Why Spock used the Vulcan proverb about Nixon in Star Trek VI

This is a reply in a comment thread to a YouTube video.

I've meant to offer a reverse interpretation re Nixon for two or so years since this comment (or another one like it), but only now got myself to write it.

Spock's Vulcan reference to Nixon suggests, that after the devastating accident on the Klingon moon Praxis, Klingon Chancellor Gorkon as a politician was suddenly on precarious ground. Nixon might have felt his re-election efforts to be like that, when he sought a second term in office.

(Nixon's China visit was throughout 21–28 Frebruary 1972, the break-in at the Watergate hotel was on June 17 of that year, and plans to wiretap the Watergate complex were drawn up in January by Nixon re-election officials.)

Spock then suggests, that if the peace overture is not accepted by the Federation, the Klingons might seek to acquire Federation technology through force.

As it was, Chancellor Gorkon would have none of it, and that would further set the stage for his toppling. — Think a Bat'leth fight by a challenger to the throne.

Aware of this, Gorkon then went to the Federation in a last-ditch effort to prop up his position and maybe save his life, in the hopes, that there would not be any co-conspirators onboard the Enterprise, and then later on Earth.

Hallist passist ja topeltkodakondsusest

Alo Raun avaldas hiljuti artikli, milles ta soovitas hallipassi-staatuse ära kaotada. Kuna artikkel on maksumüüri taga, eeldus kommentaaridest, et tegemist oli topeltkodakondsuse pakkumisega.

Mistahes topeltkodakondsuse ideed mina ei toeta.

Kodakondsus ei ole kingitus, ning selle mistahes "kinkimine" justkui nulliks ära nende vene emakeelega Eesti kodanike pingutused kodakondsuse saamise nimel õppida ära eesti keel ja anda kodakondsuseksam: paljud inimesed pingutasid ja siis näevad nad, et mingi kohort saab Eesti kodakondsuse täiesti niisama. Nii ei lähe.

Seni suhteliselt paralleelse haridussüsteemi puhul on asjad keerulisemad, sest seal määrab palju näiteks ka õpetajate keskmiselt kõrge vanus.

Ülal pidada 100% venekeelset haridust on kallis ja aastatepikkused liikumised selle nimel, et osa antavast haridusest oleks eestikeelne, on tervitatavad.

Olen siiski leidnud, et parem on ülal pidada (osaliselt) paralleelset haridussüsteemi Eesti Vabariigi poolt kui et seda kaotada, sest siis hakkaks moel või teisel tegema Vene Föderatsioon. — Muidu Eesti-poolse venekeelse hariduse puudumisel võib tekkida mingi põrandaalune VF haridussüsteemil põhinev liikumine, mida oleks oluliselt raskem kontrollida. — Sõltumata tõsiasjast, et paljud venekeelsed lapsevanemad soovivad oma lapsi panna eesti kooli. Paljud jah, aga mitte kõik.

Läti otsustas üle minna ühe ropsuga lätikeelsele haridusele, kuid nähtavasti osutus Lätis asjastus paremaks.

Sest leidub arvukalt ka selliseid peresid, kellel tekib tugev vastumeel, kui venekeelne kool suuremal määral järsku ära kaotatakse. Seetõttu venekeelne haridus niipea ei kao. Järk-järgult on asju lihtsam korraldada. Riigigümnaasiumid on väga tore ettevõtmine.

Soome, Belgia või Kanada kakskeelsuse mudelit üle võtta ei ole Eesti väikest rahvaarvu ja okupatsiooni ajal toimunud venestamist silmas pidades praktiline, sest oletatava (hüpoteetilise) seadustatud kakskeelsuse puhul võivad esile tulla okupatsiooniaja ebameeldivamad elemendid, mida ma tagasi ei taha.

Kakskeelsete lääneriikide mõned elemendid võib-olla saab üle võtta, aga mitte kõik. Sest tegelikult on Eesti mitmes mõttes juba lääneriik. (Seda lääneriik-olemist murendab küll praegune valitsus, kuid kunagi möödub seegi.)

Praktiliselt on Eesti naguni kakskeelne ja laiemalt mitmekeelne (+inglise keel).

Omaette huvi pakub samuti eestis kõneldava vene keele erinevus Venemaa vene keelest, ning seetõttu on eesti vene keele edasist arengut huvitav jälgida.

Kõike arvesse võttes on Eestil mõistlikum jätkata oma tee rajamist ja arendamist.

