. Õigupoolest tuleb tõdeda, et luminofooride puhul peaks see aeg nagu nüüd olema juba, kuigi uuringud käivad praegu näiteks selle nimel, et valgusallika valguseraldus võimalikult hõõglambitaoliseks arendada.

Kontekst ja ajalugu

Hõõglambid on kõigist keeldudest visad kaduma seetõttu, et külmas kliimas annavad nad sooja. — Mis sest, et hõõglambi tehnoloogia on kõigi verstapostidega arvestades ikkagi väga vana.

Hõõglambi väga algelisel meetodil on vanust ilusti üle 200 aasta, tänapäevase hõõglambi vanuseks võib pidada umbes 100 aastat:

Andmeid ingliskeelse Wikipedia artiklist hõõglambi kohta, kastis oleva teksti litsents on Creative Commons Attribution-ShareAlike License:

210 aastat tagasi lõi inglane Humphry Davy esimese elektri jõul töötava valgusallika, kui ta kasutas plaatina-hõõgniiti. 203 aastat tagasi lõi Davy esimese süsiniku-kivisüsi traatidega laterna.
177 aastat tagasi demonstreeris James Bowman Lindsay oma püsival elektrijõul töötavat valgustit ja nii on Lindsay tuntud kui esimese hõõglambi leiutaja.

Vahepeale jääb 70–75 aastat erinevate leiutajate arendustööd.

132 aastat tagasi pandi eri leiutajate/ettevõtete poolt Inglismaal ja Ühendriikides esimesed hõõglambid majadesse sisse.

Meile teada-tuntud hõõgpirnide tehnoloogia kujunes nüüdisaegsena välja veidi rohkem kui sada aastat tagasi.

108 aastat tagasi said ungarlane Sándor Just ja horvaatlane Franjo Hanaman Ungari patendi Tungsteni hõõgniidiga hõõglambi eest.
104 aastat tagasi leiutas Thomas Alva Edison sokli, mida teatakse siiani Exx nomenklatuuri all, millest Euroopas on tuntuim E27.

Tuleb välja, et klassikalised "kodu"-säästupirnid ehk kompaktluminofoorlambid on samuti suhteliselt vanaldane tehnoloogia. Ka seda tüüpi lambid võivad tavaliste hõõgpirnide järel olla veel suhteliselt visad kaduma — oma mõningaste eriomaduste poolest ning ka lihtsalt inertsist — nad on odavamad ja asutustes on nendele mõeldud fikstuure palju-palju.

Näiteks mulle meeldivad sellised säästupirnid, mis kohe väga valgeks ei lähegi, vaid teevad seda sujuvalt ja suhteliselt aeglaselt (minutiga). See on hea olukordades, kus kohemaid väga eredat valgust vaja ei ole.

Peale selle räägib samaväärsete LED-lampidega võrreldes CFL-lampide poolt ka nende suhteline tükihinna odavus, suurendatud vastupidavus ebameeldivates ilmatingimustes (LED-valgustite puhul veel uuritakse seda täiendavalt) ning peaaegu et valmistehnoloogia hõõglampidega sarnase valgusspektri saavutamiseks.

Andmeid ingliskeelse Wikipedia artiklist kompaktluminofoorlambi kohta, kastis oleva teksti litsents on Creative Commons Attribution-ShareAlike License:

120 aastat tagasi, 10 aastat peale hõõglampide üleüldise juurutamise algust, leiutas Peter Cooper Hewitt kaasaegse luminofoorlambi eellase ja neid valgusteid kasutati fotostuudiotes ja tööstustes.
Pea kolmveerand sajandit tagasi valmistasid George Inman ja General Electric esimese praktilise luminofoorlambi, mida müüdi juba 1938. ja patenteeriti 1941. aastatel. Esimene luminofoorlamp ja fikstuur demonstreeriti 1939. aasta New Yorki maailmanäitusel.

36 aastat tagasi leiutas General Electricu insener Edward Hammer spiraallambi reaktsioonina 1973. aasta naftakriisile. Et aga uue tehase tegemiseks oleks läinud $25 miljonit, jättis GE asja sinnapaika.

32 aastat tagasi tõi Philips välja esimese sissekeeratava luminofoorlambi magnetilise ballastiga, millest sai esimene edukas hõõgpirni asendaja.
27 aastat tagasi tõi Osram välja oma mudeli, mis oli esimene kompaktluminofoorlamp elektroonilise ballastiga.
17 aastat tagasi (1995) kaotas viimane spiraallambi patent kehtivuse ja seda tüüpi lambid tulid laialdaselt saadavale ning sest ajast peale on nende läbimüük pidevalt suurenenud.

Eesti kodude kontekstis tuleb mainida, et hoolimata saadavusest hästi varustatud elektritarvete poodides jäi luminofoorlamp ikkagi kalliks: toavalgustuse jaoks mõeldud LED-lampe polnud veel olemas ja luminofoorlambid olid siis nagu kõige modernsem valgustustehnika, mida 1990ndate Eestis said võimaldada ja proovida need, kes seda endale lubada said. Juba erineva kujuga fikstuur (lambiseade) oli palju kallim kui E27 sokliga agregaat, mida pikka aega vahetama ei pidanud ega pea ka nüüd. Nii või teisiti kaasneb uute tehnoloogiate kasutusele-võtt põlvkondade ja ka elukeskkonna vahetusega.

Luminofoorlampe võis läbi aastate leida alati asutustes ja alates 1990ndate algusest teistel nišialadel (näiteks laualamp kontoris ja paremates peredes ka kodus :-). Tavalise hõõglambi asendajaks ning säästulambiks ristituna sai luminofoorlamp tuntumaks 2000ndate alguses, kui ühtäkki hakkas tõusma elektri hind. Tegelikkus oli mõnes mõttes ka proosalisem, sest esiteks tekkis säästulampide mitmekesisem saadavus ja nende hinnad langesid lubatavamale tasemele, kus elektrisääst kaalus Eesti inimese jaoks tolle aja kohta uudse pirni kirvena paistva hinna üles.

Sissekeeratavate kompaktluminofoorlampide sattumine laiadesse massidesse Eestis toimus ajalise nihkega, kuna Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud selliseid lampe lihtsalt saada ja vaid väga vähesed võisid teada, et sellised koduseks kasutuseks üldse olemas on.