Värdsõnad redux.

Mispärast kõlbab eesti keelde
"prügikonteiner", mis on 14 tähe, 5 silbi ja 4 eri täishäälikuga,
kuid mitte
"voogedastus", mis on 11 tähe, 4 silbi ja vaid 3 eri täishäälikuga?

Aga sellepärast, et viimane rikub eesti keelele omast hääldusrütmi, kuna puudub sujuv üleminek ühelt (täis)häälikult järgmisele — sõltumata sellest, kui kiiresti on võimalik ebamugavat sõna hääldada võrreldes pikema ja pealtnäha keerulisemaga.

Mõtlesin alguses, et üleminekuks võiks lugeda kaashäälikuid, mis siis vastavalt hääldusomadustele toetaks või ei toetaks üleminekut.

Siis selgus, et kaashäälik on osa üleminekust kui protsessist, kuna kaashäälikust sõltub see, milline peaks olema järgmine sobiv täishäälik. Sõltub – kui mitte täielikult, siis vähemalt osaliselt.

Teisalt tuli meelde, et oma kaalu annab ka täishäälikute endi pikkus ja asetus sõnas ning eri täishäälikute kokkusobivus sõna sees. /Selle põhjal võiks teha huvitavat statistikat. Äkkk on midagi olemas ka juba?

Võib tähendada, et eesti keele morfoloogias teatud häälikuühendid lihtsalt ei sobi kokku, mistõttu nende kombinatsioonid ebaloomulikena tunduvadki.

Samuti saaks lähtuda kasvõi silbiehitusest: enamik silpe algavad kaashäälikuga, aga liitsõnas "voogedastus" koosneb teine, ühetäheline, silp täishäälikust ja kolmas algab kaashäälikust.

Omaette teema oleks kogu selle sobivuse mõõtmine/hindamine, ning see, milline on eesti keelele (või ka keeltes üldisemalt) loomulik või ebaloomulik üleminek ühelt (täis)häälikult teisele.

Miks siiski ei sobi juba ülalpool mainitud "edastusohje", ning teisedki, nagu ütk, kärajad, vabakond, taristu, tüürel, ajur ja muud nisksed, kui on juba olemas ülekandekontroll, infrastuktuur, draiver, ajam? Miks ei juurdunud "selver"? Aga seetõttu, et eeltoodud on kõik uudissõnad. Jaa, "selver" ka.

"Selver" ei kõlvanud ka seetõttu, et siis oli juba mitu kasutusel olevat sõna: laat, turg, pood, kaubamaja. Uut vaja ei olnud.

Ja üldse sellel ajal: "lihapood", "piimapood", "viinapood", "leivapood". "GUM", "abc", defitsiit, "letialune" ja "tutvused". "Lihakarn" on veel õite vana.

Nüüd: "Prisma", "Selver", "Rimi", "Hüperrimi", "Norde Centrum", erinevad paiganimega keskused.

"Mitu kokka head suppi ei tee."

Esiti toimub pompöössusega tipnev vähest kajastust saanud sündmuste jada, kuhu kuulub ja millest võtab osa kitsas ring ajuhiiglaseid. Muidugi on nende töö viljakas ja ennastsalgav ;-)

Siis võtab kirjutav ja rääkiv meedia need sõnad kähku kasutusele, veel ootamata, et säärased mõistusetöö tulemused oleksid vastavalt ka keelde juurdunud. Kes üldse palus??

"Kui see pole katki, ära paranda seda."

Sellepärast ongi (õieti olidki) olemas sellised väljaanded, nagu "Väike uudissõnastik" (1983), mida luges piisavalt palju inimesi, kes kokku moodustasid arvult kriitilise ja sellest johtuvalt ka väga usaldusväärse valimi, mille peamiseks iseloomuks oli detsentraliseeritus. Seda veel sügaval nõukogude ajal (ei, ma ei igatse seda aega taga).

Niisugune raamatuvormis uudissõnade nimistu oli sama hea kui tänapäeval tarkvaraprogrammi arendus- või beetaversioon. Ainult et antud trükimaterjali eeliseks oli suurem "testijate" ring; hüljatud sõnade arv näitab vägagi hästi ära kui armutult praak välja roogiti.

Nüüd tahetakse olla "protsessis sees", "olla selle osa" jne...

Jätan seesinase praegu ilma lõputa, nii et "Jätkub..."

Toidu saadavusest Nõukogude perioodil

Reaktsioon artiklile ja kommentaaridele Tarbija24-s.
Kuna "Postimehes" kestavad kommentaarid vaid kolm kuud, siis siin on mugavam avaldada, sest kommentaar säilib nii kauem.

Need, kes "nõukaaega" kiidavad ja ise tänapäeval on suurimad vinguviiulid ning ülistavad seda, kuidas poodides kõike oli, olid genossede lapsed või siis genossed ise, kes käisid genossedele mõeldud eripoodides :> (hiljem sai osa sellisest rahvast veel kuigipalju valuutapoes käia).

Nõukogude ajal ei olnud mitte ühelgi tootjal kohustust kirjutada, et mis ained olid mis toiduainetes sees. Said paberi vahele kala ja vorsti ja oligi kõik. Vedas siis, kui (ammugi mitte puhast) sularaha käitles üks tädi ja vorstisaadusi paberiga teine tädi. Kui nad teenindada suvatsesid. Maakeelest rääkimata.

Kindlasti oli tööstuslikult toodetud toodetes E-aineid ka, aga neid selliseks ei nimetatud ja nende sisaldusest koostises ei räägitud ega kirjutatud ja sellest teadis ilmselt ainult tehasedirektor.

Lisaks oli sellel ajal lubatud kasutada ka kõiki neid aineid, mis praegu Euroopa E-ainete nomenklatuuris rangelt keelatud [osad on muuseas USA-s ja mõnes teises riigis imelikul kombel veel lubatud, näiteks pannakse sealmaal osadesse limonaadidesse tulekaitsevahendeid (i.k. fire retardant)]. Mitte kuskil polnud avalikult kirjas, mida kasutada ei tohtinud.

