In reaction to “Igal tibil on auto tänapäeval”
@Giustino:
If the two men spoke Estonian with you, then it's best not to switch code.
I can bet the dude who you told "Thank you" to in Russian did understand what you said, yet I am sure was also dismayed that you spoke Russian to him by assuming he was Russian, only because he spoke the language with his lady friend. How and which tongue is he going to use in the public with his romantic interest after such an incident? Their speaking Russian with each other is their thing, even if the lady friend was potentially proficient in Estonian, too.
And in parts of Estonia that are not Tallinn and Ida-Virumaa, Estonian is lingua franca anyway. In Tartu, you don't encounter people asking which language do you speak, because the assumed language is Estonian.
Your situation reminded me of what AnTyx not so long ago wrote about.
I can well vouch as to what most patriotic Estonians now think of your friend Kristjan, who thinks our right-of-centre politicians to be neocons while they are not. I can even guess what party he is supporting.
esmaspäev, 18. aprill 2011
pühapäev, 17. aprill 2011
Giustino's best
Comment to Giustino's writeup "the missionary position" and comments to it, just in case it again fails to appear after I've deleted my original comment.
@Giustino:
I guess The ERR interview, where you describe Estonians to other people who might not know much about us, was odd, yet only so much fits into one article (or a blurb).
Your current writeup is very good and I then realized that your attitude was very Estonian (someone has concurred, also).
Indeed, there are some things in Estonia that can be changed and then some in this country that can't be changed (overnight).
The petty things might change over time; the more pressing stuff may require citizen action. (See the Raha lastele campaign, wherein parents are protesting against the Centrist-ruled Tallinn earmarking more money to its own propaganda-tv thing than the kindergartens, and then also ignoring numerous roads needy of repair and other high-priority stuff.)
I do agree with some of what Piimapukk wrote regarding age, where the oft-youthful need to change the world is replaced with things closer to the heart.
• The Tallinn-Tartu highway tames itself, with speed cameras and reconstructions (there will be less of those around Estonia this year because of cuts).
• "Missionary position" = "The White Man's Burden"... (?)
I remember a very uptight personality who was Swedish and who in late 2007 instead of concentrating on work thought himself to be so much holier-than-thou that he could imply in his lectures to a nice group of fifteen local people about how the way of life here in Estonia was wrong. With this and many other antics I believe he lost all trust of the class.
Fixed a glaring mistake in the original comment, with minor other rewordings and updates.
@Giustino:
I guess The ERR interview, where you describe Estonians to other people who might not know much about us, was odd, yet only so much fits into one article (or a blurb).
Your current writeup is very good and I then realized that your attitude was very Estonian (someone has concurred, also).
Indeed, there are some things in Estonia that can be changed and then some in this country that can't be changed (overnight).
The petty things might change over time; the more pressing stuff may require citizen action. (See the Raha lastele campaign, wherein parents are protesting against the Centrist-ruled Tallinn earmarking more money to its own propaganda-tv thing than the kindergartens, and then also ignoring numerous roads needy of repair and other high-priority stuff.)
I do agree with some of what Piimapukk wrote regarding age, where the oft-youthful need to change the world is replaced with things closer to the heart.
• The Tallinn-Tartu highway tames itself, with speed cameras and reconstructions (there will be less of those around Estonia this year because of cuts).
• "Missionary position" = "The White Man's Burden"... (?)
I remember a very uptight personality who was Swedish and who in late 2007 instead of concentrating on work thought himself to be so much holier-than-thou that he could imply in his lectures to a nice group of fifteen local people about how the way of life here in Estonia was wrong. With this and many other antics I believe he lost all trust of the class.
Fixed a glaring mistake in the original comment, with minor other rewordings and updates.
reede, 25. märts 2011
Estonia's Kyoto deal
This post is in reaction to comments to a post by AnTyx about Estonia's acquisition of electric cars by Mitsubishi for trading pollution quotas (or, if you will, emissions — also called assigned amount units or AAU's) to Japan under the Kyoto Protocol).
The rare-earth metals issue is half-moot: It's not so much about mining them, but producing and processing them to some usable state, and outside China, Estonia's Silmet are like the only supplier (a few moons ago there were articles about Silmet both in EPL and The Economist); while Australia et al. are restarting production — they had to stop, because Chinese supplies were so cheap, and then China raised prices when it turned out that they were the only major producer and supplier (like there's anything new in such a world of business).
So I figured that this isn't just pure chance that Mitsubishi, Japan, and Estonia got off with this a great deal wrt. pollution quotas and electric cars (the batteries of which require rare-earth metals :).
