- Ford müüs Volvo hiinlastele.
- Ford tegi Venemaaga sobingu, et seal autosid
toota.Vt. kõigeülemine link artiklile Tõsi, see pole küll väga haruldane, kuid mulle käib üle mõistuse, et Lääne autotootjad oma suurest ahnusest tahavad müüa oma toodangut pool-, võlts- ja mittedemokraatiatele. Milleks küll?Fiat on küll muidugi pettunud, kuid nüüd on veelgi rohkem põhjust Fordi poolt mitte olla. Kes veel ei tea, siis Venemaal toodetakse ka BMW-sid.Muidugi on suurem põhjus selles, et nii Venemaal kui ka Hiinas on väga-väga karmid tollid selleks, et siis kaitsta oma autotööstust.Teine põhjus on selles, et mõlemad riigid tahavad endale suhtkoht niisama Lääne autotootmise tehnoloogiat.
laupäev, 19. veebruar 2011
Ford ja miks mina selle autosid ei ostaks
Pisuke kommentaar E24 artiklile "Ford leidis Vene sõbra".
teisipäev, 11. jaanuar 2011
Me ei vaja uut valimisseadust
Asi on paljuski selles, et meil Eestis kehtib (modifitseeritud) D'Hondt-i meetod, mille kasutustulemus on see, et Eestis valitakse erakondi ja mitte isikuid/kandidaate.
Punktiga "võitja saab kõik" (ehk "First Past the Post", nagu seda näiteks Ühendkuningriikide valimissüsteemi lihtsustatult kirjeldatakse), kus kõige rohkem hääli saanud partei saab võitjaks, ei ole ma üldse nõus.
Nimelt seetõttu, et kui kõige rohkem hääli saanud partei vaated (korruptiivsus ja riigikorra õõnestamise soov) erinevad diametraalselt ülejäänud parlamendi vaadetega, ei taha mina üldse, et säärane partei võimule saaks. Eriti veel, kui kogu rahva enamus selle partei poolt hääletanud ei ole.
Mõttekas ongi praegune süsteem, kui ebameeldiva partei ja ka opositsiooni esindajate vastaseid on parlamendis proportsionaalselt rohkem, siis võidu saab loomulikult kooslus, mida toetab suurem rahva enamus. — Näitlikus olukorras, kus parlamendis on 101 kohta, ei saagi "sotsiaalselt hooliv" partei või parteide kooslus võitu (valitsusse) isegi siis, kui säärane partei on saanud kõige rohkem hääli, kuid vaid 30 kohta Riigikogus ning teine lihtinimese jaoks sarnaste vaadetega partei 15 kohta (mõlema peale kokku 45 või näiteks 30+8+7, kui on kolm sarnaste/kattuvate vaadetega parteid); ainult et sellisel juhul puudub nendel parlamendis ikkagi enamus: teisel pool on 56 parlamendiliiget, kes kuuluvad paremerakondadesse. Peale koalitsiooniläbirääkimisi otsustavad 56 parlamendisaadikut saanud erakonnad moodutada koalitsiooni või seda jätkata. President samuti arvutab veidi, teeb omad järeldused ja annab ülesande valitsuse moodustada erakonnal, mis sai maailmavaatelise enamuse saanud ja kokkuleppe moodustanud blokis (56) kõige rohkem parlamentääre (kui see erakond sai 30 häält ja teine 26).
Maailmavaateline enamus kuulub erakondade kooslusele, milline hoiab poliitilist liini, mis oleks riigile ja rahvale kasulik (ja mitte kahjulik).
Eestis moodustavad riigile ja rahvale (et riik ongi rahvas) hea koosluse nö valged erakonnad, kelle hulka kuuluvad Isamaa ja Res Publica Liit, Reform, Sotsiaaldemokraadid ja Rohelised. Rahvaliit jääb nende lähedale, sest minu arusaamist mööda ei ole nende üldine joon õõnestada või kahjustada riiklust. Keskerakond nende hulka ei kuulu.
Maailmavaateliselt suudaksid Keskerakonnaga koos olla Reform (Kallase valitsus), Sotsiaaldemokraadid (Tallinna linnavalitsuses Pihliga) ja võib-olla Rahvaliit (sest nagu ka Keskerakond, on nad on praegu opositsioonis, kuid võivad vajadusel hääletada koalitsiooniga koos).