Leib-sai võis poes juba kohale jõudes kõva ja kuiv olla ning poodides olid selleks ette nähtud eraldiseisvast kastist võetavad spetsiaalsed paberid, millega katsuti, kas kaup on värske ja pehme (kui vedas, oligi nii). Kuna leib-sai oli "lahtine", levis inimeste vahel igasugu ohtlikke pisikuid oluliselt rohkem.

Piima kõlbas juua ainult koolis või lasteaias, sest poest ostetud piim oli vastik. Otse lehma käest saadud piima põlgasin omal moel ka ära (sest see oli soe ja enne pange või muu nõu sisse sattumist olid kindlasti juba kärbsed salakirja jaoks vahendeid kogunud).

Herkulapuder oli lasteaias alati roheline ja ajas oksele.

Osa toiduaineid sai ainult teatud aastaaegadel: apelsine-mandariine sai vaid "nääride" aegu ja banaanist võis ainult unistada ning Soome reklaamis olevast jogurtist võis näha vaid und (nüüd teevad kohalikud tootjad sama head ja isegi paremat).
Arvestage sellega, et Soomes ja üldse Põhjamaades on toidustandardid ühed kõige rangemad kogu maailmas ja neid jälgitakse kiivalt.

Paljud Eesti kommid olid vastikud; kahjuks polnud midagi muud saada. Tollased "Kalevi" kinkekotid (koolidest või kuskilt peolt saada) vms olid muidugi ka väga tavalised: oli kas kindel sort mingeid tavalisi šokolaadikomme või mõni segu viletsamaid.

Paremad olid karamellid, marmelaadiga šokolaadikommid ning marmelaadid ise. Assoortiid ei meeldinud kunagi ja seal leidus tihtipeale alkoholiga asju (haruldane) ja rummimaitsega asju (sest alkoholisisaldusega asjad olid kallid ja neid sattus vist ainult juubelitel).

Šokolaadidest kõlbas ainult Moskva šokolaad. Kes tootis — ei tea (eeldatavasti poliitiline toodang ;), aga maitses nagu praegune kamatahvel (sest oli kakaodefitsiit) ja igas tahvliruudus oli N.liidu täht.

"Kasekesi" ja "Pilvekesi" mäletan vaid taasiseseisvunud Eesti ajast.

Põhjus, miks paljudel juhtudel säilitusaineid toidu sisse ei sattunud, oli see, et palju asju valmistati kohapeal. Ainus "aine" võis olla väetis, kui see oli tehislik ja tööstuslikult toodetud.

Inimesi, kes õhkavad N. aja järele, kui toit "maitsvam" oli, on tabanud lihtsalt vanadus. See tähendab seda, et nende keel ei tunneta juba keskeas maitset enam nii hästi, nagu see kunagi oli. Paljud kindlasti suitsetavad ja ega siis see maitse muidugi õige ole.

Tõsi, okupatsiooniaja eri aastakümnetel oli poodidest ka erinevaid asju saada, kuid kogu perioodi jooksul oli saadavus ebaühtlane ja vilets: nagu kommentaaridest selgub, siis vaid kolm head lihapoodi kogu Tallinna peale koos hirmsa sabatamisega. Lisaks veel eriti spetsialiseerunud poed: "piimasaadused", "köögiviljad", "leib/sai" ja sama tekst üleval või all kirillitsas.

Mingite eriti konkreetsete kaupade pärast pidi minema Moskvasse.

Ning kui ikka kaevatakse maitsetu toidu üle, siis käiakse lihtsalt vales poes (üliodavad ketid) ja ostetakse valesid kaupu. Tuleb lihtsalt käia heas poes või selle puudumisel valida paremaid kaupu.

Et "poolikuga" maksta sai (kes ei tea, siis oletatavasti 0,5 l viinapudel), rääkis sellest, et alkoholism oli rohkem levinud kui nüüd. Sellest võis rääkida vaid Kärna-Ärni (tegelane humoorikast raadiosaatest :).

Vot nii.

What went wrong with Star Trek: Nemesis

This is in reply to a post on IMDb's Stuart Baird forum thread regarding what his input was to "Star Trek: Nemesis". The advantage to this post here is that threads on IMDb get sometimes deleted as a matter of cleanup, and I can also edit this one here for further comment.

It is soon almost ten years since the film was released, well past the 2009 "Star Trek" movie directed by J.J. Abrams, and I am making my review only now.

The post herein lists some of the things I thought went wrong with making Star Trek: Nemesis and contains an opinion about the stuff that I would have made.

Indeed, it is yet another and one of many posts that list the things that were and went wrong with Nemesis. Many people, of course, do vouch to be the expert storymaker and director after a flop, yet hindsight also gives us the opportunity not to repeat the mistakes and do things better.

So, for starters, I noted a poster there was actally correct in terms of who actually ran the show, and I made a conclusion:

All in all, it was a confluence of bad calls and decisions:

* John Logan is an awesome team writer. With him doing a solo job on Nemesis, the studio should have assigned someone to take a critical look at the script before it was put into production.

The Reman storyline was ok, though fairly one-sided, as it is. I would have never allowed such a terrible name as "Shinzon". Pieces of "B4" on another planet was also a great idea, but I would have certainly scrapped the car chase for better VFX, and perhaps given the non-space-faring planet a greater role in the dispute over Scimitar the ship and weapon of mass destruction.

* Tom Hardy is a really nice actor and played his bit with vengeance. I can't really see how the appearance of his face is in any way similar to that of Patrick Stewart. Hardy also has really luscious lips :-9

* Stuart Baird is an accomplished film editor, but his directorial effort is something right out of "An Alan Smithee Film: Burn Hollywood Burn".

The more I thought of it, the more I realized that the Nemesis directing situation was almost exactly out of Burn Hollywood, where an editor by trade becomes the director (I admit I haven't seen Burn Hollywood properly, but I'm sure the situation described has happened aplenty in this industry) and is hostage to the whims of the producer, in addition getting into conflict with the actors and everyone else involved. btw, Burn, Hollywood has Whoopi Goldberg in it <:

And one more thing: "Skyfall" has John Logan as one of the writers and Stuart Baird as the editor. Skyfall has raked in a gross of almost $800 million dollars worldwide.