"Rekka" ja "latte" ning "Afghanistan" ja "Kabul" eesti keeles

Eesti keeles on sõna rekka alati olnud kahe k-tähega ja latte alati kahe t-tähega — nende kahe sõna suhtes ÕS-i enda "soovitusi" väga sõna-sõnalise tõena võtta ei maksa.

Sest alati oli rekka ja latte, aga siis mingid nõukogude ajal üleskasvanud keelekauged EKI ja ÕS-i tädikesed arvasid, et peavad sinna suruma peale omaenda värdsõnad või -tuletised mugavamast originaalist. Selline lingvistiline pealesurumine pole mitte midagi muud kui eesti keele lõhkumine.

On ilmselge, et keegi polnud tahtnud ega viitsinud uurida ja kinnitada, kas rekka ja latte on oma algupärasel kujul juba juurdunud.

Põhjus, miks need sõnad peaksid olema kaksik-konsonantidega keskelt, on selles, et tegemist on nende sõnade otselaenudega ja neid "eestindama" rohkem ei pea, sest nende hääldus oli juba ammu eesti keelde originaalipärasena juurdunud. Sarnase näite alla võiksid kuuluda haiku ja sudoku (me ei kirjuta "sudooku"!).

Sest ÕS-is olev asendus
• "reka" rekka asemel on juba "ära võetud" ja on juba vene keeles ???? — ehk jõgi eesti keeles.
• "late" latte asemel on samuti "ära võetud" ja on inglise keeles late — eesti keeles hiline ja muud hilinemisega seotud sõnad ja fraasid.

Kohvikute menüüdes on palju lihtsam kirjutada "latte" ja see on kõigile arusaadav rahvusvaheline termin teatud kohvitüübi kohta.

Keeleametnike poolt olemasoleva ja juurdunud terminoloogia lõhkumine ja sõna keskelt ühe konsonandi eemaldamine on koletu.

Omastavas käändes on kirjapilt sama: latte, aga sõna hääldatakse juba ülipika t-ga.

Kes veel ei tea, siis ühte trükimusta mittekannatavat venekeelset sõna hääldatakse eesti keeles keskelt kahe h-tähega, ning sealpeal on ka rõhk; kuid vene keeles ühe h-tähega (õieti ?-tähega :) ja rõhk on siis suuna tähistaval esimesel silbil. Erandina võib eestipärane hääldus esineda ka vene keele eesti murrakus (või dialektis).

Eesti keeles on veel näiteks bardakk lõpust kahe k-tähega.

Teine probleem on ehk hiljutisem, aga ka pika-ajalisem: Afghanistan ja Kabul. — Neid hääldatakse eesti keeles siiani venepäraselt selle järgi, kuhu venelased sõnale rõhu panid, kuigi vene keeles ei olnud nende rõhkude all olevad häälikud ülipikad. Eesti keelde läksid nad ikkagi nii: "Afganistaan" ja "Kabuul".

Originaalis hääldatakse neid pigem nii (lisatud akuut ´ rõhu tähistamiseks, kus häälik on lühem):

"Afgánistan" ja "Kaabul".

Värdsõnu informaatikast:

Õiged variandid on rasvases kirjas.

Mitte "värskendus" (i.k. update), vaid uuendus — tarkvara või andmete uuenduse kohta. "Värskendus" on sama rumal tõlge nagu "tüürel" draiveri kohta.

Uuendus kehtib nii update ja upgrade kohta, kuigi update on väiksem ja suurversiooni-sisene uuendus, ning upgrade suur versiooniuuendus. Eesti keeles pole veel üldist selgust, milliste erinevate sõnadega neid kahte terminit kirjeldada.

Mitte "meil" ega "mail" (i.k. mail), vaid post.

Mitte "ii-meil", vaid e-post või e-kiri.

E-kirja kohta: Mitte "sõnum" (algupäraselt 'message'), vaid lihtsalt kiri.

Sõnum sobib otsesuhtluse ja SMS-suhtluse kirjeldamiseks, sest seal on sõnumid lühemad.

Teade — võib olla 'message' (muidu sõnum), 'notification' (muidu teavitus), või 'note' (muidu märkus ja väga harva märge).

"Voogedastus" on väga ebamugav sõna striimimise kohta (i.k. 'streaming').

Striim ja mitte "voog" / "voog-".