Näide elust: Keskerakond valitsusse igal juhul ei saa, sest rahva enamus on hääletanud nende erakondade poolt, mis on Keskerakonna vastu. Samamoodi ei ole Edgar Savisaar kunagi olnud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi peaminister.
• Jüri Saare hinnang, milles ta ei pea Eesti praegust poliitilist- ja valimissüsteemi võrrelduna arenenud Lääne demokraatiatega millekski, on kohatu ja küüniline.
Esiteks on Eesti nii ajalooliselt kui kultuuriliselt alati olnud Lääne osa ja seda ka nüüdki, kui me kuulume Euroopa Liitu, NATO-sse, OECD-sse, oleme Eurotsooni liige ja Schengeni viisaruumis. Ning mis siis, et me ei ole veel nii rikkad. Rikkuse saavutamine ei ole pelgalt aastate, vaid aastakümnete töö.
Eesti valimissüsteemis kasutatav D'Hondt-i meetod on kasutusel Islandil, Soomes, Taanis, Hollandis, Belgias, Austrias, Hispaanias, Portugalis, Jaapanis, Šotimaal, Walesis ja Põhja-Iirimaal.
Kõigis nendes riikides on Eestiga võrreldes osaliselt või suuresti pikem demokraatiakogemus ning Eesti demokraatia ja valimissüsteem on oma praegustelt põhimõtetelt täiesti võrreldav nende riikide demokraatiatega.
Et Eestile on kasulik nö valgete ja/või ka paremerakondade võim, tuleneb sellest, et seni kuni Riigikokku ja kohalikule tasandile satuvad ka Eesti maa ja rahva kahjuks kallutatud jõud, tuleb alatasa (olukorrale vastavalt mitte tingimata kogu aeg) tegelda sellega, et Eestile kahjulikud jõud võimule ei saaks ning et nende võimalused juba omatavat võimu kuritarvitada oleksid võimalikult piiratud.
Kuni olukord praeguse riigikorra ülalhoidmiseks täielikult lahenenud ei ole, siis senimaani ongi kogu ülaltoodut arvestades jäänud Eestis laiem poliitiline diskursus (arutlustase) ahtakeseks: poliitiline välisvaenalane hingab liiga lähedalt kuklasse ja lihtlabane "krae üleskeeramine" siinjuhul ei aita.
Kõigest sellest johtuvalt näiteks käibki Tallinna ja riigi omavaheline kemplemine ning korruptsiooniskandaalid Keskerakonna ümber.
Ning on tõesti tõsi, et kuna poliitiline diskursus on aher, sest Eesti on endast sõltumatutel põhjustel mitmeski mõttes ellujäämisrežiimis, saavad kannatada ka need erinevad rahvakihid, kes algmisel ja lihtsamal tasandil tõesti vajavad toetust, kaitset ja hoolivust. Meil lihtsalt ei ole seda luksust turvalisusele, mida on belglastel, kes saavad nautida oma maa valitsuskriisi (selle moodustamise kriisi) flaamide ja valloonide pideva kemplemise pärast.
Tõepoolest, Eesti demokraatias on palju arenguruumi.
Jüri Saare esitatud drastilisi variante mina mingil juhul ei toetada ei saa. See-eest Delfi kommentaariumis
Punktiga "võitja saab kõik" (ehk "First Past the Post", nagu seda näiteks Ühendkuningriikide valimissüsteemi lihtsustatult kirjeldatakse), kus kõige rohkem hääli saanud partei saab võitjaks, ei ole ma üldse nõus.
Nimelt seetõttu, et kui kõige rohkem hääli saanud partei vaated (korruptiivsus ja riigikorra õõnestamise soov) erinevad diametraalselt ülejäänud parlamendi vaadetega, ei taha mina üldse, et säärane partei võimule saaks. Eriti veel, kui kogu rahva enamus selle partei poolt hääletanud ei ole.