I believe the TNG cast still deserves another movie, one that has a polished script for starters, and preferably with Denise Crosby in it as the wily Sela. But the clock is ticking.

A.I. Artificial Intelligence. The need to be loved.

This was in reply to a comment on IMDb. I posted it here first, because forums on IMDb sometimes tend to be cleaned up from threads.

I'd assume the makers of androids managed to gather and digitize some amount of brainwaves from humans, which data were then either constricted, or made free within certain baseline contexts (such as love, as in the case of David, or only a simulation of it, as it was with Gigolo Joe).

What you might be asking for is either the level of self-awareness of androids, or the extent to which their programming was free enough to be unpredictable in their actions to explore that self-awareness.

The movie offers what I see to be a dichotomy between the unique David's apparently self-serving and self-aware purpose of [wanting to be] "a real boy, so Mother can love me", that of needing to be loved; and the other less self-aware androids' selfless purpose of service to others. And how all this correlates with the human condition, which can vacillate around variations of these options: Most (well, nearly all) of us want to be loved, but what is the extent of service we are willing to give to others?

The story reveals that several androids became increasingly self-aware and were through various misshaps (intentional or otherwise) forced to become "free agents", but the hardware and programming of the less fortunate ones was limited; imagine people from the autistic spectrum, where their social skills are to some extent or other known to be less adaptive.

Here, Gigolo Joe was one of the few lucky ones to be not just self-aware but also reasonably adaptive. While David was all those things more by an order of magnitude, then the differentiator between David and Joe were experience, skills (both social and practical), heritage, and purpose. What held Joe back were heritage and somewhat constricted social skills which gave him so easily away; while David was aided by the 'more human' fortune of being in these respects a clean slate, and importantly, having an existential and non-materialistic purpose towards the person he related to.

David's primary uniqueness stood in having a (self-aware) purpose, wherein he was not aware of the fact that his being was there to satisfy a very similar (if not exactly the same) human desire — out of which happiness could ultimately be derived. Whereas Gigolo Joe knew precisely what women wanted, and even what would happen to humanity in the longer term.

The juxtaposition of the two shows the differences in how they sought to derive happiness from others. Incidentally, the happiness that either were wired to seek was also different.

While thinking more of it, the future androids in their evolution seemed to have found that very fine balance of satisfying the needs of one (David) and the many, without putting said needs into conflict with one another. This would follow how the early androids' relation to others, despite their being hardwired for service to others, was more, well, binary.

What was lacking in androids, both past and future, was consciousness, or how we humans understand it. Suppose the evolved androids finally managed to reach a level of primary consciousness, but not the subconsciousness, as some cosmological lore has it that in humans this is connected to upper densities of existence. (Not that real-life academics would take seriously or even corroborate, so you can consider it as crackpot science. I might as well add that religion often falls into that same place.)

That is why human consciousness was envied by future androids, so they needed David.

Säästupirnide taarasüsteem

Esimesena avastasin selle idee siit, kuid lõpuks tekkis küsimusi ses osas, et kas on väga mõtet. Seega seesinane on rohkem nagu ülestähendus sellest, kuidas mu mõte antud teemal jooksis.

Taarasüsteem säästupirnidele (kompaktluminofoorlampidele) on tegelikult hea mõte, aga sellega on see jama, et neidsamu pirne tuleks käitlemisel väga õrnalt liigutada, et nad katki ei läheks, sest sisaldavad mürgiseid aineid. Ses mõttes on näiteks pudelite transport praegu palju turvalisem, sest katkiminekul ei eraldu ohtlikke aineid.

Ma tõesti ei tea, kas uuemat tüüpi säästupirnid on juba disainitud nii, et nad kukkumisel kergesti katki ei läheks. Sest "klassikalised" säästupirnid tuleks siiski ümber disainida/konstrueerida selliselt, et ohtlikumad ained on vähemohtlikematest üksteisest paremini eraldatud ja pirniklaasi katkimineku risk väiksem. — Kasvõi nii, et maha kukkudes läheks pirn näiteks pooleks nagu mõni vanem mobiilitüüp (aku ja korpus lahti), aga et üldjoontes oleksid suured detailid korralikult ühes tükis (jama on siis, et sellisel lambi eri osad läheksivad üksteisest turvaliselt lahkuda ja võisivad minna lihtsamini kaduma kui nad oleks püsivalt ühes tükis).

Disaini- ja konstruktsioonimuutusi on tehtud ja nad tähendavad tavaliselt esemete suuremat hinda. Ohutuse mõttes oleks see kogu muu infrastruktuurita juba praegugi väga kasulik.

Niisuguse süsteemi juurutamisel oleks mõtet näiteks siis, kui toodetaks vastavad kastid/karbid ning kogu muu juurdekuuluv infrastruktuur koos masinatega jne.

Üks variant oleks näiteks mingi suht kukkumiskindel konteiner (esimese korraga tuli pähe plastik, aga on ka huvitavamaid aineid), kuhu kasutatud pirn panna, et kukkumisel ja/või transportimisel ei läheks katki. Õhukindel konteiner oleks üldjoontes mitmekordse kasutusega senimaani kuni on toimunud õnnetus ja eraldunud mingi määratud kogus ohtlikke aineid. Kuna osad neist võivad olla paljale silmale suht nähtamatud, siis võiks läbipaistva konteineri sisepinnal toimuda mingi keemiline reaktsioon, mis näitab värviga, et selle sees on toimunud õnnetus ja seda rohkem kasutada ja/või vabas õhus avada ei saa.

Säästupirnide automaatne käitlusjaam oleks samuti suht keerulise ülesehitusega, kuna arvestada tuleks rohkemate muutujatega kui vaid plastmass, pudel ja paber. Heaks küljeks oleks näiteks kohapeal eraldatav tooraine (elavhõbe, jm), mida saaks peale töötlust viia taaskasutusse. Siin võib-olla olekski hea mõte juurutada kergelt demonteeritavaid säästupirne (kas sellised on juba olemas?), mille eri osi oleks kerge lahti võtta ja üksteisest ära eraldada ja saata tööstuslikku ringlusesse. Eelistatavalt muidugi masinatega.

