Asi on paljuski selles, et meil Eestis kehtib (modifitseeritud) D'Hondt-i meetod, mille kasutustulemus on see, et Eestis valitakse erakondi ja mitte isikuid/kandidaate.
Punktiga "võitja saab kõik" (ehk "First Past the Post", nagu seda näiteks Ühendkuningriikide valimissüsteemi lihtsustatult kirjeldatakse), kus kõige rohkem hääli saanud partei saab võitjaks, ei ole ma üldse nõus.
Nimelt seetõttu, et kui kõige rohkem hääli saanud partei vaated (korruptiivsus ja riigikorra õõnestamise soov) erinevad diametraalselt ülejäänud parlamendi vaadetega, ei taha mina üldse, et säärane partei võimule saaks. Eriti veel, kui kogu rahva enamus selle partei poolt hääletanud ei ole.
Mõttekas ongi praegune süsteem, kui ebameeldiva partei ja ka opositsiooni esindajate vastaseid on parlamendis proportsionaalselt rohkem, siis võidu saab loomulikult kooslus, mida toetab suurem rahva enamus. — Näitlikus olukorras, kus parlamendis on 101 kohta, ei saagi "sotsiaalselt hooliv" partei või parteide kooslus võitu (valitsusse) isegi siis, kui säärane partei on saanud kõige rohkem hääli, kuid vaid 30 kohta Riigikogus ning teine lihtinimese jaoks sarnaste vaadetega partei 15 kohta (mõlema peale kokku 45 või näiteks 30+8+7, kui on kolm sarnaste/kattuvate vaadetega parteid); ainult et sellisel juhul puudub nendel parlamendis ikkagi enamus: teisel pool on 56 parlamendiliiget, kes kuuluvad paremerakondadesse. Peale koalitsiooniläbirääkimisi otsustavad 56 parlamendisaadikut saanud erakonnad moodutada koalitsiooni või seda jätkata. President samuti arvutab veidi, teeb omad järeldused ja annab ülesande valitsuse moodustada erakonnal, mis sai maailmavaatelise enamuse saanud ja kokkuleppe moodustanud blokis (56) kõige rohkem parlamentääre (kui see erakond sai 30 häält ja teine 26).
Maailmavaateline enamus kuulub erakondade kooslusele, milline hoiab poliitilist liini, mis oleks riigile ja rahvale kasulik (ja mitte kahjulik).
Eestis moodustavad riigile ja rahvale (et riik ongi rahvas) hea koosluse nö valged erakonnad, kelle hulka kuuluvad Isamaa ja Res Publica Liit, Reform, Sotsiaaldemokraadid ja Rohelised. Rahvaliit jääb nende lähedale, sest minu arusaamist mööda ei ole nende üldine joon õõnestada või kahjustada riiklust. Keskerakond nende hulka ei kuulu.
Maailmavaateliselt suudaksid Keskerakonnaga koos olla Reform (Kallase valitsus), Sotsiaaldemokraadid (Tallinna linnavalitsuses Pihliga) ja võib-olla Rahvaliit (sest nagu ka Keskerakond, on nad on praegu opositsioonis, kuid võivad vajadusel hääletada koalitsiooniga koos).
Näide elust: Keskerakond valitsusse igal juhul ei saa, sest rahva enamus on hääletanud nende erakondade poolt, mis on Keskerakonna vastu. Samamoodi ei ole Edgar Savisaar kunagi olnud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi peaminister.
• Jüri Saare hinnang, milles ta ei pea Eesti praegust poliitilist- ja valimissüsteemi võrrelduna arenenud Lääne demokraatiatega millekski, on kohatu ja küüniline.
Esiteks on Eesti nii ajalooliselt kui kultuuriliselt alati olnud Lääne osa ja seda ka nüüdki, kui me kuulume Euroopa Liitu, NATO-sse, OECD-sse, oleme Eurotsooni liige ja Schengeni viisaruumis. Ning mis siis, et me ei ole veel nii rikkad. Rikkuse saavutamine ei ole pelgalt aastate, vaid aastakümnete töö.
Eesti valimissüsteemis kasutatav D'Hondt-i meetod on kasutusel Islandil, Soomes, Taanis, Hollandis, Belgias, Austrias, Hispaanias, Portugalis, Jaapanis, Šotimaal, Walesis ja Põhja-Iirimaal.
Kõigis nendes riikides on Eestiga võrreldes osaliselt või suuresti pikem demokraatiakogemus ning Eesti demokraatia ja valimissüsteem on oma praegustelt põhimõtetelt täiesti võrreldav nende riikide demokraatiatega.
Et Eestile on kasulik nö valgete ja/või ka paremerakondade võim, tuleneb sellest, et seni kuni Riigikokku ja kohalikule tasandile satuvad ka Eesti maa ja rahva kahjuks kallutatud jõud, tuleb alatasa (olukorrale vastavalt mitte tingimata kogu aeg) tegelda sellega, et Eestile kahjulikud jõud võimule ei saaks ning et nende võimalused juba omatavat võimu kuritarvitada oleksid võimalikult piiratud.
Kuni olukord praeguse riigikorra ülalhoidmiseks täielikult lahenenud ei ole, siis senimaani ongi kogu ülaltoodut arvestades jäänud Eestis laiem poliitiline diskursus (arutlustase) ahtakeseks: poliitiline välisvaenalane hingab liiga lähedalt kuklasse ja lihtlabane "krae üleskeeramine" siinjuhul ei aita.
Kõigest sellest johtuvalt näiteks käibki Tallinna ja riigi omavaheline kemplemine ning korruptsiooniskandaalid Keskerakonna ümber.
Ning on tõesti tõsi, et kuna poliitiline diskursus on aher, sest Eesti on endast sõltumatutel põhjustel mitmeski mõttes ellujäämisrežiimis, saavad kannatada ka need erinevad rahvakihid, kes algmisel ja lihtsamal tasandil tõesti vajavad toetust, kaitset ja hoolivust. Meil lihtsalt ei ole seda luksust turvalisusele, mida on belglastel, kes saavad nautida oma maa valitsuskriisi (selle moodustamise kriisi) flaamide ja valloonide pideva kemplemise pärast.
Tõepoolest, Eesti demokraatias on palju arenguruumi.
Jüri Saare esitatud drastilisi variante mina mingil juhul ei toetada ei saa. See-eest Delfi kommentaariumis
tqnise väljatoodud variant parteinimekirjade moodustamisest näiteks sisevalimiste teel on teretulnud.