Mõttekas ongi praegune süsteem, kui ebameeldiva partei ja ka opositsiooni esindajate vastaseid on parlamendis proportsionaalselt rohkem, siis võidu saab loomulikult kooslus, mida toetab suurem rahva enamus. — Näitlikus olukorras, kus parlamendis on 101 kohta, ei saagi "sotsiaalselt hooliv" partei või parteide kooslus võitu (valitsusse) isegi siis, kui säärane partei on saanud kõige rohkem hääli, kuid vaid 30 kohta Riigikogus ning teine lihtinimese jaoks sarnaste vaadetega partei 15 kohta (mõlema peale kokku 45 või näiteks 30+8+7, kui on kolm sarnaste/kattuvate vaadetega parteid); ainult et sellisel juhul puudub nendel parlamendis ikkagi enamus: teisel pool on 56 parlamendiliiget, kes kuuluvad paremerakondadesse. Peale koalitsiooniläbirääkimisi otsustavad 56 parlamendisaadikut saanud erakonnad moodutada koalitsiooni või seda jätkata. President samuti arvutab veidi, teeb omad järeldused ja annab ülesande valitsuse moodustada erakonnal, mis sai maailmavaatelise enamuse saanud ja kokkuleppe moodustanud blokis (56) kõige rohkem parlamentääre (kui see erakond sai 30 häält ja teine 26).
Maailmavaateline enamus kuulub erakondade kooslusele, milline hoiab poliitilist liini, mis oleks riigile ja rahvale kasulik (ja mitte kahjulik).
Eestis moodustavad riigile ja rahvale (et riik ongi rahvas) hea koosluse nö valged erakonnad, kelle hulka kuuluvad Isamaa ja Res Publica Liit, Reform, Sotsiaaldemokraadid ja Rohelised. Rahvaliit jääb nende lähedale, sest minu arusaamist mööda ei ole nende üldine joon õõnestada või kahjustada riiklust. Keskerakond nende hulka ei kuulu.
Maailmavaateliselt suudaksid Keskerakonnaga koos olla Reform (Kallase valitsus), Sotsiaaldemokraadid (Tallinna linnavalitsuses Pihliga) ja võib-olla Rahvaliit (sest nagu ka Keskerakond, on nad on praegu opositsioonis, kuid võivad vajadusel hääletada koalitsiooniga koos).
Näide elust: Keskerakond valitsusse igal juhul ei saa, sest rahva enamus on hääletanud nende erakondade poolt, mis on Keskerakonna vastu. Samamoodi ei ole Edgar Savisaar kunagi olnud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi peaminister.
• Jüri Saare hinnang, milles ta ei pea Eesti praegust poliitilist- ja valimissüsteemi võrrelduna arenenud Lääne demokraatiatega millekski, on kohatu ja küüniline.
Esiteks on Eesti nii ajalooliselt kui kultuuriliselt alati olnud Lääne osa ja seda ka nüüdki, kui me kuulume Euroopa Liitu, NATO-sse, OECD-sse, oleme Eurotsooni liige ja Schengeni viisaruumis. Ning mis siis, et me ei ole veel nii rikkad. Rikkuse saavutamine ei ole pelgalt aastate, vaid aastakümnete töö.
Eesti valimissüsteemis kasutatav D'Hondt-i meetod on kasutusel Islandil, Soomes, Taanis, Hollandis, Belgias, Austrias, Hispaanias, Portugalis, Jaapanis, Šotimaal, Walesis ja Põhja-Iirimaal.
Kõigis nendes riikides on Eestiga võrreldes osaliselt või suuresti pikem demokraatiakogemus ning Eesti demokraatia ja valimissüsteem on oma praegustelt põhimõtetelt täiesti võrreldav nende riikide demokraatiatega.
Et Eestile on kasulik nö valgete ja/või ka paremerakondade võim, tuleneb sellest, et seni kuni Riigikokku ja kohalikule tasandile satuvad ka Eesti maa ja rahva kahjuks kallutatud jõud, tuleb alatasa (olukorrale vastavalt mitte tingimata kogu aeg) tegelda sellega, et Eestile kahjulikud jõud võimule ei saaks ning et nende võimalused juba omatavat võimu kuritarvitada oleksid võimalikult piiratud.
Kuni olukord praeguse riigikorra ülalhoidmiseks täielikult lahenenud ei ole, siis senimaani ongi kogu ülaltoodut arvestades jäänud Eestis laiem poliitiline diskursus (arutlustase) ahtakeseks: poliitiline välisvaenalane hingab liiga lähedalt kuklasse ja lihtlabane "krae üleskeeramine" siinjuhul ei aita.