The rare-earth metals issue is half-moot: It's not so much about mining them, but producing and processing them to some usable state, and outside China, Estonia's Silmet are like the only supplier (a few moons ago there were articles about Silmet both in EPL and The Economist); while Australia et al. are restarting production — they had to stop, because Chinese supplies were so cheap, and then China raised prices when it turned out that they were the only major producer and supplier (like there's anything new in such a world of business).
So I figured that this isn't just pure chance that Mitsubishi, Japan, and Estonia got off with this a great deal wrt. pollution quotas and electric cars (the batteries of which require rare-earth metals :).
reede, 11. märts 2011
Venelased, valimised, väljaränne
Kommentaar Jevgeni Ossinovski poolt "Postimehes" väljaöeldule:
"Vene noored ei huvitu poliitikast, nende valdavaks eesmärgiks on välismaale siirdumine."Sellest johtuvalt ongi Keskerakonna valimiskampaanias ja retoorikas juttu "suurest väljarändest" ja et siis eeldatavasti noorte vene rahvusest väljarännanute mingil moel tagasi saamise püüetega, sest tegemist on ju selle erakonna potentsiaalse elektoraadi teatud eemaldumisega nii Eestist kui ka siinsest poliitikast.
laupäev, 19. veebruar 2011
Türi
This comment is in reference to what Piimapukk wrote and in reaction to what viimenliivlane wrote in comment to Giustino's blog post "the vanity of giustino." The reason this comment was posted here was that my comment was deleted — when I reloaded the page sometime after having posted, this one was lost.
@viimneliivlane:
I first thought on 19.02.2011., 17:39 that
"
Türil is still literally and grammatically correct :P
"
— but then started having doubts:
The inessive (seesütlev) -s suffix means being inside of something, like Tallinnas (olen linnas/Räpinas/Elvas; illative/sisseütlev with läksin Tallinnasse, läksin linna), but some placenames that encompass a piece of land (like Türi or Mustamäe) require being on them grammatically: Türil, Mustamäel.
So, when going somewhere, declining placenames refers to going into them or onto them (Tallinnasse, Otepääle, respectively).
Yet when moving oneself ontop of something, then läksin mäe peale ([I] went on a hill), kõndisin/ronisin mäe otsa ([I] walked/climbed ontop of a hill), ronisin puu otsa ([I] climbed onto a tree). Speaking of trees and other vertical constructs (as far as I have understood): Notwithstanding whether one is on a tree or ontop of a tree, the person is still puu otsas. Anything (or anyone) that's physically attached to a tree, including branches, on puu küljes. Puu peal applies once the tree or a large piece of wood (horizontally) lies on the ground. On a tree and on its branch: puu otsas oksa peal.
In case of Türil, then the grammar cancels the raunchiness out, by design, methinks, because if I do take into account the dirty form, then it's in plural partitive (osastava mitmuses) already and that can't be further declined or construed in any other way than what it politely means. So there.
@viimneliivlane:
I first thought on 19.02.2011., 17:39 that
"
Türil is still literally and grammatically correct :P
"
— but then started having doubts:
The inessive (seesütlev) -s suffix means being inside of something, like Tallinnas (olen linnas/Räpinas/Elvas; illative/sisseütlev with läksin Tallinnasse, läksin linna), but some placenames that encompass a piece of land (like Türi or Mustamäe) require being on them grammatically: Türil, Mustamäel.
So, when going somewhere, declining placenames refers to going into them or onto them (Tallinnasse, Otepääle, respectively).
Yet when moving oneself ontop of something, then läksin mäe peale ([I] went on a hill), kõndisin/ronisin mäe otsa ([I] walked/climbed ontop of a hill), ronisin puu otsa ([I] climbed onto a tree). Speaking of trees and other vertical constructs (as far as I have understood): Notwithstanding whether one is on a tree or ontop of a tree, the person is still puu otsas. Anything (or anyone) that's physically attached to a tree, including branches, on puu küljes. Puu peal applies once the tree or a large piece of wood (horizontally) lies on the ground. On a tree and on its branch: puu otsas oksa peal.
In case of Türil, then the grammar cancels the raunchiness out, by design, methinks, because if I do take into account the dirty form, then it's in plural partitive (osastava mitmuses) already and that can't be further declined or construed in any other way than what it politely means. So there.
Ford ja miks mina selle autosid ei ostaks
Pisuke kommentaar E24 artiklile "Ford leidis Vene sõbra".
- Ford müüs Volvo hiinlastele.
