E-sõidupiletist ja palju muud

Lugu inspireeris kirjutama Delfis avaldatud uue aasta Tallinna ühistranspordi hinnakirja artikkel, mille kommentaar venis nii pikaks nagu seesinane. Lõpuks otsustasin selle Delfis mitte avaldada.

See tallinlaseks ja mittetallinlaseks liigitamine on väga tõenäoliselt põhiseadusevastane ja ilmselt jõuab see otsaga Riigikohtusse, kui keegi aktiivne kodanik meie niigi leebele õiguskantslerile avalduse esitab.

Üleskutse teiste omavalitsuste poolt tallinlastele hinda kergitada on just see, mida keskerakondlikud tegelased tahavad, et tekiks inimeste (tallinlased vs mittetallinlased) ja regioonide (Tallinn vs Tartu jne) vahel lõhe ja käärimine. Arvake ära kolm korda, kelle ja mille eesmärke see teeniks.

Eestlasi ja eestimaalasi peab ühendama ühtsus, mis selle võõra võimu Tallinnas valimiste kaudu eemaldaks. Kasvõi erakorraliste valimiste kaudu, mille kuulutaks välja näiteks valitsus.

Kuna piletisüsteemi üle hoiab kontrolli ebausaldusväärne linnavalitsus, mida juhib partei, mis juba Eesti Vabariigi taasiseseisvusest alates ebausaldusväärne, ei ole välistatud, et selle e-kaardi ümber keerlevad isikuandmed saavad olema hallatud ebausaldusväärsete isikute (jõudude) poolt — sest ma sain asjast niimoodi aru, et iga e-sõidukaart seotakse nimeliselt (on ka teisigi alasid, kus Eesti elanike isikuandmete turvalisus võib olla küsimärgi all). Siin oleks kindlasti oma sõna öelda vähemalt Andmekaitseinspektsioonil.

Tallinna "oma" sõidukaart loodigi vist seetõttu, et ID-kaardi süsteemi haldab riik.

Ideaalis ei oleks selline e-kaardi bussisõidusüsteem paha, kuid kaardid ei tohiks olla nimelised, vaid numbrilised, nagu see on praegu mobiilikaartidega. Samamoodi võiks nimega sidumine olla puhtalt vabatahtlik.

Pole vahet, kas tasuline või tasuta bussiõigus, peab see olema ühe hinnaga kõigile ja soodustused kehtiksid registreeritud elukohast sõltumata näiteks vaid lastele ja tõepoolest väga eakatele inimestele ("noored pensionärid" ei loe).

Keskerakondlik Tallinn on seda bussipiletihinda ise eri põjuseid ettekäändeks tuues jõudsasti tõstnud ja ise seega hinnatõusu tekitanud, ajades paljud inimesed ühistranspordist autodesse ja vähendades sedasi sotsiaalselt vähekindlustatud ausate inimeste liikumisvõimalusi.

Bussipileti hind läks teenuse kvaliteediga võrreldes nii kõrgeks, et ajaga kaasas käiv elanikkond muretses endale esimesel võimalusel isikliku sõiduvahendi, mis suurel määral muutuski tugeva keskklassi välimäärajaks. Mingitest rikkuritest juttu ei ole — ringi sõidavad kõige tavalisemad inimesed tehes oma igapäevaseid käike. Kokkuvõttes sai autoga liikumine kiirem, puhtam ja mugavam. Ning mis kõige olulisem — palju odavam.

Riigikogu peaks samas seaduseid täiendama ja täpsustama, et Tallinnas sellised JOKK-skeemitamised lõppeksid; eeldatavalt mingi tõsise sanktsiooniga, mille rakendamise üle otsustaks kohus. Üks Eesti elanik "Postimehe" arvamusküljel näiteks juba nõudis Tallinna võimu ülevõtmist valitsuse poolt, et normaalne elu/rütm taastuks.

Ja veel:

1955. aastal keeldus Ameerika Ühendriikides naine nimega Rosa Parks istumast bussis mustade jaoks mõeldud sektsiooni, mis tegu alustas USA-s liikumist rassilise eraldatuse lõpetamiseks ja afro-ameeriklastele kodanikuõiguste nõudmise rahumeelse liikumise alguseks.

Aktsioon oli alustajate poolt rahumeelne ja levis üle kogu riigi.

Selle kõigega seoses tuleb öelda, et seadus on võrdne kõigile ja Tallinna linna-poolne nii autosõitjate kui autota inimeste vastandamine läbi BUS-radade,
ning
pealinna poolt tallinlaste ja mittetallinlaste vahel vahettegemine peab lõppema.

Mõõt on täis.