Kõigest sellest johtuvalt näiteks käibki Tallinna ja riigi omavaheline kemplemine ning korruptsiooniskandaalid Keskerakonna ümber.
Ning on tõesti tõsi, et kuna poliitiline diskursus on aher, sest Eesti on endast sõltumatutel põhjustel mitmeski mõttes ellujäämisrežiimis, saavad kannatada ka need erinevad rahvakihid, kes algmisel ja lihtsamal tasandil tõesti vajavad toetust, kaitset ja hoolivust. Meil lihtsalt ei ole seda luksust turvalisusele, mida on belglastel, kes saavad nautida oma maa valitsuskriisi (selle moodustamise kriisi) flaamide ja valloonide pideva kemplemise pärast.
Tõepoolest, Eesti demokraatias on palju arenguruumi.
Jüri Saare esitatud drastilisi variante mina mingil juhul ei toetada ei saa. See-eest Delfi kommentaariumis
tqnise väljatoodud variant parteinimekirjade moodustamisest näiteks sisevalimiste teel on teretulnud.
laupäev, 1. jaanuar 2011
The blame game: SGA fans against SGU
Why some SGA fans didn't give a chance to SGU
The GateWorld forum rules have it over there, that posters cannot trash-talk other posters and fans, so it's best to opinionate about bad fans here. Admittedly, I am a huge "Stargate Universe" fan and therefore offer my opinion on the whole situation. Once I had finished writing on this topic, I realised that apart from unproductive blame games, it's better to know what went wrong and how to fix it and to look forward to how to keep SGU going.
There is a raft of "Stargate: Atlantis" (SGA) fans that hated and still hate "Stargate Universe" (SGU) from the outset, because "their baby" (SGA), which never was theirs in the first place, was cancelled.
The better strategy would have been to have two of the same shows cohabiting, with the option for SGA to conclude timing-wise the way "Star Trek: The Next Generation" did after the introduction of "Star Trek: Deep Space Nine".Only that all SGA stories had been explored and any new episode would have been a rehash of anything from before, including, but not limited to the realm of 11 seasons of "Stargate SG-1" and other science fiction shows.The bitch and moan about "coulda, woulda, shoulda" is nevertheless pointless in here, because SGU is so good that I wouldn't want to change anything in the many a chain of events, where, for example, decisions were made for casting and who does the theme tune and the score and who would be the writers.
Reasons for SGA fans' hate/anger because of cancellation:
- SGA fans felt as disenfranchised as a junkie would feel himself in rehab; In short, they were having terrible withdrawal symptoms.
- Are some SGA fans
psychotic/sociopathicdevoid of remorse and empathy? Yes.Why, you may ask? — They were willing to give low ratings to SGU as a matter of payback and in order to get a "Stargate: Atlantis" movie or some continuation of that cheesy show. — While at the same time not keeping in mind the health of the whole Stargate franchise. In these times, no less.Devoid of remorse and empathy? Well, the "Sister Act" question and the article linked below explain that people devoid of such emotions are willing to do anything to get what they want. Unwillingness to consider a quality TV show by expressing opinion against it in bad faith are not legally punishable. Nevertheless, it is morally reprehensible: like bad-mouthing licorice and the people who really like it. That candy is also dark.
There is a popular, oversimplified and over-applied urban-mystery-type questionnaire consisting of just one question that pertains to detecting psychopaths and sociopaths. If anyone reads this, then you might probably know what the question is about; only that it was debunked.
While licorice candy is a type of food and may be produced by different confectioneries, "Stargate Universe" is a single tv show and neither is it an open source project (which may survive on the whims of enough willing developers and users) and is therefore dependent on viewership, along with viewer response to advertisements, ratings (Nielsen boxes+DVRs+IPTV solutions) and cable subscriptions.
- Are U.S. viewers really this bad? I hope not. But subscribers to SyFy, a cable channel which as of recently has further committed itself to airing wrestling shows?? What about admirers of science fiction in general? Or is it just about bullets, bombs, and boobs? Or just the number of young people not willing to watch TV at a predetermined time? SyFy's moving SGU to Tuesdays from Fridays was detrimental to SGU, but not to the new wrestling show.