Mõnedes muudes asjas oleks võinud jääda konservatiivsemaks:

Infrastruktuur on väga ilus sõna ja palju ilusam kui taristu. Võimalik, et mõnedele inimestele äkki ei meeldinud, et tuleb hääldada kolm "r"-häälikut. Taristut võib kasutada pigem siis, kui infrastruktuuri võib-olla esineb liiga palju ja taristu oleks stiili huvides vahelduseks. Saab ka kasutada lühendit "infra", aga see on vähem ametlik.

Minimiseerimine ja mitte "minimeerimine" = fuih;
Maksimiseerimine ja mitte "maksimeerimine" = öäk;
Sünkroniseerimine ja mitte "sünkroonimine" = eww!

Alternativajalugu: Mis oleks juhtunud, kui miljarditehas oleks rajatud, aga oleks läinud pankrotti?

Kommentaari võib leida kuskilt siit ka
See, et tselluloositehased on saastlikud, ei ole kellelegi mingi uudis. Emajõgi on niigi saastunud.

See, et planeeritav tehas oli Eesti jaoks liiga suur, oli kõigile selge, sest tehase planeeritav tootmismaht ületas mitmekordselt Eestist pärit toorme tarnemahu ühe ajaühiku kohta. Kommentaarides räägiti agaralt, kuidas siis hakatakse väärindama hoopis Venemaalt, Valgevenest ja mujalt pärit metsa. Probleem on selles, et Venemaa ja Valgevene võivad poliitilistel põhjustel iga hetk metsatarned peatada, ning kogu see miljard ning riigi ja kohaliku omavalitsuse tehtud infrastruktuuri-investeeringud oleks tulnud kirjutada korstnasse.

Järgnev kuulub küll alternatiivajaloo hulka, sest planeeritud ja saastava miljarditehase ehitamine jäi õnneks ära. Võtke seda kui fiktsiooni.

Ilmselt oleks pidanud Keskpartei juhitud riik tehase üle võtma (vastavalt ideoloogiale, et "päästa töökohad", mida oleks olnud vaid kakssada), ning siis oleks Eesti riigi ja rahva kanda olnud miljardine võlg, koos protsentidega. Umbes nagu Kreekas praegu kahjumlikud riigiettevõtted. Turja oleks karanud Euroopa Komisjon, sest see ülevõtmine oleks olnud ebaseadusliku riigiabi osutamine ja Komisjon oleks siis määranud ühe hiiglasuure trahvi. Kogu selle kompoti tagajärel oleksid igasugused riigi-poolsed investeeringud teistesse infrastruktuuri-sfääridesse olnud kärbunud (teedehooldus, raudteed jpm.).

Et riigi sellist rahanduslikku seisukorda päästa, oleks väljavihastatud rahvas valinud riiki juhtima Reformierakonna, sest nemad juba oskavad eelarvet tasakaalus hoida, ning Reform oleks hakanud kohe juurutama kärpeid, et päästa riigieelarve. Kärbete hulka kuulunuks mitmete sotsiaaltoetuste kaotamine, samuti laialdased palgakärped, näiteks õpetajatele. Selle asemel, et IMF-ilt või mujalt manguda juurde raha (mõistagi tulevaste põlvede makstavate laenude näol), et kahjumlik miljarditehas käigus hoida, oleks tselluloosivabrik kas maha müüdud või lastud pankrotti minna (kahjumliku ettevõtte seaduspära). Valimised kaotanud Keskerakonna ja EKRE klaköörid oleks hakanud meediaväljaannete kommentaarisektsioonides alusetult süüdistama riigi rahanduse kehvas seisus Reformierakonda (à la "_Nemad_ hävitasid tselluloositehase ja eesti majanduse!"), mainimata seda, et see miljarditehase eriplaneering oli hoopis Keskerakonna juhitud valitsuse soovunelm.

The speed of the Hobus supernova shockwave

This is from a reply comment under a YouTube video.

The Hobus star was not the star of the system where Romulus and Remus were, but a fair distance away. This means, that the Hobus star could have gone nova at lightspeed, but the shockwave slowed down as it went wider.

If a rock falls into a large body of water, the waves in the water will slow down over time.

I looked at one of the Destruction of Romulus videos, where Spock explains, that the nova threatened to destroy the entire galaxy.

As the nova went off, Spock's narrative can be followed in linear order: the Vulcans and Spock then outfitted starship Jellyfish (already under construction), specialised from the outset to carry Red Matter, and Spock went on route to save Romulus, but was late.