- Ford tegi Venemaaga sobingu, et seal autosid
toota.Vt. kõigeülemine link artiklile Tõsi, see pole küll väga haruldane, kuid mulle käib üle mõistuse, et Lääne autotootjad oma suurest ahnusest tahavad müüa oma toodangut pool-, võlts- ja mittedemokraatiatele. Milleks küll?Fiat on küll muidugi pettunud, kuid nüüd on veelgi rohkem põhjust Fordi poolt mitte olla. Kes veel ei tea, siis Venemaal toodetakse ka BMW-sid.Muidugi on suurem põhjus selles, et nii Venemaal kui ka Hiinas on väga-väga karmid tollid selleks, et siis kaitsta oma autotööstust.Teine põhjus on selles, et mõlemad riigid tahavad endale suhtkoht niisama Lääne autotootmise tehnoloogiat.
teisipäev, 11. jaanuar 2011
Me ei vaja uut valimisseadust
Asi on paljuski selles, et meil Eestis kehtib (modifitseeritud) D'Hondt-i meetod, mille kasutustulemus on see, et Eestis valitakse erakondi ja mitte isikuid/kandidaate.
Punktiga "võitja saab kõik" (ehk "First Past the Post", nagu seda näiteks Ühendkuningriikide valimissüsteemi lihtsustatult kirjeldatakse), kus kõige rohkem hääli saanud partei saab võitjaks, ei ole ma üldse nõus.
Nimelt seetõttu, et kui kõige rohkem hääli saanud partei vaated (korruptiivsus ja riigikorra õõnestamise soov) erinevad diametraalselt ülejäänud parlamendi vaadetega, ei taha mina üldse, et säärane partei võimule saaks. Eriti veel, kui kogu rahva enamus selle partei poolt hääletanud ei ole.
Mõttekas ongi praegune süsteem, kui ebameeldiva partei ja ka opositsiooni esindajate vastaseid on parlamendis proportsionaalselt rohkem, siis võidu saab loomulikult kooslus, mida toetab suurem rahva enamus. — Näitlikus olukorras, kus parlamendis on 101 kohta, ei saagi "sotsiaalselt hooliv" partei või parteide kooslus võitu (valitsusse) isegi siis, kui säärane partei on saanud kõige rohkem hääli, kuid vaid 30 kohta Riigikogus ning teine lihtinimese jaoks sarnaste vaadetega partei 15 kohta (mõlema peale kokku 45 või näiteks 30+8+7, kui on kolm sarnaste/kattuvate vaadetega parteid); ainult et sellisel juhul puudub nendel parlamendis ikkagi enamus: teisel pool on 56 parlamendiliiget, kes kuuluvad paremerakondadesse. Peale koalitsiooniläbirääkimisi otsustavad 56 parlamendisaadikut saanud erakonnad moodutada koalitsiooni või seda jätkata. President samuti arvutab veidi, teeb omad järeldused ja annab ülesande valitsuse moodustada erakonnal, mis sai maailmavaatelise enamuse saanud ja kokkuleppe moodustanud blokis (56) kõige rohkem parlamentääre (kui see erakond sai 30 häält ja teine 26).
Maailmavaateline enamus kuulub erakondade kooslusele, milline hoiab poliitilist liini, mis oleks riigile ja rahvale kasulik (ja mitte kahjulik).
Eestis moodustavad riigile ja rahvale (et riik ongi rahvas) hea koosluse nö valged erakonnad, kelle hulka kuuluvad Isamaa ja Res Publica Liit, Reform, Sotsiaaldemokraadid ja Rohelised. Rahvaliit jääb nende lähedale, sest minu arusaamist mööda ei ole nende üldine joon õõnestada või kahjustada riiklust. Keskerakond nende hulka ei kuulu.
Maailmavaateliselt suudaksid Keskerakonnaga koos olla Reform (Kallase valitsus), Sotsiaaldemokraadid (Tallinna linnavalitsuses Pihliga) ja võib-olla Rahvaliit (sest nagu ka Keskerakond, on nad on praegu opositsioonis, kuid võivad vajadusel hääletada koalitsiooniga koos).
Näide elust: Keskerakond valitsusse igal juhul ei saa, sest rahva enamus on hääletanud nende erakondade poolt, mis on Keskerakonna vastu. Samamoodi ei ole Edgar Savisaar kunagi olnud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi peaminister.
• Jüri Saare hinnang, milles ta ei pea Eesti praegust poliitilist- ja valimissüsteemi võrrelduna arenenud Lääne demokraatiatega millekski, on kohatu ja küüniline.