More Ideas for SGU's Future
What I hope and pray for, is to see the continuation of Stargate Universe both as a TV show and a franchise.
My ideas (which I am sure I have written about before) for The Powers That Be:
My ideas (which I am sure I have written about before) for The Powers That Be:
- Before and until anything is clear about which television network is to pick up the show, MGM should make and promote a full-feature theatrical movie with the same actors and the same creative cast. The motion picture, if production is quick enough, could be released after Season II concludes on SyFy.
- Crazy idea: Why not market episodes as movies shown in pictures theatres? You could extend them to be at least 60 minutes long, for example, and the movie market is worldwide and not dependent on revenue from television advertisers (I don't mind product placement that is smart). Make sure to release in different countries near-simultaneously.
- Some forum posters have talked budget cuts, which I think are wrong. If cuts still happen, then it's best to reduce the number of episodes and not compromise on actors, the creative cast and production values, all of which affect series quality to a good degree.
- I much appreciate musical montages, so do keep these.
- If you haven't done that yet, publish an SGU soundtrack compilation both in CD and digital formats and maybe as an add-on in DVD sets (they're not cheap anyway, so value has to be added).
- In addition to current and very good musical selections, I'd like to hear music in SGU by some of the following acts: One EskimO/Kristian Leontiou, Nine Inch Nails/Trent Reznor, Frontline Assembly/Delerium (who are in Vancouver, btw), Linkin Park, Sarah McLachlan, maybe even 30 Seconds to Mars and Kanye West. All these musical acts and projects have large and/or dedicated fanbases: having a never-before-released song in some episodes of the show is likely to bring in new viewers (make sure to create positive buzz/tweet beforehand).
pühapäev, 19. detsember 2010
Sell Stargate Universe to another channel?
I recently posted this to GateWorld, but getting it here in my blog is just faster. I slightly edited the text for less ambiguity and better grammar.
2. The other problem is in marketing the show: First-viewing rights went to Anglo-Saxon countries (U.S., then Canada, then UK and Australia) and then some other country's channel got the episodes later or that channel wasn't quite interested: people in that country already had the episodes online (by any means): iTunes does not extend to enough useful territories, Hulu is only U.S.-based and did anyone consider having the episodes up on VEVO (an ad-supported YouTube project)?
The trick is in timing: Some very successful movies (The Matrix series came to mind) are screened near-simultaneously worldwide to avoid losses in second and third countries, because by the time a movie screens there, people in those might have already seen the material outside the movie theatre and may thus stay away from there.
Crazy idea #1: is for MGM to produce a quality SGU episode and launch it as a movie, worldwide (with nearly the same production budget). And many episodes back-to-back that way. I know it hasn't been done before.
Crazy idea #2: In trying to continue SGU on another channel, a collection of interested TV networks from around the world (I first thought Europe, where Atlantis was very popular, but then there's Australia, NZ, Japan, and maybe some friendly Latin-American countries) could create a collective financing pool to help produce SGU with the current producers keeping the creative freedom and all those channels could then near-simultaneously air the episodes. This would off-set the need to get individual episodes by ambiguous means. Now, how to get the channels interested in product and project, is another matter.
In addition, good DVD marketing could also help.
Farscape had the Library project and the Military/Navy project — donate VHS's (at the time) and DVD's to libraries and military/navy outposts. We could do the same and even more.
(This was my first post on GateWorld)
On causes and effects
1. I read some of the possible factors for cancellation by SyFy and one of them was timing, where a four-month delay throughout the winter is bad for an arc-based show, because new and casual viewers could quickly lose interest, which is why ABC kept airing "Lost" without much interruption. I belive that the choice to move the series to Tuesdays was a bad move (schoolkids are busy doing homework, other people working inside a week, while Fridays are freer).2. The other problem is in marketing the show: First-viewing rights went to Anglo-Saxon countries (U.S., then Canada, then UK and Australia) and then some other country's channel got the episodes later or that channel wasn't quite interested: people in that country already had the episodes online (by any means): iTunes does not extend to enough useful territories, Hulu is only U.S.-based and did anyone consider having the episodes up on VEVO (an ad-supported YouTube project)?