So there was a timespan between when the nova went off, and when it reached Romulus, but not enough time.

I traced my finger on the 360p video screen across Romulus at the on-screen speed of the shockwave as it crossed 2x the approximate radius of Romulus (let's compare with Earth's 12,756.274 km), and used a stopper in conjunction, because I managed to count to three in less than three seconds.

The approximate time of the shockwave crossing the width of Romulus was just 2 seconds (tops), which makes the speed of the shockwave at _ca_ 6378.137 km/s, which is hardly lightspeed at that point. I did calculate the speed of the shockwave in the Romulan star system to be about 2.17% the speed of light.

At this point, Spock had not yet subdued the nova. While he had his Red Matter black hole empty most of the energy of the nova, he probably could not prevent the rest of the greatly-weakened shockwave from moving on.

Spock indeed saved the galaxy, but the shockwave would still dissipate within the space of the Romulan Star Empire, still affecting many systems in its way, and damaging habitable planets.

Riigimehelikkuse defitsiit

See blogipostitus räägib Jüri Ratase esimesest ja teisest valitsusest. Reaktsioon kommentaarile mis kusagil Delfis. Algselt mõtlesin postitada Delfis ka kommentaarina, aga otsutasin sellest loobuda ja kirjutada siia. Võib-olla läks minulgi karikas täis.

Nõustusin siis ühe Delfi kommentaatori väitega (kuskil siin), et paljud inimesed valisid EKRE selleks, et alkoholiaktsiis langeks.

Tänaste valitsemisprobleemide alge seisneb mitmes asjas:
• IRL ja Isamaa otsustasid teha ebariigimeheliku valiku lõhkudes Taavi Rõivase valitsus ja teha uus valitsus Keskerakonnaga;
• Retoorika oli selline, et "tõmbame Eesti majanduse käima" (loodeti vist 7–10% majanduskasvu nagu 2006–2008 toimunud buumi ajal.) Sellisele retoorikale järgnes loodust reostava tselluloositehase ehk "miljarditehase" eriplaan, mis läks Eesti õnneks ja eesti rahva tugeva vastuseisu tõttu vett vedama.
• Keskerakonna juhitud Jüri Ratase esimene valitsus ühes SDE, IRL/Isamaaga tõstis järsult alkoholiaktsiisi.

SDE

Nendest käikudest lõikas endale kõige enam näppu SDE. Järeldus: SDE tookordne esimees Jevgeni Ossinovski võis ka olla hea taktik, kuid on halb strateeg.

SDE võib veel tagasi tulla, aga tingimusel, et nad rohkem alkoholiaktsiisi ei puutu. SDE-l on eesotsas Indrek Saar, Marina Kaljurand, Katri Raik ja teised võimekad inimesed.

IRL

Ülalnimetatud asjadele lisaks lõikas IRL/Isamaa näppu maksudega mängimise eest (paha-paha!). Maksumaksja vaatevinklist on maksusüsteem endiselt väga ebamugav, lihtsalt et nüüd on see mure teiste ja uuemate probleemide taha varjunud.

Koos EKREga valitsuses olemise eest on Isamaale kui erakonnale tagajärjeks väga halvad küsitlustulemused ja tõenäoliselt vilets tulemus mistahes järgmistel valimistel. — Sest sõltumata praegu väga võimekatest välisministrist Reinsalust, kaitseminister Luigest ja nii-ja-naa kultuuriminister Tõnis Lukasest, on Isamaa nõrgim lüli ikkagi selle esimees Helir-Valdor Seeder, kes seda pensioni teise samba lõhkumise jama ajab.

Oletan, et Seeder Isamaa esimehena pani peale XIV Riigikogu valimisi koalitsiooniläbirääkimistel Reformierakonnale selle II pensionisamba lammutamise plaani ette, millele Reform võis loomulikult "ei" öelda, ning Seeder ei näinud tõenäoliselt enda jaoks muud võimalust kui teha iga hinna eest väga ebariigimehelik valik ja liituda valitsusega, kus on sees EKRE.