Oletame, et Eesti ja ka teiste Põhjamaade ja Euroopa ettevõtted (ja nende insenerid) teevad koostöös selle asja ära — umbes nagu ka Skype'i tehti — ning siis saaks regiooni majandus hea tõuke selles suunas, et uued vastavad tehnoloogiad saaks patenteerida ja litsenseerida, näiteks. Tehnoloogiaid saab muidugi ka edasi müüa, kuid siis oleks tegemist ühekordse tehinguga. ("Edasimüük" võiks toimuda ka litsenseerimise kaudu.)

Kokkuvõtteks

tuleb nentida, et mõnes mõttes on kompaktluminofoorlamp (CFL) oma paljudest eelistest hoolimata siiski üleminekuline tehnoloogia. Tõsi, nende eeliste seas on ka teatud kordamatuid eripärasid, kuid üleminekulisust ning kogu seda säästupirni-taara-infrastruktuuri uitmõtet on edestanud LED lamp. LED lamp on mehaaniliselt robustne, samal ajal kui suurem osa teisi kunstlikke valgusallikaid on väga õrnad. LED valgusti on küll elavhõbeda-vaba ja seega palju turvalisem kui CFL-lamp, kuid sisaldab pliid ja arseeni.

Loomulikult tuleb ka LED-lampe järelkäidelda, kuid nende tööaeg on 6,25 korda suurem kui säästulampidel (uusimatel LED-lampidel 50 000 tundi vs kvaliteetsete säästulampide 8000 tundi/8 aastat vs hõõglambi 1000 tundi/1 aasta), mis tähendab, et LED-lampe tuleb kokku vähem järelkäidelda.

Küll on luminofoorlambi eeliseks see, et selle lihtsamad variandid ei ole enam patentide poolt kaitstud, mis langetab nii nende hinda kui tõstab ka üldist saadavust; samal ajal kui LED-lampide tehnoloogiad on patentidega vägagi hästi kaitstud ning innovatsioon nende alal käib metsikus tempos. LED valgustid on kallid nii patentide kui ka keerulise tootmisprotsessi pärast; siiski on energiasääst ikkagi suurem.

Ei saa ka eitada, et ka luminofoorlampide alal on arenguid, sest enam-vähem täielise tavalise hõõglambini läks esimestest juurutustest alates veel 25–30 aastat. Õigupoolest tuleb tõdeda, et luminofooride puhul peaks see aeg nagu nüüd olema juba, kuigi uuringud käivad praegu näiteks selle nimel, et valgusallika valguseraldus võimalikult hõõglambitaoliseks arendada.

Kontekst ja ajalugu

Hõõglambid on kõigist keeldudest visad kaduma seetõttu, et külmas kliimas annavad nad sooja. — Mis sest, et hõõglambi tehnoloogia on kõigi verstapostidega arvestades ikkagi väga vana.

Hõõglambi väga algelisel meetodil on vanust ilusti üle 200 aasta, tänapäevase hõõglambi vanuseks võib pidada umbes 100 aastat:

Andmeid ingliskeelse Wikipedia artiklist hõõglambi kohta, kastis oleva teksti litsents on Creative Commons Attribution-ShareAlike License:

210 aastat tagasi lõi inglane Humphry Davy esimese elektri jõul töötava valgusallika, kui ta kasutas plaatina-hõõgniiti. 203 aastat tagasi lõi Davy esimese süsiniku-kivisüsi traatidega laterna.
177 aastat tagasi demonstreeris James Bowman Lindsay oma püsival elektrijõul töötavat valgustit ja nii on Lindsay tuntud kui esimese hõõglambi leiutaja.

Vahepeale jääb 70–75 aastat erinevate leiutajate arendustööd.

132 aastat tagasi pandi eri leiutajate/ettevõtete poolt Inglismaal ja Ühendriikides esimesed hõõglambid majadesse sisse.

Meile teada-tuntud hõõgpirnide tehnoloogia kujunes nüüdisaegsena välja veidi rohkem kui sada aastat tagasi.

108 aastat tagasi said ungarlane Sándor Just ja horvaatlane Franjo Hanaman Ungari patendi Tungsteni hõõgniidiga hõõglambi eest.
104 aastat tagasi leiutas Thomas Alva Edison sokli, mida teatakse siiani Exx nomenklatuuri all, millest Euroopas on tuntuim E27.

Tuleb välja, et klassikalised "kodu"-säästupirnid ehk kompaktluminofoorlambid on samuti suhteliselt vanaldane tehnoloogia. Ka seda tüüpi lambid võivad tavaliste hõõgpirnide järel olla veel suhteliselt visad kaduma — oma mõningaste eriomaduste poolest ning ka lihtsalt inertsist — nad on odavamad ja asutustes on nendele mõeldud fikstuure palju-palju.

Näiteks mulle meeldivad sellised säästupirnid, mis kohe väga valgeks ei lähegi, vaid teevad seda sujuvalt ja suhteliselt aeglaselt (minutiga). See on hea olukordades, kus kohemaid väga eredat valgust vaja ei ole.

Peale selle räägib samaväärsete LED-lampidega võrreldes CFL-lampide poolt ka nende suhteline tükihinna odavus, suurendatud vastupidavus ebameeldivates ilmatingimustes (LED-valgustite puhul veel uuritakse seda täiendavalt) ning peaaegu et valmistehnoloogia hõõglampidega sarnase valgusspektri saavutamiseks.

Andmeid ingliskeelse Wikipedia artiklist kompaktluminofoorlambi kohta, kastis oleva teksti litsents on Creative Commons Attribution-ShareAlike License:

120 aastat tagasi, 10 aastat peale hõõglampide üleüldise juurutamise algust, leiutas Peter Cooper Hewitt kaasaegse luminofoorlambi eellase ja neid valgusteid kasutati fotostuudiotes ja tööstustes.
Pea kolmveerand sajandit tagasi valmistasid George Inman ja General Electric esimese praktilise luminofoorlambi, mida müüdi juba 1938. ja patenteeriti 1941. aastatel. Esimene luminofoorlamp ja fikstuur demonstreeriti 1939. aasta New Yorki maailmanäitusel.