Esiteks on Eesti nii ajalooliselt kui kultuuriliselt alati olnud Lääne osa ja seda ka nüüdki, kui me kuulume Euroopa Liitu, NATO-sse, OECD-sse, oleme Eurotsooni liige ja Schengeni viisaruumis. Ning mis siis, et me ei ole veel nii rikkad. Rikkuse saavutamine ei ole pelgalt aastate, vaid aastakümnete töö.
Eesti valimissüsteemis kasutatav D'Hondt-i meetod on kasutusel Islandil, Soomes, Taanis, Hollandis, Belgias, Austrias, Hispaanias, Portugalis, Jaapanis, Šotimaal, Walesis ja Põhja-Iirimaal.
Kõigis nendes riikides on Eestiga võrreldes osaliselt või suuresti pikem demokraatiakogemus ning Eesti demokraatia ja valimissüsteem on oma praegustelt põhimõtetelt täiesti võrreldav nende riikide demokraatiatega.
Et Eestile on kasulik nö valgete ja/või ka paremerakondade võim, tuleneb sellest, et seni kuni Riigikokku ja kohalikule tasandile satuvad ka Eesti maa ja rahva kahjuks kallutatud jõud, tuleb alatasa (olukorrale vastavalt mitte tingimata kogu aeg) tegelda sellega, et Eestile kahjulikud jõud võimule ei saaks ning et nende võimalused juba omatavat võimu kuritarvitada oleksid võimalikult piiratud.
Kuni olukord praeguse riigikorra ülalhoidmiseks täielikult lahenenud ei ole, siis senimaani ongi kogu ülaltoodut arvestades jäänud Eestis laiem poliitiline diskursus (arutlustase) ahtakeseks: poliitiline välisvaenalane hingab liiga lähedalt kuklasse ja lihtlabane "krae üleskeeramine" siinjuhul ei aita.
Kõigest sellest johtuvalt näiteks käibki Tallinna ja riigi omavaheline kemplemine ning korruptsiooniskandaalid Keskerakonna ümber.
Ning on tõesti tõsi, et kuna poliitiline diskursus on aher, sest Eesti on endast sõltumatutel põhjustel mitmeski mõttes ellujäämisrežiimis, saavad kannatada ka need erinevad rahvakihid, kes algmisel ja lihtsamal tasandil tõesti vajavad toetust, kaitset ja hoolivust. Meil lihtsalt ei ole seda luksust turvalisusele, mida on belglastel, kes saavad nautida oma maa valitsuskriisi (selle moodustamise kriisi) flaamide ja valloonide pideva kemplemise pärast.
Tõepoolest, Eesti demokraatias on palju arenguruumi.
Jüri Saare esitatud drastilisi variante mina mingil juhul ei toetada ei saa. See-eest Delfi kommentaariumis
Punktiga "võitja saab kõik" (ehk "First Past the Post", nagu seda näiteks Ühendkuningriikide valimissüsteemi lihtsustatult kirjeldatakse), kus kõige rohkem hääli saanud partei saab võitjaks, ei ole ma üldse nõus.
Nimelt seetõttu, et kui kõige rohkem hääli saanud partei vaated (korruptiivsus ja riigikorra õõnestamise soov) erinevad diametraalselt ülejäänud parlamendi vaadetega, ei taha mina üldse, et säärane partei võimule saaks. Eriti veel, kui kogu rahva enamus selle partei poolt hääletanud ei ole.
Mõttekas ongi praegune süsteem, kui ebameeldiva partei ja ka opositsiooni esindajate vastaseid on parlamendis proportsionaalselt rohkem, siis võidu saab loomulikult kooslus, mida toetab suurem rahva enamus. — Näitlikus olukorras, kus parlamendis on 101 kohta, ei saagi "sotsiaalselt hooliv" partei või parteide kooslus võitu (valitsusse) isegi siis, kui säärane partei on saanud kõige rohkem hääli, kuid vaid 30 kohta Riigikogus ning teine lihtinimese jaoks sarnaste vaadetega partei 15 kohta (mõlema peale kokku 45 või näiteks 30+8+7, kui on kolm sarnaste/kattuvate vaadetega parteid); ainult et sellisel juhul puudub nendel parlamendis ikkagi enamus: teisel pool on 56 parlamendiliiget, kes kuuluvad paremerakondadesse. Peale koalitsiooniläbirääkimisi otsustavad 56 parlamendisaadikut saanud erakonnad moodutada koalitsiooni või seda jätkata. President samuti arvutab veidi, teeb omad järeldused ja annab ülesande valitsuse moodustada erakonnal, mis sai maailmavaatelise enamuse saanud ja kokkuleppe moodustanud blokis (56) kõige rohkem parlamentääre (kui see erakond sai 30 häält ja teine 26).