Riigimehed on seevastu kuhugi ära kadunud: Juhan Parts on Euroopa Kontrollikojas, Mart Laar tervislikel põhjustel valitseda ei saa ja kirjutab memuaare, ning Mart Nutt lahkus meie seast, RIP :'(

Urmas Reinsalu, Jüri Luik ja veel mõned Isamaa erakonna paremad pojad pikas perspektiivis individuaalselt palju ei kaotaks, sest nemad on Ratase valitsuses suured poisid ja seisavad heana selle eest, et praegustest valitsuses olevatest muudest probleemidest sõltumata oleks Eesti kaitstud ja turvaline. Oletades, et kui praegune Ratase valitsus laguneb ja ohjad võtab üle Reformierakond, on just need mehed Reformierakonna juhitavasse valitsusse edaspidigi teretunud.

Reformierakond

Valimiste tegelik võitja Reformierakond sattus opositsiooni. Reformil on minu arusaamist mööda vähemalt kaks tiiba, millest üks tiib on noorem ja progressiivsem (sinna hulka kuuluvad minu nägemust mööda Taavi Rõivas, Hanno Pevkur jt), ning teine tiib paistab rohkem nagu "vanema põlvkonna" Reformierakond. Et erakond ei lõheneks, toetatakse üksteist sellegipoolest.

Reformi teist tiiba võiksid varjutada Keskerakonna pahaste liikmete poolt meeldetuletatavate peamiselt üheksakümnendatest pärit tõeliste ja otsitud skandaalide järelmid, kuid pigem on Reformierakonna seda tiiba saatvaks vihmapilveks vahel edukas soov moodustada Keskparteiga valitsus. Noorenduskuur on Reformi sellel tiival siiski läbitud, kuid minu jaoks terendab ikkagi vastuolu soovis teha valitsusliit ka Keskerakonnaga (eeldusel ja ootusel, et EKREga ei tee Reform absoluutselt mitte kunagi valitsusliitu).

Taavi Rõivas peaministrina oli minu hinnangul võimekas, ehkki retoorikas ei ole ta kuigi särav (vt. "peenhäälestus").

Seega "Peenhäälestus."

Tuleks mainida, et ehkki niisugune hinnang ei olnud tookordset Eesti riigi kui ka maailma poliitilist olukorda arvestades vale, siis retooriliselt on tegemist ehk liigagi suurt mugavust eviva väljendiga, sest opositsioon (siis veel vaid Kesk) sai sõnal hambust kinni võtta, ning eestlased tegelikult ikkagi armastavad suuri asju (v.a. tselluloositehas, sest mistahes selline ja sarnane käkerdis reostab loodust). Rõivas postitas oma mõtted oma erakonna siselisti, ja vaevalt et ta oskas ette näha, et selle üle jõledalt ilkuma hakatakse.

Kui näiteks meenutada Andrus Ansipi valimiskampaania lauset "Viime Eesti 15 aastaga viie rikkama riigi hulka" (eeldatavasti või vähemasti Euroopas), siis Keskpartei toetajad said seda küll kritiseerida, aga asjatult, sest teistele see meeldis — sõltumata sellest, et lubadus tundus ebareaalselt positiivne. Aga see oli ka asja iva.

Ansipi kampaaniasõnumi uba ei peitunud selles, et tema lubadus tundus tookord nagu ulme, vaid selles, et ta lubas meil unistada paremast elust. Lubadus oli täpselt nii lennukas.

Võib ju väita et kui lubaduse andmisest 15 aastat möödub (aastal 2022, kui mälu ei peta), siis äkki pole kõik nagu täide läinud, aga tutkit: Eesti majandus on just tänu Reformierakonna, IRL-i ja SDE varasematele koalitsioonide pingutustele ikka veel väga heas seisus: Meil on tööjõupuudus, me sõidame Lätti alko järele ja meil on külalistöötajad ("kalevipojad") Ukrainast. Need ja väga paljud teisedki elemendid on Eestis juba olemas sellest, kus Soome oli kaks ja rohkemgi aastakümmet tagasi. Me oleme seal või juba natuke möödas sellest. Aga seisma jääda ei saa.

Ilkujatele vastukaaluks tuleb öelda, et Ansipi lubaduse vähem nähtav osa eeldab tegelikult 15 aastat Reformierakonna juhitud valitsusi, kuid neid viisteist aastat pole veel täis saanud, sest vahepeal on koalitsioonid muutunud ja kuni Reformierakonda valitsust juhtimas ei ole, lubaduse kell seisab.

Keskerakond

Jüri Ratase esimese valitsuse ajal tehtud aktsiisitõusu ja muude asjade pärast kannatas XIV Riigikogu valimistel ka Keskerakond.