36 aastat tagasi leiutas General Electricu insener Edward Hammer spiraallambi reaktsioonina 1973. aasta naftakriisile. Et aga uue tehase tegemiseks oleks läinud $25 miljonit, jättis GE asja sinnapaika.

32 aastat tagasi tõi Philips välja esimese sissekeeratava luminofoorlambi magnetilise ballastiga, millest sai esimene edukas hõõgpirni asendaja.
27 aastat tagasi tõi Osram välja oma mudeli, mis oli esimene kompaktluminofoorlamp elektroonilise ballastiga.
17 aastat tagasi (1995) kaotas viimane spiraallambi patent kehtivuse ja seda tüüpi lambid tulid laialdaselt saadavale ning sest ajast peale on nende läbimüük pidevalt suurenenud.

Eesti kodude kontekstis tuleb mainida, et hoolimata saadavusest hästi varustatud elektritarvete poodides jäi luminofoorlamp ikkagi kalliks: toavalgustuse jaoks mõeldud LED-lampe polnud veel olemas ja luminofoorlambid olid siis nagu kõige modernsem valgustustehnika, mida 1990ndate Eestis said võimaldada ja proovida need, kes seda endale lubada said. Juba erineva kujuga fikstuur (lambiseade) oli palju kallim kui E27 sokliga agregaat, mida pikka aega vahetama ei pidanud ega pea ka nüüd. Nii või teisiti kaasneb uute tehnoloogiate kasutusele-võtt põlvkondade ja ka elukeskkonna vahetusega.

Luminofoorlampe võis läbi aastate leida alati asutustes ja alates 1990ndate algusest teistel nišialadel (näiteks laualamp kontoris ja paremates peredes ka kodus :-). Tavalise hõõglambi asendajaks ning säästulambiks ristituna sai luminofoorlamp tuntumaks 2000ndate alguses, kui ühtäkki hakkas tõusma elektri hind. Tegelikkus oli mõnes mõttes ka proosalisem, sest esiteks tekkis säästulampide mitmekesisem saadavus ja nende hinnad langesid lubatavamale tasemele, kus elektrisääst kaalus Eesti inimese jaoks tolle aja kohta uudse pirni kirvena paistva hinna üles.

Sissekeeratavate kompaktluminofoorlampide sattumine laiadesse massidesse Eestis toimus ajalise nihkega, kuna Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud selliseid lampe lihtsalt saada ja vaid väga vähesed võisid teada, et sellised koduseks kasutuseks üldse olemas on.

E-sõidupiletist ja palju muud

Lugu inspireeris kirjutama Delfis avaldatud uue aasta Tallinna ühistranspordi hinnakirja artikkel, mille kommentaar venis nii pikaks nagu seesinane. Lõpuks otsustasin selle Delfis mitte avaldada.

See tallinlaseks ja mittetallinlaseks liigitamine on väga tõenäoliselt põhiseadusevastane ja ilmselt jõuab see otsaga Riigikohtusse, kui keegi aktiivne kodanik meie niigi leebele õiguskantslerile avalduse esitab.

Üleskutse teiste omavalitsuste poolt tallinlastele hinda kergitada on just see, mida keskerakondlikud tegelased tahavad, et tekiks inimeste (tallinlased vs mittetallinlased) ja regioonide (Tallinn vs Tartu jne) vahel lõhe ja käärimine. Arvake ära kolm korda, kelle ja mille eesmärke see teeniks.

Eestlasi ja eestimaalasi peab ühendama ühtsus, mis selle võõra võimu Tallinnas valimiste kaudu eemaldaks. Kasvõi erakorraliste valimiste kaudu, mille kuulutaks välja näiteks valitsus.

Kuna piletisüsteemi üle hoiab kontrolli ebausaldusväärne linnavalitsus, mida juhib partei, mis juba Eesti Vabariigi taasiseseisvusest alates ebausaldusväärne, ei ole välistatud, et selle e-kaardi ümber keerlevad isikuandmed saavad olema hallatud ebausaldusväärsete isikute (jõudude) poolt — sest ma sain asjast niimoodi aru, et iga e-sõidukaart seotakse nimeliselt (on ka teisigi alasid, kus Eesti elanike isikuandmete turvalisus võib olla küsimärgi all). Siin oleks kindlasti oma sõna öelda vähemalt Andmekaitseinspektsioonil.

Tallinna "oma" sõidukaart loodigi vist seetõttu, et ID-kaardi süsteemi haldab riik.

Ideaalis ei oleks selline e-kaardi bussisõidusüsteem paha, kuid kaardid ei tohiks olla nimelised, vaid numbrilised, nagu see on praegu mobiilikaartidega. Samamoodi võiks nimega sidumine olla puhtalt vabatahtlik.

Pole vahet, kas tasuline või tasuta bussiõigus, peab see olema ühe hinnaga kõigile ja soodustused kehtiksid registreeritud elukohast sõltumata näiteks vaid lastele ja tõepoolest väga eakatele inimestele ("noored pensionärid" ei loe).

Keskerakondlik Tallinn on seda bussipiletihinda ise eri põjuseid ettekäändeks tuues jõudsasti tõstnud ja ise seega hinnatõusu tekitanud, ajades paljud inimesed ühistranspordist autodesse ja vähendades sedasi sotsiaalselt vähekindlustatud ausate inimeste liikumisvõimalusi.

Bussipileti hind läks teenuse kvaliteediga võrreldes nii kõrgeks, et ajaga kaasas käiv elanikkond muretses endale esimesel võimalusel isikliku sõiduvahendi, mis suurel määral muutuski tugeva keskklassi välimäärajaks. Mingitest rikkuritest juttu ei ole — ringi sõidavad kõige tavalisemad inimesed tehes oma igapäevaseid käike. Kokkuvõttes sai autoga liikumine kiirem, puhtam ja mugavam. Ning mis kõige olulisem — palju odavam.