Maailmavaateline enamus kuulub erakondade kooslusele, milline hoiab poliitilist liini, mis oleks riigile ja rahvale kasulik (ja mitte kahjulik).
Eestis moodustavad riigile ja rahvale (et riik ongi rahvas) hea koosluse nö valged erakonnad, kelle hulka kuuluvad Isamaa ja Res Publica Liit, Reform, Sotsiaaldemokraadid ja Rohelised. Rahvaliit jääb nende lähedale, sest minu arusaamist mööda ei ole nende üldine joon õõnestada või kahjustada riiklust. Keskerakond nende hulka ei kuulu.
Maailmavaateliselt suudaksid Keskerakonnaga koos olla Reform (Kallase valitsus), Sotsiaaldemokraadid (Tallinna linnavalitsuses Pihliga) ja võib-olla Rahvaliit (sest nagu ka Keskerakond, on nad on praegu opositsioonis, kuid võivad vajadusel hääletada koalitsiooniga koos).
Näide elust: Keskerakond valitsusse igal juhul ei saa, sest rahva enamus on hääletanud nende erakondade poolt, mis on Keskerakonna vastu. Samamoodi ei ole Edgar Savisaar kunagi olnud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi peaminister.
• Jüri Saare hinnang, milles ta ei pea Eesti praegust poliitilist- ja valimissüsteemi võrrelduna arenenud Lääne demokraatiatega millekski, on kohatu ja küüniline.
Esiteks on Eesti nii ajalooliselt kui kultuuriliselt alati olnud Lääne osa ja seda ka nüüdki, kui me kuulume Euroopa Liitu, NATO-sse, OECD-sse, oleme Eurotsooni liige ja Schengeni viisaruumis. Ning mis siis, et me ei ole veel nii rikkad. Rikkuse saavutamine ei ole pelgalt aastate, vaid aastakümnete töö.
Eesti valimissüsteemis kasutatav D'Hondt-i meetod on kasutusel Islandil, Soomes, Taanis, Hollandis, Belgias, Austrias, Hispaanias, Portugalis, Jaapanis, Šotimaal, Walesis ja Põhja-Iirimaal.
Kõigis nendes riikides on Eestiga võrreldes osaliselt või suuresti pikem demokraatiakogemus ning Eesti demokraatia ja valimissüsteem on oma praegustelt põhimõtetelt täiesti võrreldav nende riikide demokraatiatega.
Et Eestile on kasulik nö valgete ja/või ka paremerakondade võim, tuleneb sellest, et seni kuni Riigikokku ja kohalikule tasandile satuvad ka Eesti maa ja rahva kahjuks kallutatud jõud, tuleb alatasa (olukorrale vastavalt mitte tingimata kogu aeg) tegelda sellega, et Eestile kahjulikud jõud võimule ei saaks ning et nende võimalused juba omatavat võimu kuritarvitada oleksid võimalikult piiratud.
Kuni olukord praeguse riigikorra ülalhoidmiseks täielikult lahenenud ei ole, siis senimaani ongi kogu ülaltoodut arvestades jäänud Eestis laiem poliitiline diskursus (arutlustase) ahtakeseks: poliitiline välisvaenalane hingab liiga lähedalt kuklasse ja lihtlabane "krae üleskeeramine" siinjuhul ei aita.
Kõigest sellest johtuvalt näiteks käibki Tallinna ja riigi omavaheline kemplemine ning korruptsiooniskandaalid Keskerakonna ümber.
Ning on tõesti tõsi, et kuna poliitiline diskursus on aher, sest Eesti on endast sõltumatutel põhjustel mitmeski mõttes ellujäämisrežiimis, saavad kannatada ka need erinevad rahvakihid, kes algmisel ja lihtsamal tasandil tõesti vajavad toetust, kaitset ja hoolivust. Meil lihtsalt ei ole seda luksust turvalisusele, mida on belglastel, kes saavad nautida oma maa valitsuskriisi (selle moodustamise kriisi) flaamide ja valloonide pideva kemplemise pärast.
Tõepoolest, Eesti demokraatias on palju arenguruumi.
Jüri Saare esitatud drastilisi variante mina mingil juhul ei toetada ei saa. See-eest Delfi kommentaariumis
tqnise väljatoodud variant parteinimekirjade moodustamisest näiteks sisevalimiste teel on teretulnud.
Tellimine:
Postitused (Atom)