Ratase ja Keskerakonna olukord on sarnane IRL-i omaga, kuigi teistel teemadel, kus IRL-ile sarnaselt tahetakse iga hinna eest sõita teistest teerulliga üle, suhtumisega, et tulgu või veeuputus. Mitte mingit konsensuse saavutamise püüet ei ole ega tule.

Keskpartei reiting saab praegugi kõige rohkem kannatada EKRE valitsusse võtmise eest. Võimekaid liikmeid parteis kui fraktsioonis on praeguse seisuga napilt.

Vahekokkuvõte

Varem SDE ja IRL-i, nüüd Isamaa ja Keskerakonna puhul on sümptomaatiline, et nii eesti rahva ja eesti rahvaste ühtsusele, Eesti riigi julgeolekule, kui ka Eesti poliitika stabiilsusele mõeldakse pikas perspektiivis liiga vähe, või ei mõelda üldse. Miskipärast on Eestis riigimehelikkuse defitsiit. Seni on säärase mittemõtlemise tagajärjed olnud vaid mõnevõrra ebameeldivad.

Aitaks loota, et viimatiste sündmuste varjus võib-olla hullemaks ei lähe.

Võimalik vähempilvine või isegi positiivne tulevikunägemus

Väide, et Jüri Ratas võiks ka järgmist valitsust juhtida, kui EKREt seal pole, on liiga mugav. Miks just Ratas, ah?? — On ju Reformierakonna esileedi Kaja Kallas noor ja võimekas, ning miks peakski ta Keskerakonda valitsusse laskma, kui just Keskpartei oli see, kes moodustas EKREga valitsuse. Kui siis õnnestuks Reformierakonnal saada Isamaa nõusse, kus Isamaa jõuaks teha omapoolse kompromissi; isegi kui II pensionisamba ja maksusüsteemi parandamise puhul Reform järele ei anna, siis äkki on olemas muud teemad, kus saaks. Välja arvatud tselluloositehas, mida vaja pole. Kompromiss päästaks Isamaa renomee üldisemalt, kui ka selle erakonna võimalused järgmistel valimistel ja veel järgmistel.

EKRE

2019.a. augusti keskpaiga seisuga on EKRE probleemid praegu pidevalt päevauudistes, ning arvestades nendepoolset riiki ja rahvast lõhestavat stiili, mille hulka kuuluvad parteiliikmete rassistlikud "white power" näpumärgid,[1] fašistlikud ja juudivastased lausungid (Madisoni lausungi avaldamist nimetas Mart Helme omapäraselt "libastumiseks"),[2] Indrek Tarandi kallal toimepandud vägivalla õigustamine (á la "ta provotseeris ju!") ning seni ebaõnnestunud katsed riiklikul tasandil mõjuvõimu koondada,[3] pole ette näha EKRE olukorra paranemist ei poliitikas ega retoorikas.

[1] "OK"-näpumärgile sarnaste näpumärkide näitamise on üle võtnud äärmusparempoolsed liikumised, ning sama näpumärki kasutas kohtumajas Uus-Meremaa Christchurchi mošeetulistaja. Selliste näpumärkide näitamine ei ole juhuslik ega ekslik.

[2] Jaak Madisoni saksakeelne lausung on väga sarnane sellele, mida Natsi-Saksamaa kasutas Euroopa juutide massilise hävitamise kohta. Ei ole isegi tähtis, et tegu polnud täpselt sama fraasiga; oma valijatele ja toetajatele signaali saatmiseks piisab ka sellest, kui "JOKK"-stiilis avaldub midagi sarnast. Samamoodi ei ole see juhuslik ega ekslik.

[3] EKRE idee luua relvastatud organisatsioon 'kui politsei ja Kaitseliit rahvarahutuste haldamisega hakkama ei saa' (umbes nii), ning sellele eelnenud EKRE liikmete ja toetajate pahameel "sõjaväestatud piirivalve" 'kaotamise' pärast.[a] Ja kõige lõpuks katsed oma kohalt kangutada Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher.

Eestis tegutsevate poliitikute poolt on niisuguste signaalide tegemine poliitikas ja muidu elus väga vastutustundetu ja ohtlik nii Eesti riigile kui rahvale. Ma ei liialda.