Riigikogu peaks samas seaduseid täiendama ja täpsustama, et Tallinnas sellised JOKK-skeemitamised lõppeksid; eeldatavalt mingi tõsise sanktsiooniga, mille rakendamise üle otsustaks kohus. Üks Eesti elanik "Postimehe" arvamusküljel näiteks juba nõudis Tallinna võimu ülevõtmist valitsuse poolt, et normaalne elu/rütm taastuks.

Ja veel:

1955. aastal keeldus Ameerika Ühendriikides naine nimega Rosa Parks istumast bussis mustade jaoks mõeldud sektsiooni, mis tegu alustas USA-s liikumist rassilise eraldatuse lõpetamiseks ja afro-ameeriklastele kodanikuõiguste nõudmise rahumeelse liikumise alguseks.

Aktsioon oli alustajate poolt rahumeelne ja levis üle kogu riigi.

Selle kõigega seoses tuleb öelda, et seadus on võrdne kõigile ja Tallinna linna-poolne nii autosõitjate kui autota inimeste vastandamine läbi BUS-radade,
ning
pealinna poolt tallinlaste ja mittetallinlaste vahel vahettegemine peab lõppema.

Mõõt on täis.
 

Why Falling Skies is too 'family-friendly'

And why is there little to no swearing.

This was in reply to a Falling Skies IMDb thread posing just these questions.

Well, people do swear in real life, but it's probably very difficult to make that balance right on television.

If you'll ever see an episode of "The Borgias" (a historical tv series produced in Canada and filmed mostly in Hungary), then people there don't swear either, but you'll see everything else: death, murder, battles, intrigue, sex, whores, flogging (torture), subterfuge and politics. Even urination.

Most of the time, people don't swear and generally discourage swearing (in public) in a prude, vain, and hopeless attempt to instill polite (aka more 'cultured') language in children, while in real life all it amounts to is just procrastinating the use of such verbiage by young people.

One of the reasons swearing is not used on American tv is that it would turn off many older/prude/conservative viewers, who would then prohibit their children from watching a show. That would result in dismal ratings from those with Nielsen boxes, no matter how flawed that system is (I have a suspicion these boxes aren't distributed all that evenly, either).

On the other hand, Falling Skies seems to be meant for a slightly younger audience than your average teenager who already knows foul language.

So, for example, if you want to know which is the youngest demographic a show is catering to, see who's the youngest major character (babies don't count). In Star Trek: The Next Generation, that was "Wesley Crusher" (played by writer and actor Wil Wheaton, who now has over two million followers on twitter). So, the older the youngest character in a show, the greater likelihood there is to encounter more mature themes.

And if suddenly the characters in "Falling Skies" started swearing as they actually would in real life, then by now it would be very out of character of them to do so. In a way, they should have done that from the outset, but now it's most likely far too late, because we all know now that they are coincidentally a very polite lot.

In conclusion, the only recourse to actual people with children would be not to swear themselves, or at all — just in case them kids accidentally overhear something — and suggest the youth not to use such language in polite company. This would basically ensure the kids learn by example. (Disclaimer: Your mileage may vary.)

Alternate dialogue between Weaver and Tector

Warning: Here be spoilers of some sort regarding the episode "Death March" from "Falling Skies". I wanted to write this as a comment on IMDb in a forum post, but then started having doubts about its policy on publishing fan fiction on its forums, so moved my ideas here.

I found it very disrespectful of Weaver to push Tector like that and so blatantly play on the feelings of a person who's driving a large truck. If I were Tector, I would have asked Weaver if he wanted to take over driving, or I would have stopped the truck and gone to the back just to avoid Weaver asking questions, but maybe that's just me.

I guess Tector couldn't stop driving, because they were low on fuel anyway, and there was no immediate reason to stop driving and unnecessarily spend fuel on slowing down and then later going on again. Weaver, of course, was using the situation. I think then I would have given Weaver "Don't push it. Sir."

We don't really know what was Weaver's reason to start pushing so hard on Tector. One reason could have just been the plain lack of manpower, and perhaps he wanted to find out if Tector has more in him than he has so far let know. Maybe it's that he's looking for someone who would in the future be able to command just in case something happens to Weaver himself.

So here I'm playing around with an alternate exchange between Weaver and Tector:

(Not exactly spoilers, but hey, I had like two options of how this would go, so here's one... I considered adding a Southern accent to Weaver, but might have fumbled it, 'cuz I can't distinct Black Southern and White Southern in writing. And it all may be a cliche of my own, so beware)

Option #1

- T: "Don't push it. Sir."
Here, Weaver would pause to process the Sir, as it alludes to Tector deferring to his command. Weaver now knows that Tector is alot more trustworthy, but realizes that Tector said as much just to avoid Weaver pushing him.

And after a while,
W: So you were a soldier?
Tector is silent and avoids eye contact.

Weaver realizes that his assumptions have been correct, but doesn't feel they've been completely confirmed to stop asking. Out of boredom, and to try to pull more out from Tector, Weaver would start talking about himself, maybe about some ambush he experienced, and some similar stuff, about the deaths, and such and such.

Tector, who is not really as stupid as he lets on, would pre-empt this by cutting off Weaver's speech:

- T: Don't tell me about some ambush, and that you lost people and that you regret it, and that you wished you were the one to go...

Tector's breathing has become heavier, while Weaver stops, realizing he hit one of Tector's sweet spots. Weaver is silent, while Tector tries to keep his calm.

But,
Weaver then explains his realization that what keeps him going are all the people there behind him, which he then calls responsibility, "Ya know?"

- T: I know. I know what it's like to be in a battlefield. And what it's like to lose your mates.
- W: I just wanted to know.
- T: I don't think I want you to know. Yet.

This at least is a second confirmation to Weaver that Tector has had advanced military training of some sort. This would make Weaver want to know more about Tector, but he knows he has to tread gently.

- W: What if somethin' happened to me again?

This makes Tector think.

- T: Tom can take over.
- W: He was on the alien ship.
- T: What, you distrust him now?
- W: No!
- T: Hal?
- W[with doubt]: He's a good boy, but he ain't got long-term experience.
Tector pauses a bit, and then, almost non-chalantly:
- T: Well, Pope's a good shot.
- W: Pope?! Pope's a firebrand! Yer too good to know it yerself!