The trick is in timing: Some very successful movies (The Matrix series came to mind) are screened near-simultaneously worldwide to avoid losses in second and third countries, because by the time a movie screens there, people in those might have already seen the material outside the movie theatre and may thus stay away from there.
Crazy idea #1: is for MGM to produce a quality SGU episode and launch it as a movie, worldwide (with nearly the same production budget). And many episodes back-to-back that way. I know it hasn't been done before.
Crazy idea #2: In trying to continue SGU on another channel, a collection of interested TV networks from around the world (I first thought Europe, where Atlantis was very popular, but then there's Australia, NZ, Japan, and maybe some friendly Latin-American countries) could create a collective financing pool to help produce SGU with the current producers keeping the creative freedom and all those channels could then near-simultaneously air the episodes. This would off-set the need to get individual episodes by ambiguous means. Now, how to get the channels interested in product and project, is another matter.
In addition, good DVD marketing could also help.
Farscape had the Library project and the Military/Navy project — donate VHS's (at the time) and DVD's to libraries and military/navy outposts. We could do the same and even more.
(This was my first post on GateWorld)
laupäev, 11. detsember 2010
Reaktsioonina E24 artikli
"Arrak: vaesus on iseloomuomadus" kommentaaridele
Ei õnnestunud miskipärast postitada, seega kirjutan siin
Mahatma Gandhi elas meie mõistes väga tagasihoidlikult, aga kas keegi vingujatest-kommenteerijatest julgeks teda vaeseks nimetada? Barack Obama vanaema pidi kasutama toidutalonge, et tema lapselaps saaks kvaliteetse hariduse. Kas Obama oli vaene, kui ta õppis väga mainekas ülikoolis? Või oli seda tema vanaema?
Seepärast ongi olemas terminid suhteline (tunnetatud) vaesus ja absoluutne vaesus — see, kui tõesti ei ole puhtust, süüa-juua, riideid ja ulualust.
See vaesus, mida mina tolle artikli enamikest kommentaaridest lugesin, on põhjustatud puhtast kadedusest: "Näe, mul on see ja see puudu ja ma olen nii vaene, aga vaata seda rikkurit seal uhkes autos ja üldse saan ma vähe raha ja puha..."
Ning kadedus on säherduse vaimuvaesuse üks arvestatav osa.
Mis puutub vaesusesse kui iseloomuomadusse, siis on Arraku mõte õige: inimesed mõtlevad end vaesemaks ja väetimaks kui nad tegelikult on ja panevad sellega nii kiunu, et vähe pole. — Just nagu polekski võimalik oma aega millegi muuga sisustada. Võimalik, et Arrak pidas silmas hoopis vaesust kui meelelaadi, millest ülalpool ka näide.
Iseasi muidugi, kas niisugust mõtet saabki väga ääri-veeri välja öelda. Või on probleem selles, kuidas lugeja suhestub Arrakusse: kui näiteks vaimulik oleks väljendanud sisuliselt sama mõtte (ja seda nad muuseas ka teevad), siis oleksid kõik eriti vasakpoolselt (ehk "sotsiaalselt hoolivalt") meelestatud inimesed temaga nõustunud (mõeldes samal ajal tegelikult rahakatest inimestest, keda peetakse vaimuvaesteks, aga enda kohta ei saa mitte niimoodi mõelda). Õnneks on heal vaimulikul oskus edastada seesugune mõte ka nendele ühtlasi vaestele ja vaimuvaestele, kes tegelikult nii väga vaesed polegi ja kes suudavad netiavarustes rämedate kirja-, grammatika- ja trükivigadega näidata, et pööbel ja matslus pole veel kuhugi kadunud :P
"Arrak: vaesus on iseloomuomadus" kommentaaridele
Ei õnnestunud miskipärast postitada, seega kirjutan siin
Mahatma Gandhi elas meie mõistes väga tagasihoidlikult, aga kas keegi vingujatest-kommenteerijatest julgeks teda vaeseks nimetada? Barack Obama vanaema pidi kasutama toidutalonge, et tema lapselaps saaks kvaliteetse hariduse. Kas Obama oli vaene, kui ta õppis väga mainekas ülikoolis? Või oli seda tema vanaema?
Seepärast ongi olemas terminid suhteline (tunnetatud) vaesus ja absoluutne vaesus — see, kui tõesti ei ole puhtust, süüa-juua, riideid ja ulualust.