Muu maailma näitel: Et kurjus ei võtaks uuesti võimust näiteks Saksamaal, on sealmaal natsi-ideoloogiat promovad teosed, teod ja avaldused sügavalt ebaseaduslikud ja selliste signaalide tegemise eest pannakse vangi. Mistahes laiemate valijahulkade lugupidamist soovivad poliitikud isegi ei mõtle selle peale, et teha vihkamist külvavaid avaldusi.

[a] Nimelt liideti Piirivalveamet politsei struktuuri alla ja liidetud ametitest sai Politsei- ja Piirivalveamet ehk PPA. Minu teada ei tähenda see, et piirivalve allüksus oleks mingitmoodi vähem varustatud või mingil viisil vähemprofessionaalne. Lihtsat väiksele riigile omaselt tehti ära raha ja muude vahendite kokkuhoidu silmas pidades konsolideerimine, et ei oleks struktuuride paralleelset dubleerimist. Miks EKRE (või ka Kesk) ja selle toetajad piirivalve politsei alluvusse liitmist kritiseerivad ja nimetavad seda "sõjaväestatud piirivalve kaotamiseks", on mõistatus.

Ainuke asi, kus EKRE on midagi õigesti teinud, on kohtutäiturite rolli vähendamine. Kui kohtutäiturite amet kui niisugune Eestis kaob ja nende ametile ülesandeks pandud tegevused riigi õlule seada, tekib ka vähem inimeste vaesust süvendavaid olukordi. Kohtutäiturite ameti probleemiks on algusest peale olnud sügav huvide konflikt, millest on võrsunud väga palju ebaõiglust.

Lõpetuseks on paslik tähendada, et päikesevalgus on parim desinfitseerija; vaba ajakirjandus mängib siinkohal olulist, aktiivset ja nähtavat rolli kohaliku lustratsiooni jätkuval läbiviimisel.

Siinkohal said mõtted Eesti poliitika kohta otsa, aga paistab, et praeguse seisuga sai väljendatud kõik vajalik.

Thoughts on the solitary loneliness of bigorexia

I posted this on MeWe first, but the post lacked a permalink, so had to post this here.

Lots of fancy words without any kind of scientific proof to back them up with.

In response to the linked article about #hypermasculinity #muscle #dysmorphia #bigorexia :

https://www.theguardian.com/lifeandstyle/2019/jul/17/gym-eat-repeat-the-shocking-rise-of-muscle-dysmorphia

I find it strange, that when men are finally able to look as man as they can be, these stories crop up. — Often for good reason, when a person has died, and when the cause of death was preventable.

A person I know online suggested once, that men with muscle dysmorphia turn out to be bisexual or gay, though he was not able to provide any reason as to why.

The only cause I can think of (as a gay male person) for muscle dysmorphia happening and then reinforcing itself, is, that it being a solitary condition, it gets progressively worse as there is no deeply physical outlet of validation.

Sure, the men get verbal validation at the gym... But hypermasculinity perpetuated by the dysmorphia precludes the guys under its spell of slowing down and mutually, deeply and fully enjoying with one another what they've got. — Mostly because working out is all that's left for them in the end.

And then comes the end, but that, save physical/medical reasons, is caused more by the heavy weight of solitude.

Said isolation is reinforced by the highly competitive environment, low self-esteem, and the mutual trepidation of visually competitive gymgoers' masculinity and size, which was meant to convey not only strength, but also to implicitly impose the appearance of potential danger upon others, and raise fear in their hearts.

Maybe this fear of losing in a make-believe "fight" is one of the internal components that keeps them going.

This absence of inner safety in the company of able competitors makes verbal validation appear internally hollow, notwithstanding any level of truthiness in said encouragement.

Would that mean lack of sufficient positive reinforcement, or that it's turned down too easily, and then internalised as empty?

[ Like attracts like. ]

I find the solution to reaching that inner safety to be within the spiritual and physical warmth of another like person. If not in the previous relationship with someone who is too different.

Sportspeople foster long-standing relationships together, including marriage.

But I guess, the hypermasculine environment, most of all, internally, implicitly promotes loneliness even in the company of outward camaraderie. Because — how much of it is real, anyway? And with whom would it be — to the ones who have managed to insulate themselves so tightly, that they've failed to notice?

This takes me back to the unwritten tenets of hyper-individualistic and at one time patriarchal societies, in which:

• many young men have been unwisely conditioned not to speak unless spoken to; and

• beginning a meaningful contact feels like infringing on another man's personal space, equalling with heresy;

• thus blunting their overall social acuity. Perhaps I'm projecting this from own experience.

I guess that's it for now.