[A pause ensues.]

Here I thought Tector would start opening up by explaining his two tours of duties in Iraq and Afghanistan. But not the ambush.

- W: So you are a soldier?
Tector tells his rank and where/who he was stationed with.


I relized that the second dialogue option would be even more intersting:

Option #2

- T: "Don't push it!"

Here, Weaver learns that there might be soft spot in Tector.

- W: Ya know, I've been thinkin' about givin' it all up, too.
- T: Oh yea, tell me abot it! [said dismissively]

Weaver takes it as if Tector is challenging Weaver to humour Tector, so Weaver (perhaps out of feeling insulted about it) starts blathering about his experience of loss from his past military experience and into the post-invasion times; all the while progressing into more and more desolate and macabre descriptions, whilst Tector becomes at first slowly, and then more visibly distraught. As Weaver continues without at first actually looking at Tector, we see Tector breathing more heavily and wiping his left cheek onto the left jacket arm (assuming Weaver doesn't notice from that angle, or intentionally doesn't pay attention), while Weaver goes on and on [insert somewhere Weaver's wish to give it all up and a death wish, too] until Tector audibly sniffs, crying his eyes red while trying to drive a truck, which starts veering off-course. Noticing this, Weaver stops his blather, realizing he's taken it much too far, and helps guide the driver's wheel that Tector somehow holds to turn the truck's course straight.

(This is actually a dangerous situation in another sense, as here Weaver could lose Tector's emotional trust.)

Weaver is silent and keeps his left hand on the wheel of the truck, as Tector tries to regain composure so as to be able to drive the truck on his own.

Weaver just says:
- W: I'm very sorry.
- T: No you're not.

Weaver is very angry (because he did feel really sorry for Tector, knowing that he had experienced a traumatic event before the invasion), but doesn't show it. Weaver eventually becomes really sad himself, looking down, and then forward, but without all the water.

After a minute or so silence:
- W: So you were a soldier?
- T: I was.
- W: Something happened, right?
- T: Yeah. Lots of things.

Weaver finally, but much more shortly, explains his past feelings of despair and then his rationale for going on, and the case for responsibility for the people behind his back.

Tector then says that he knows, like he understands, and starts telling how he was deployed in Iraq and Afghanistan, his rank and which group he was deployed with, and about the ambush. Some moisture exits Tector's eyes again, but he maintains composure.

Weaver finally pats Tector on the shoulder:
- W: I honestly didn't know.
- T: I didn't want you to know.
- W [looking at Tector]: We really need people like you.

Here's a pause, to let Tector calm down completely.

- Weaver: So you are a soldier?
- Tector [who is now more determined and looking at Weaver for a moment]:

Yes, Sir, I am.

Weaver feels moved. Maybe he'd say something cliche, like
- W: It is an honor to have you with us.

Tector, though begins explaining his doubts, that his initial plan was only going to take the 2nd Mass to Charleston, until he suddently stops the truck because of the broken bridge.
[spoilers end here]

Gay actors and coming out

Preface
This was first written as a reply to a witty post on IMDb about a possibly gay actor (no, not the usual suspects), whom I have decided not to name here.

First it came to be almost about justifying his coming out — if he is gay — and if he does that, then about the harshness of the film and tv industry towards gays. Then the post's idea moved to be about why some people choose to be closeted and that on one hand it's okay to rather concentrate on out gay actors, while bemusing the chances of coming out making a chage for the better in the future.

So I ended up making a long one instead: herein follows the post about the actor, without naming him (oh yes, names of out actors are featured).

The Post

If he is gay and chooses to come out to the world, then we would be very proud of him, and young gay people would have a great role model. There aren't many young gay actors right now ('cept for Zachary Quinto) who've hit it this big, and who play or have played not just the gays, but other interesting characters. This is what we have a deficiency of on screen: men and women who are not just gays, but who portray hereoes and role models of all good kinds.

The industry should change its tune for the better on gays, so LGBT people could play their roles as out actors, with pride and confidence. But alas, there are still lots of homophobic bigwigs calling the shots :/

I remember reading how Rupert Everett's career took a nosedive after he came out and he advised against actors coming out still in 2009. So, many entertainers and television personalities have come out when they've hit it big, and there are many who have come out very late in their careers (or life).

But otherwise, if he is gay and if he is not coming out, then it's his personal choice (disambiguation: Sexuality is not a choice, but coming out is). — There will be other great gay actors who will be out before he will, and there are many who aready have. We the gays just have to wait a little. I do admit the wait is sometimes difficult :\

On another note, there are many gay people who beyound industry fear may have personal reasons not to come out. If that's the case, then it's just as understandable. So, most gays clamoring for their favourite actor to come out might not realize that many closeted actors very possibly have personal (=family) reasons not to come out yet.

Nevertheless, young talented gay guys and gals aspiring to be actors should never be discouraged from pursuing their dream. The "It Gets Better" project and coming out are important, because then many gay youths who feel alone and desperate would see that there is reason for them to live. Oh, and yes, we just can't force anyone to come out against their will, unless they are flaming hypocrites.

My personal opinion is that Zachary Quinto's coming out has taken the heat off other actors who are suspected of being gay. The activism of Dan Choi, "It Gets Better", the coming out of many others (Jake Shears is out from the outset, for example) also means that there are many kids who because of these guys' courage have decided to spare their own life.

Eesti, eestlaste, ja eestimaalaste rahvaarv. Lihtne aritmeetika. Eee...

Seesinane on siis viitega kõikidele vingatsitele, kes kogu aeg haiget moodi jahuvad teemal, et rahvast on [justkui] vähem ja vähem jne. Kasvõi "Postimehe" selle artikli kommentaarides (mille lahendus on nii totakas, et NoScripti kasutades ja vajalikke arvu servereid lubades ei ole võimalik valida "lemmikpilti". Pohlad. Panin oma kommentaari siia ja see juba kolme kuu pärast ei aegu.).

Niisiis...