See vaesus, mida mina tolle artikli enamikest kommentaaridest lugesin, on põhjustatud puhtast kadedusest: "Näe, mul on see ja see puudu ja ma olen nii vaene, aga vaata seda rikkurit seal uhkes autos ja üldse saan ma vähe raha ja puha..."
Ning kadedus on säherduse vaimuvaesuse üks arvestatav osa.
Mis puutub vaesusesse kui iseloomuomadusse, siis on Arraku mõte õige: inimesed mõtlevad end vaesemaks ja väetimaks kui nad tegelikult on ja panevad sellega nii kiunu, et vähe pole. — Just nagu polekski võimalik oma aega millegi muuga sisustada. Võimalik, et Arrak pidas silmas hoopis vaesust kui meelelaadi, millest ülalpool ka näide.
Iseasi muidugi, kas niisugust mõtet saabki väga ääri-veeri välja öelda. Või on probleem selles, kuidas lugeja suhestub Arrakusse: kui näiteks vaimulik oleks väljendanud sisuliselt sama mõtte (ja seda nad muuseas ka teevad), siis oleksid kõik eriti vasakpoolselt (ehk "sotsiaalselt hoolivalt") meelestatud inimesed temaga nõustunud (mõeldes samal ajal tegelikult rahakatest inimestest, keda peetakse vaimuvaesteks, aga enda kohta ei saa mitte niimoodi mõelda). Õnneks on heal vaimulikul oskus edastada seesugune mõte ka nendele ühtlasi vaestele ja vaimuvaestele, kes tegelikult nii väga vaesed polegi ja kes suudavad netiavarustes rämedate kirja-, grammatika- ja trükivigadega näidata, et pööbel ja matslus pole veel kuhugi kadunud :P
pühapäev, 5. detsember 2010
Taskurahast, raha teenimisest ja hooplemisest
“16aastaselt hakkasin teenima rohkem kui vanemad kokku” - Delfi "Noorte hääl"
Töökus (inglise keeles ka "hard work") on selline väga inetu sõna järjepidevuse kohta ning on järjepidevaid ja eesmärgile pühendunud noori ning ka selliseid, kes seda ei ole.
Inimesed on erinevad ja kodune kasvatus on seejuures mitmel puhul määrav.
Omapärane on see, et edule orienteerunud sisuloojad soovivad tõenäoliselt head soovides niisugust edumõtlemist ehk taasluua, kuid see tuleb neil niisuguste ja sarnaste artiklitega viletsasti välja.
Seda seepärast, et nii pealkirja ja kogu jutu raskuskese põhineb tõdemustel, et kui palju keegi raha saab (olgu siis teenimisega või teisiti) ja mitte sellel, et millega noor inimene tegeleb, kuidas ta end teostab ja kas eneseteostusvõimalused on piisavad ja/või rahuldavad.
Võimalik, et iseäranis hooplevalt paistev pealkiri ei peegeldanud õigesti artikli sisu, mille eesmärk tegelikult oligi näidata ära see, et milline on koolinoorte sissetulek.
Töökus (inglise keeles ka "hard work") on selline väga inetu sõna järjepidevuse kohta ning on järjepidevaid ja eesmärgile pühendunud noori ning ka selliseid, kes seda ei ole.
Inimesed on erinevad ja kodune kasvatus on seejuures mitmel puhul määrav.
Omapärane on see, et edule orienteerunud sisuloojad soovivad tõenäoliselt head soovides niisugust edumõtlemist ehk taasluua, kuid see tuleb neil niisuguste ja sarnaste artiklitega viletsasti välja.
Seda seepärast, et nii pealkirja ja kogu jutu raskuskese põhineb tõdemustel, et kui palju keegi raha saab (olgu siis teenimisega või teisiti) ja mitte sellel, et millega noor inimene tegeleb, kuidas ta end teostab ja kas eneseteostusvõimalused on piisavad ja/või rahuldavad.
Võimalik, et iseäranis hooplevalt paistev pealkiri ei peegeldanud õigesti artikli sisu, mille eesmärk tegelikult oligi näidata ära see, et milline on koolinoorte sissetulek.
Tellimine:
Postitused (Atom)