Vaadakem ka asja helgemale küljele: viimatise rahvaloenduse esialgne tulemus^* 1 294 236 + Soomes olevad 50 000 eestlast = 1 344 236 — millest saab järeldada, et Eesti ja Soome peale kokku pole tegelikult eestimaalaste ja eestlaste rahvaarv eriti vähenenud... Võiks tõdeda, et rahvaarv pole tegelikult eriti isegi kahanenud.

Aga kui lisada juurde kõik teistesse riikidesse läinud "kodueestlased",^** või kui pigem kasutada registripõhist rahvaarvu u. 1 340 000 ja lisada sellele juurde 50 000 inimest, siis saab tulemuseks 1 390 000, ning kui võrrelda 2000. aasta rahvaloenduse tulemusega 1 370 052,^* siis võib täiesti väita juba, et iive on meil ikka täitsa positiivne :-)

^* Statistikaameti andmed
^** "Kodueestlaste" all pean silmas neid, kes Eestis sündinud ja üles kasvanud, nii enam-vähem.

Revolution OS

Film review

Ahh, the good times :-)

This film was made during the dot-com boom, and, per release information on IMDb, first screened at the South by Southwest Film Festival in March 2001.

Only in its end titles does the film show the first casualties of the dot.com crash (a second release of the film was in 2002), so this documentary really well reflects the spirit of the times, just as the original series of "Star Trek" was the best science fiction in 1960's.

Despite its shortcomings of appearing propaganda-like (see some of the more balanced IMDb reviews) and not the most stellar music editing, I still kinda like the documentary, as it was filmed during a time when life seemed really nice: The dot com crash had yet to happen, and 9/11 hadn't happened yet... And so the times were quite a bit more hopeful than in the years that followed.

Alas, many of the companies mentioned aren't there anymore: VA Linux, Cygnus, Netscape, and many-many others. Not long after, Corel stopped making Linux. Sun Microsystems was purchased by Oracle. Red Hat is still here, but it's not exactly in the desktop business. Netscape itself was purchased by AOL, and subsumed into it, and then not much is left of it. Netscape's move to open-source its Communicator suite (which included the Navigator browser) was indeed pivotal, as it laid the ground for Mozilla and eventually Firefox.

Nobody at the time saw the emergence of Google. Or that the principles of this freedom would lead to Lawrence Lessing to found the Creative Commons movement, which gave additional impetus to found Wikipedia. Incredible.

I somehow failed to notice at the time how even the modern men's haircuts and hair styles were different back then, short of being less astute. I guess since these styles were ubiquitous, then nobody really noticed S:)

When Angela Merkel is Fabulous

Because photos are not my own, I'm not going to show them here, but instead link to them and their articles.

Yes, this is a photo from 03.04.2009., but still holds relevance, as Mrs. Merkel is usually all business. So, sometimes it's good to highlight the lighter side of politicians who have to save the (financial) world. (Greece was then only a worry.)

• Jezebel: German President Angela Merkel Demonstrates Her Signature Dance Moves
• More image in story:
  xfinity.comcast.net/slideshow/news-michelleandcarla/10/
• Biggest possible image that I could find within a few minutes

And E24.ee features a very nice image of Mrs. Merkel's slight change in style, where the top piece is much taller than usual. Maybe even puritanical, but in a good way, reinforcing her image as "The Iron Frau", and given how the 4th most powerful woman in the world must politick Europe out of its financial woes.

So, using all black is not new for her. (In the two photos, Mrs. Merkel gives a speech to the German Parliament.)

Sõpruse pst. Hüperrimi

Tallinna Sõpruse pst. Hüperrimis pole võrreldes "Prisma" keti poodidega (võrdluseks toodud Mustika "Prisma") järgmisi asju:
* Nööppatareisid;
* Magusaid kõrsikuid (neid häid Eesti omi);
* Lagritsakomme (vähegi mõistlikus valikus).

Rimi pole küll kohustatud kõike seda müüma, sest neil on müügis asju, mida ainult sealt saab. Headest omadustest välja tuues peatub näiteks ühistransport (vähemalt ühel suunal) ka peaaegu et ukse ees. Kui 20.02.2012 poes käisin, oli "Kirde" saia kampaaniahind ainult 32 senti :-).

Pläkk
Peale selle ei olnud juur- ja puuviljade ning kaalukommide juures näha kaalusid. Ainuke töösolev kaal oli kaalupähklite ja kuivatatud puuviljade juures. Nende ning juur- ja puuviljade ning kaalukommide vahel oli mitukümmend meetrit kõndimist. Kui ma sooviks mingi kindla kaaluga kaalukaupa, siis ei ole võimalik kuidagi kontrollida :/

Hinnakontrolli terminali polnud ka märgata.

Kuigi Mustika "Prismas" on müügil nööppatareid, siis neid, mida soovisin, pole (eks mõnes teises poes ikka on), aga muidu on sealne valik täitsa hea.

Kuna ma käin Sõprust pst. Rimis väga harva, siis on tõenäoline, et selleks ajaks kui sinna uuesti lähen, on võib-olla läbi viidud mõned kasulikud muudatused.

The Way We Were

In reply to a post on an unrelated movie on IMDb.

I guess your parents were hoping that you'd understand the point of "The Way We Were", because in some way, it probably related to them, but weren't able to convey it in any other means than having you watch it. The film is actually more difficult and relates to themes that a ten-year-old might find hard to grasp.

Long story short for "The Way We Were":

If memory of the synopsis of "The Way We Were" (which I haven't seen) read from Wikipedia serves me right, then the point of it was that two people deeply in love with one another had to give up a lot to be together in tenuous times, but eventually split for greener pastures to have a life — or what they thought life meant for them at the time — lest they be forced to be much worse off by events and powers beyound their control.

Time moved on and they met again, being in an age past their prime youth. Reminiscing, they realized that they were actually at their best when staying together when young, yet far too many events had gone past, and they had grown too much apart of one another throughout all that time to be like the way they were.

In my view, the movie probably warns people not to break precious relationships too easily, advising them to ponder the merits of a loving relationship further than just face value. The film also suggests that young people (perhaps by their nature) possess lesser amounts of detachment to recognize the gift of love in their midst.